Värskete statistikaameti andmete järgi on Eestis iga viies 15–24-aastane inimene töötu. Riigi ambitsioonikate plaanide järgi aga peaks juba paari aasta pärast noorte töötus siinmail olema kahanenud 15 ja aastaks 2020 lausa 10 protsendile.
Riigi seisukohalt on noored, kes kuskil ei õpi ega tööta kallis lõbu – Praxise andmeil ulatub noorte töötusest tulenev kulu Eestis lausa 238 miljoni euroni aastas, mis on 1,5 protsenti SKTst.
Leevendust noorte töötusprobleemile peaks tooma loodav nn noortegarantii.
Selle loomise mõte ja soovitus pärineb Euroopa Komisjonilt ning on tingitud asjaolust, et mitmetes Euroopa riikides on noorte töötusega päris hullud lood – näiteks Hispaanias ja Kreekas on lausa iga teine noor tööta.
Idee järgi tähendab garantii seda, et iga kuni 25-aastane noor peaks neljakuulise töötuseperioodi järel saama kas õppimisvõimaluse, töö- või praktikakoha.
Sotsiaalministeeriumi tööturuosakonna peaspetsialist Karin Kuum ütles, et Eesti on 20-protsendise noorte tööpuudusega Euroopas keskmisel tasemel.
«Enne majanduskriisi oli meil noorte töötus pea olematu, kriisiajal kasvas see hüppeliselt ning viimased kaks aastat on noorte töötuse määr püsinud samal tasemel,» ütles Kuum.
Kuum märkis, et nõudlus noorte tööjõu järele sõltub väga palju majanduse käekäigust.
«Noored on esimesed, kes lahti lastakse ja viimased, kes tööle võetakse. Kui ettevõtetes on vaja majanduslanguse tõttu vähendada töötajate arvu, siis tehakse seda just nende arvel, kellel on vähem kogemusi. Noorte töötust mõjutab ka see, kas tööandjad loovad töökohti või mitte. Tavaliselt võetakse noored inimesed just uutele loodavatele töökohtadele,» selgitas Kuum.
Ei julge võõrale tere öelda
Sotsiaalministeeriumi tööturupoliitika juht Annika Sepp ütles, et osa noori on vabatahtlikud töötud, kes reisivad ja mõtlevad, mida nad elus teha tahavad.
«Kuid on ka noori, kes on ühiskonnast võõrandunud. Üks uue põlvkonna probleem on internetti ja sotsiaalmeediasse sulgumine. Sinna «kadunud» inimeste sotsiaalsed oskused on kesised – nad suudavad küll suhelda sõpradega, kuid tööintervjuud ja ametisuhtlus on nende jaoks keeruline teema,» rääkis Sepp.
Palju on räägitud sellest, et noortel inimestel on ebareaalsed palgaootused ja kohati ülikõrge enesehinnang, kuid Sepa sõnul tuleb ette ka seda, et enesehinnang on lausa ülimadal: ei juleta ega osata ennast esitleda võõrale inimesele ja suuri raskusi tekitab suhtlemine endast tähtsamate inimestega.
Lood, kus noor inimene on läinud intervjuule potentsiaalse tööandjaga ning viimasel hetkel ukse tagant ära tulnud, sest ei julgenud ust avada, pole sugugi välja mõeldud. Samuti on olnud juhuseid, kus rühmatöö käigus valmistab noortele suuri raskusi kõva ja selge häälega oma nimi öelda ja end esitleda.
Kui veel mõned aastad tagasi unistasid noored umbes 1000-eurosest netopalgast ja nimetasid seda rahaks, mille eest nad oleksid valmis kohe tööle asuma, siis praeguseks on palgaootused muutunud märgatavalt realistlikumaks.
Viimane CV-Online’i tehtud uuring näitab, et keskmiselt tahaksid noored kätte saada 707 eurot kuus, kuid ka seda summat nimetab CV-Online’i turundusjuht Heiko Gross esimese töökoha palgana ebareaalseks ootuseks.
Annika Sepa sõnul on tööturul kõige kehvemas seisus 15–19-aastased noored, kes on tulnud tööturule, kuna nende haridustee jäi pooleli. Umbes pooled neist ei leia ka töökohta, sest neil pole ametioskusi.
Kui praegu on noortel töötuksjäämise korral töötukassast võimalik saada mitmeid teenuseid (nt koolitus, tööpraktika, karjäärinõustamine), siis noortegarantii raames peaks noortele mõeldud teenuste hulk suurenema ning loomulikult kasvaks ka noorte töötute abistamiseks mõeldud summad.
«Eesti soovib rakendada kõige enam mõju avaldavaid meetmeid noorte aitamiseks. Olgu see siis mentorlus, pikem ja põhjalikum karjäärinõustamine, psühholoogiline abi. Kõigi puhul ei pruugi aidata see, kui pakutakse töökohta,» ütles Sepp.
Varaseima ajakava kohaselt võiksid täiendavad meetmed rakenduda järgmise aasta keskpaigast. Kui palju noorte tööleaitamisele noortegarantii abil raha kulub, ei oska sotsiaalministeeriumi ametnikud veel öelda.
Ka seda, kui palju töötukassa eelnevatel aastatel on üldisest töötute abistamisele mõeldud rahast kulutanud just noorte tööle aitamisele, polevat võimalik välja selgitada, sest sellist eraldi raamatupidamist ei peeta.
«Töötukassast ootaks enamat»
22-aastane Tõnis on ametlikult töötu tööotsija olnud paar kuud. Noormees on varem töötanud klienditeenindajana Stockmannis, mitu aastat andmesisestajana ühe Londoni ettevõtte heaks ja ka n-ö mustalt suviseid hooajatöid teinud. Praegu vaatab ta ringi klienditeenindustöö järele, kus saaks inimestega suhelda ning samas ka arvutiga töötada.
«Olen vaadanud internetiportaalidest kuulutusi ja tutvuste kaudu püüdnud otsida,» räägib ta. Mõnda kohta on Tõnis ka CV saatnud, kuid vastuseid pole tulnud. Ta ütleb, et vähemalt alguses pole töötukassast tööotsingutel eriti abi olnud.
«Lootsin enamat, sealtkaudu on kahe kuu jooksul tulnud vaid kaks tööpakkumist ja needki sellised, kus nõuti kokkamisoskust, mida mul aga ei ole,» ütleb ta. «Töötukassas oli esimene käik paberite täitmine, teisel korral ka lihtsalt vaadati mind üle, et olen ikka olemas.
Karjäärinõustaja juures käisin samuti sealtkaudu, aga temagi rääkis rohkem üldist juttu. Ootasin, et teeksime seal kasvõi mingeid teste, et saaksin enda kohta rohkem teada, mida võiksin teha ja kuhu sobida.»
Tõnis ütleb, et ega ta praegu ise ka päris täpselt veel ei tea, mis tööd ta üldse teha tahaks. Hea raha eest oleks ta nõus tegema mida iganes, kuid üldiselt võiks palk alata 600 eurost kätte.
«Ma arvasin tegelikult, et töölesaamine on lihtsam ja et midagi ikka leidub. Kuid nagu näha, ei ole see sugugi nii lihtne,» sõnab ta.
Samas lisab ta, et meelt pole ta heitnud ja suhtub kogu teemasse positiivselt: «Küll ma midagi ikka leian. Ja kui vaja, siis võin ka alati minna tagasi mustalt tööle».
Kristina Traks
