Virkko Lepassalu
"Olin 19-aastane, kui pidin kargud kätte võtma," räägib noorukina elektrijaamas tööõnnetuse tõttu ühe jala kaotanud 88-aastane Robert Kirbits. Vanahärra selgitab, et 2014. a soetas Eesti Energia talle auto, et ta oma hädapärased sõidud tehtud saaks, kuid see läks katki ja nüüd ei raatsi hiljuti ajaloo suurima kasumi tootnud superkontsern talle enam sõidukit anda – kuigi seadus neid selleks kohustab.
Võlaõigusseadus nimelt sätestab, et ettevõte peab kandma tööõnnetuses viga saanud inimese abivahendite ja tervisekulud. Mõistagi kuulub ka auto ühe jalaga inimese abivahendite juurde, sest valikut ju pole: proteesi toel ei saa, eriti kõrges vanuses, pikemaid maid jala käia. Elektrijaama tööõnnetuses kunagi jala kaotanud Kirbits aga kurdab, et suur energiakontsern, kes meil teadupärast mitmes maailma otsas, näiteks USA-s ja Jordaanias suurprojekte arendab, on nüüd otsustanud katsetada huvitavat kokkuhoiuplaani. Nimelt jätnud ta ilma invaautost.
Artikkel jätkub, edasi loe pealinn.ee
