Kaupmeeste sõnul pole Eestis osakohaga klienditeenindajaid otstarbekas tööle võtta, kuna palgale lisanduv sotsiaalmaks muutub nii kõrgeks.
Tööjõupuudus on Eesti jaekettidele tuttav probleem. Kaupmehed nendivad, et potentsiaalsete töötegijate arv väheneb – suur osa jääb pensionile, paljud lähevad välismaale. Statoili juhi Kai Realo sõnul on potentsiaalsete töötegijate arvu vähendanud ka nn tasuta kõrghariduse reform, mille tõttu pole üliõpilastel enam võimalik tööl käia. Samuti mõjutavad turgu hooajalisus, töö maine jpm.
Eestis jaekaubanduses tegutseb praegu 43 800 töötajat. Täiendavat tööjõudu vajatakse ca 650 inimest. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium prognoosib, et näiteks aastaks 2020 on Eestis puudu kokku 30 000 potentsiaalset töötegijat.
Üks meede selle probleemi vastu, millest Eestis üha enam räägitakse, on vajadus pakkuda osalise tööajaga ametikohti – nõnda saab kaasata tööturule üliõpilasi, väikesi lapsi kasvatavaid vanemaid, piiratud töövõimega isikuid jne. Kui Eestis teenib mammonat osalise tööajaga ainult 8 protsenti kõikidest töötajatest, siis näiteks Hollandis teevad seda koguni 50 protsenti ehk pooled. Euroopas keskmiselt töötab osakoormusega viiendik.
Paraku pole Eesti ettevõtjate jaoks osakoormusega töötajate värbamine eriti mõistlik tegevus. Sotsiaalmaksu seaduse järgi on sotsiaalmaksu miinimum töötasult 320 ja kui töötajal on väike koormus, siis on tööandjal suur tööjõukulu.
«Kui vaadata näidet, kus kuupalk on 500 eurot ja inimest oleks vaja tööle poole koormusega, siis tuleb vastu sotsiaalmaksu miinimumi piirang, mis tähendab, et tööjõukulu selle poole kohaga töötaja puhul oleks 7 protsenti kõrgem ja sotsiaalmaksu määr oleks 33 protsendi asemel 42,» tõi AS Baltika juht Kati Kusmin näite.
Veerandkoormuse puhul oleks tööjõukulu juba 39 protsendi võrra kallim ja sotsiaalmaksu määr moodustaks palgast 85 protsenti. Kusmini arvates võiksid riik ja ettevõtjad üheskoos leida toetavaid meetmeid, tänu millele saaks osakoormusega töökohtade arvu suurendada.
«Meedias on olnud väga negatiivseid kajastusi teenindajate tööst. Üsna levinud on arvamus, et teenindaja töö on midagi erakordselt õudset ja selle eest tegelikult raha ei maksta,» möönis Kai Realo. Tema sõnul on tanklakett pingutanud palju, et neid eelarvamusi murda ja töötajaid ametikohale meelitada.
«Oleme aru saanud, et peamine motivatsioon tuleb tegelikult ikkagi töötaja enda seest. Palju on räägitud, kas eestlane üldse sobib teenindajaks – välisreisidel näed poodides teistsugust teenindust. Mina julgen väita, et see on müüt. Näen ka Eestis väga häid teenindajaid, lihtsalt meil on väga väike arv proportsionaalselt neid inimesi, kes on teenindusvalmidusega. Heal teenindajal on ka sisemine soov olla teistele abiks, klientidega tegeleda ja neid aidata,» selgitas Realo.
Samas tõdes ta, et teatud rahvuselised erinevused löövad välja. «Mina eelistan praegusel hetkel oma teenindusjaamades rohkem vene päritolu noori tütarlapsi, sest nende kodune kasvatus on paratamatult parem – nad on elus näinud harja, lappi ning teavad, kuidas teha elementaarseid majapidamistöid. Peab paraku tunnistama, et on noori eesti tütarlapsi, kellele tuleb üllatusena, et põrand ei lähe puhtaks iseenesest,» nentis Realo.
Parim tööandjapoolne motivaator on Realo hinnangul aga siiski palk, mistõttu on Statoil arendanud konkreetse tulemustasude süsteemi.
Autor:
Liis Velsker
