Lugejakiri Naistekas
Ma kohe pidin kirjutama oma tööotsingutest, ehk siis „mis toimub Eesti tööturul ja mida kõike peab üks tööotsija tegema, et endale töökoht leida.” Olen viimased 3 aastat olnud ettevõtja, töötanud olen peale ülikooli lõpetamist 2006 aastast alates turundusvaldkonnas (alustades turundusassistendist, lõpetades turundusjuhina). Kuna oma ettevõtte tegevusala mingil määral „ammendas end”, mõtlesin teha vahepeal midagi muud — arendada end ja õppida juurde midagi uut. Lisaks sellele on mul päevased ajad täiesti töövabad, vajadusel saaksin oma ettevõtet juhtida ka põhitöö kõrvalt.
Tööd hakkasin otsima juba veebruarikuust alates ehk siis praeguseks juba 9 kuud, olen endiselt töötu. Vaatasin üle, et viimase 2 kuu jooksul olen kandideerinud 35 erinevale ametikohale (enamasti spetsialisti/projektijuhi ametikohale, kuid ka muule). Nendest 35 kandideerimisest olen vestlusel käinud ligi kümnes erinevas kohas, sealhulgas teinud erinevaid kodutöid samuti ca 10-le ettevõttele.
Kandideerimine kui ülikooli lõpueksamid
Ühes ettevõttes, kuhu väga tööle saada soovisin, läbisin 4 erinevat vooru, olin valitud kahe parima hulgas ka viiendasse, ehk siis lõppvooru, kuid paraku see jäeti ära ning ma osutusin „mittevalituks”. Lisaks tegin neile ka veel võõrkeelse kodutöö, isiksuse-ja vaimse võimekuse testi, käisin nii eesti-, kui ka võõrkeelsel vestlusel.
Ühes teises ettevõttes, kuhu samuti väga tööle saada soovisin, pidin tegema kodutöö ehk siis kirjutama essee. Paistab, et sellega ei läinud õnneks, kuna jällegi ei osutunud ma kahjuks valituks.
Kolmandas ettevõttes pidin vastama kaheksale A4-le küsimustele! Tõepoolest, küsimusi on kaheksa A4 jagu ja neid nii eelneva töökogemuse, enda isikuomaduste, kui ka tulevase ametikoha ootuste kohta. Vastasin needki ära ning seejärel kutsuti mind ka vestlusele (lubatud tähtajaks nad siiski pole tagasisidet andnud).
Neljandas ettevõttes alustati peale cv saatmist 6 küsimusega, millele vastused saatma pidin, sellele järgnes koduülesanne teemal: Leia meile välismaised tootjad x ja y toodetele. Viimasest ma paraku loobusin, kuna selleks ajaks tundus mulle, et ettevõtjad korraldavadki näilisi personaliotsinguid, et saada uusi ideid/tööks vajalikke kontakte ja muud kasulikku, mitte selleks, et leida uut töötajat.
Viiendas ettevõttes korraldati võõrkeelne vestlus telefoni teel, peale mida pidid nad teada andma, kas olen pääsenud edasistesse voorudesse. Vaikus on siiamaani (ca kuu aega sellest möödas).
Kuuendas ettevõttes käisin samuti töövestlusel, millele pidi järgnema veel 1 vestlus ning sellele omakorda kodutöö (endiselt ootan tagasisidet).
Seitsmendas ettevõttes tuli saata juba koos cv-ga nägemus ettevõttest aastatel 2015-2020.
Kaheksandas ettevõttes kirjutasin 3 A4 ideid uuteks turundustegevusteks.
Kõike ei jõuagi ma kirja panna.
Millestki tuleb ju elada!
Igatahes vähemalt mulle tundub, et täiesti võimatu on üldse tööle saada! Tean tuttavat juhi ametikohal töötanud inimest, kel kulus tööotsinguteks täpselt aasta aega! Nüüdseks on ta tööle läinud, kuid muidugi mitte enam juhi kohale, vaid mitu-mitu sammu madalamale, ja seda naeruväärse palga eest. Millestki tuleb ju elada!
Tean ka mitmeid väikeste laste vanemaid, keda tegelikkuses ei oota ükski ettevõte tagasi, korraldatakse nö sundkoondamine või hullemal juhul tuleb töötajal vabatahtlik töölt lahkumise avaldus kirjutada, sest väikesed lapsed on ju pidevalt haiged! Ja kuna need vanemad on mitu aastat kodus olnud, on nad karjääriredelil sama head, kui null-punktis!
