Ravikindlustuseta on ka rahvusvaheliselt tuntud kunstnikud ja näitusesse panustajate ringis jäävad just nemad sageli ainsana tasuta.
„1990-ndatel sai egotripi ja eufooria lainetel surfatud, nullindate kunst elas noorte verivärske rasva peal, aga praegused noored on pragmaatikud. Lolle enam pole. Nüüd tuleb töö eest maksta,“ ütleb tunnustatud fotokunstnik Tanja Muravskaja.
Professionaalseks kunstnikuks või kuraatoriks haritakse end aastaid. Lisaks on kunstnike looming ekspordiartikkel: üks kunstnik võib riigile ja kultuurile tähelepanu tuua sama edukalt kui medali võitnud sportlane. Eesti kunstnikkond on aga iseseisvuse taastamisest võidelnud selle nimel, et neile töö eest elementaarseks elujäämiseks vajalikku tasu makstaks. Umbes kümme aastat tagasi oli veel tavaline, et mingit honorari ei saagi. Valmistad mitu kuud näitust ette ja pead õnnelik olema, et seda üldse näidata saad.
