Tarmo Paju
"Kui väärtustatud on vaid teatud tööd ja Säästumarketi müüjat vaadatakse kui elus läbikukkunut, siis muidugi on noortel raske uhkusega leti taga olla," tõdeb Tallinna Ülikooli teadur Marge Unt. "Samas vaatame teemale laiemalt – samadel noortel pole mingit probleemi teha kõige lihtsamaid põllutöid Austraalias või õppida bussijuhiks Skandinaavias."
Kuivõrd noorte ootused ja soovid töövaldkonna ja palga kohta on kooskõlas nende oskustega ja tööturul pakutavaga?
Järjest enam noori jätkab õpinguid kõrgkoolis - 2009. aastal oli kõrgharidusega inimeste osakaal 30-34aastaste vanusegrupis 36 protsenti, aga 2011. aastal juba üle 40 protsendi. Samas sõltuvad kooli lõpetanute tööalased saavutused mitte ainult haridusest, vaid sellest, milliseid töökohti on "saadaval".
Milline on Eesti ametikohtade struktuur? Eestis on mittekvalifitseeritud töötajate osakaal tööjõus märgatavalt kõrgem ja valgekraede osakaal märgatavalt madalam kui enamuses Euroopa maades. Viimasel kümnendil ametiredeli tipus oluliselt töökohti juurde tekkinud ei ole. Ses mõttes
võib öelda, et on haritud tööjõu pakkumine kasvanud, kuid nõudlus kõrgelt haritud tööjõu järele ei ole eriti muutunud. Seetõttu on tekkinud konflikt majanduse praeguse, lihtsat ja odavat tööjõudu vajava struktuuri ning uute töötajate suhteliselt kõrge haridustaseme vahel.
Tööandjate keskliidu palgauuringu juht on öelnud, et noori on raske meelitada kauplustesse müüjaks, samuti transpordifirmadesse autojuhiks. Millistel aladel on veel ettevõtted hädas uue tööjõu leidmisega?
Küllap tajuvad enamus ettevõtjaid, et raske on leida "valmis" inimest, eriti kui vajatakse spetsiifilisi oskusi või tugevat erialast haridust. Meie tööandjate olukorra teeb kindlasti keeruliseks ka Skandinaavia lähedus, kus just lihtsamate tööde eest on palgad märksa kõrgemad. Situatsioon, kus raske on leida sobivat tööjõudu, nõuab ka tööandjatelt endalt aktiivsust. Kuna noorte põlvkonnad vähenevad hüppeliselt – võrreldes 2008. aastaga on meil 15-24aastasi tervelt 30 000 vähem – siis küllap on sunnitud ka tööandjad majanduse kasvades oma kriteeriume töötajatele langetama ja enam panustama töökohal väljaõppesse.
2012. aastal Elu5X raames läbiviidud 15 maakondlikul seminaridel räägiti sageli ka madalapalgaliste vaesuslõksust. Käies miinimumpalga eest viiel päeval nädalas 8 tundi tööl, tunnevad inimesed end justkui liistule tõmmatuna. Täisajaga tööl käies on kogu päev kinni ja samas saadav (miinimum)palk ei taga võimalust eluga toime tulla. Igapäevaeluga toimetulek nõuab niivõrd suurt pingutust, et lihtsalt ei nähta võimalusi Eestis sellest nõiaringist välja murda.
Millised on peamised põhjused, miks noortel "lihtsate tööde" vastu valitsevad taolised hoiakud (isegi, kui töötasu antud valdkonnas ei pruugi sugugi alla jääda mõnele kõrgemini kodeeritud töövaldkonnale)? Näiteks tänavu teatas ühe eliitkooli juht õppeaasta avaaktusel, et tema koolist Säästumarketisse keegi müüjaks minema ei pea. Kas taolised hoiakud on põhjendatud?
Kui väärtustatud on vaid teatud tööd ja Säästumarketi müüjat vaadatakse kui elus läbikukkunut, siis muidugi on noortel raske uhkusega leti taga olla. Igaüks vajab enesega rahulolu, tunnet, et ta on hakkama saanud.
Samas vaatame teemale laiemalt – samadel noortel pole mingit probleemi teha kõige lihtsamaid põllutöid Austraalias või õppida bussijuhiks Skandinaavias.
Kuidas sellesse suhtuda? See oleneb, millist riiki me endale soovime. Hetkel aetakse Eestis selget rahvusriigi poliitikat. Samas on selge, et meie ponnistused soodustada iivet ei kanna mingit vilja tingimustes, kus arvestatav osa noori lahkub Eestist. Siinkohal ei mõtle ma ajutiselt lahkumist, vaid Eestist pikaajalist või jäädavalt lahkumist.
Kas viimase aja uuringutes on kajastatud või on seda näidanud tööandjate kogemused - kuivõrd on noored valmis vaeva nägema oma valitud alal paremaks saamise nimel? ERR tsiteeris hiljuti Narva noormehe arvamust "ei tahaks teha tööd, kus peaks palju vaeva nägema". Kas seda on võimalik üldistada?
Kindlasti ei saa üksikuid nägemusi üldistada – noori on igasuguseid ja ka iga üksik noor võib oma arvamust muuta. Mulle tunduvad tänapäeva noored ka palju erinevamad ja raskemini ühe nime taha üldistatavad.
Kasvõi kõrgharidus Eestis on täna hoopis midagi muud kui 1990. aastate alguses. Varem võis kõrghariduse ja ülikoolihariduse vahele tõmmata võrdusmärgi, kõrghariduse tähendus oli "selge“. Täna on Eesti kõrgharidus kirev maailm, täis era- ja riiklikke kõrgkoole, rakendus ja akadeemilist kõrgharidust jne. Samuti on maailm lahti ja noorte kogemused palju värvikirevamad kui põlvkond varem üleskasvanutel.