Aga rääkides minust — mul on meeletult suur töötahe, olen avatud uutele võimalustele, tahan õppida ja endast tööandjale parimat, sest töötaksin hingega ja suure sooviga. Tahan end tõestada ja teha tööd hästi. Olen valmis andma endast kõik, kui vaid keegi annaks mulle sellise võimaluse! Olen motiveeritud ja väga kohusetundlik hea töötaja! Mind niiväga ei motiveerigi palk, kui võimalus teha midagi uut, õppida, areneda ja ennast tõestada. Ma usun, et ma olen kordades parem töötaja, kui mõni selline, kes teeb oma tööd raha pärast, meel mõru. Aga mida ei ole, see on töökoht.
Kas konkursse korraldatakse vaid selleks, et kandideerijatelt häid ideid saada?
Kui vanasti saadeti töö leidmiseks oma cv, kutsuti vestlusele ja seejärel selgus, kas oled osutunud valitusk või mitte (kusjuures omal ajal sain tööle isegi nii, et mind otsiti ise cv portaali kaudu üles!), siis praegu on seis selline, et tööotsijat jooksutatakse mitmeid kordi, kästakse tal lühikese tähtaja jooksul teha ulmelisi asju, korraldatakse mitmeid teste ja voore ja siis (kui läheb hästi!), teatatakse, et „kahjuks ei osutunud te valituks. Soovime edu edasistel tööotsingutel!”. Järjest enam tundub, et konkurss korraldatakse vaid selleks, et väljastpoolt olevalt inimeselt parimaid ideid kätte saada ja siis neid hiljem ära kasutada (kusjuures täpselt nii ühe töökohaga oligi, käisin neile välja mitu head ideed ja hiljem nägin nende realiseerimist!).
Muidugi nõudmised kandidaadile on ka veel omaette teema, aga sellest ei hakka ma hetkel pikemalt kirjutama.
Kas tõesti see kindlustab ettevõtjale parima töötaja, kui nõutakse selliseid asju? Mina seda ei usu. Ma arvan, et töötahe on üks olulisemaid asju, mis teeb sind töö tegemisel edukaks. Inimene on ju võimeline kõike õppima, kui ta seda tahab. Ja sama hästi (või isegi paremini) tegema sedasama, mis juba sellel alal töötanud „konkurent”. Inimene, kes ei ole motiveeritud ning käib tööl vaid raha/hea palga pärast, ei pruugi anda pooltki nii häid tulemusi, kui teine, kes on valmis andma endast kõik, et õppida, jõuda heale tasemele ja pakkuda ettevõttele parimat.
Et keegi ei hakkaks arvama, et mu palganõudmine on väga suur või et ju on miskit muud mäda, siis EI OLE! Võiksin öelda, et ainsaks minu puuduseks tööotsijate seas on vene keele oskus, kuid paistab, et selle nõudmine tänapäeval ei ole enam nii vajalik, kui vanasti, sest kõikjal saadakse hakkama ka inglise keelega.
Entusiasm hakkab kaduma
Ja selline see seis mul siis hetkel on — endiselt tööotsingutel, kuigi pean ütlema, et pärast neid kümneid vestlusi, kodutöid ja muid teste, hakkab motiveeritus vähenema ja esialgne entusiasm kaduma. Isegi tutvuste kaudu töö leidmine ei ole kandnud vilja, kuna ühe puhul sai takistuseks just seesama vene keel, teise puhul tehti avalik konkurss ja ilmselt ei saanud tuttav seal niiväga mõjutada ja kolmandal juhul tundub, et ettevõte on raskustes.
Ometigi on tööportaalid kuulutusi täis ja iga päev tuleb miskit juurde. Midagi tundub olevat väga paigast ära — tööotsijaid on ja pakkujaid ka, aga millegipärast ei jõua üks osapool teiseni.
Ja nii ma siis olen, ootel, et ehk millalgi läheb õnneks (hetkel ootavad ka 3 vestlusel käimist tagasisidet).Ja kui kellelgi on pakkuda heale spetsialistile (N, 30a) turundusalast või mis iganes muud tööd (meeldib üritusturundus, projektijuhtimine, kõik, mis seondub terve ja tervisliku ja aktiivse eluviisiga, muusikaga), siis olen valmis kõiki pakkumisi kaaluma (ametlike tööportaalide poolt pakutu on mitmeid kordi läbi vaadatud).
