Lauri Tankler
Karjäärinõustaja Tiina Saare sõnul soosib tööturg neid, kel on käpas nii humanitaar- kui ka reaalteadused.
••Eesti Päevaleht on kirjutanud mitmest noorest, kes hoolimata kõrghariduse diplomist on praegu kas tööotsijad või hoopiski mujal tööl, mis ei vasta nende haridustasemele või soovidele. Teie olete rääkinud sellest, et kuni 30. eluaastani on eneseotsimine täiesti normaalne, aga mis te ütleksite nendele noortele, kes peavad samal ajal ikkagi leiva lauale tooma ja kuskilt palka saama?
Üks põhjus, miks need niinimetatud Odüsseuse aastad (eneseotsingu jaoks – toim) tekkisid, on see, et muutused tänapäeva ühiskonnas on nii hirmus kiired – nii majanduslikud kui ka poliitilised muutused. Vanasti olid plaanid pikalt ette teada, näiteks viisaastaku plaanid, mille järgi inimesed ennast sättisid. Praegu ongi tekkinud selline eklektiline olukord, kus kõik teavad, et hariduslaev pöörab aeglaselt, aga neil on vaja praegu ja kohe tööd saada.
Kui sa lõpetad põhikooli, pead tegema valikuid. Kui lõpetad gümnaasiumi, pead tegema valikuid. Aga selleks hetkeks ei ole sul piisavalt palju informatsiooni, mille alusel neid valikuid teha. Kui sa otsustad kiiresti ära ja lähed selle õppimisega lõpuni, tekibki reaalsus, millest te olete kirjutanud: ei leia oma erialal tööd. Kelle peale siis peaks näpuga näitama?
••Me pole veel kellegi peale näpuga näidanud, kes peaks vastutama. Kes see võiks olla?
Ma võin näpuga näitama hakata küll. Üks teema, mis minu jaoks on kogu aeg hinge peal, on see, et Eestis ei ole karjäärinõustamissüsteemi – sellist, mis algaks piisavalt varakult peale ja mis hariduse omandamisega paralleelselt aitaks noortel aru saada, kes nad on, mis neid huvitab. Kui kooli tuleb nõustamiskeskuse inimene ja teeb testid ära, et sa nüüd sobid ettevõtjaks, siis sellest ei piisa.
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
