Helve Toomla, jurist
■Firma otsustas palgatöötajatest vabaneda ja edaspidi teenust sisse osta. Töölepingud meiega lõpetatakse, juba saime ka ettepaneku teenust pakkuda ehk teha sama tööd edasi töövõtulepinguga. Minu küsimused: kas töölepingud tuleb lõpetada koondamise tõttu? Millega peame arvestama, kui nõustume „teenust pakkuma”?
Töölepingud tuleb kindlasti lõpetada, kuid millisel alusel, on tööandja ja töötajate valida. Töötajatel soovitan tõsiselt kaaluda, kas tasub nn omal soovil lahkumise ehk korralise üles-ütlemise avaldust kirjutada või olla nõus poolte kokkuleppel töölepingut lõpetama, sest siis kaotatakse töötuks jäämise korral õigus töötuskindlustushüvitisele. Samas pole kindel, kas senine tööandja teenuse osutamise lepingut sõlmibki.
Eeldatavalt korraldab tööandja oma tööd ümber ja sel juhul on õigustatud töötajate koondamine ehk seadusekeeli öeldes: töölepingute erakorraline ülesütlemine majanduslikel põhjustel.
Kindlasti peaks küsija välja selgitama, kas senist tööd ostetakse tõesti teenusena sisse ja kas seda üldse on võimalik teenusena osutada. Teenuse osutamise lepingu (töövõtu-, käsundus-, agendi- jms lepingu) erinevus töölepingust seisneb selles, et esimeste puhul puudub töö tegemisel alluvuse ja kontrolli vahekord ning töövõtja, käsundisaaja, agent saavad valida töö tegemise viisi. Nad on töötamise aja ja koha valikul olulisel määral iseseisvad. Töölepingu puhul sellist iseseisvust ei ole, töötaja peab tegema oma igapäevast tööd täpselt töölepingus näidatud tingimustel ja arvestama tööandja kehtestatud reegleid.
Kui senist tööd jätkatakse teenuse osutamise lepinguga samadel tingimustel nagu seni töölepingu puhul – tööaeg, töötamise koht on kindlaks määratud, tööandja kontrollib endiselt tööle tulekut ja minekut ning töö tegemist, s.t tegemist on alluvuse ja kontrolli vahekorraga –, siis võib küsija uue lepingu olemuse vaidlustada ja nõuda töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu selle tunnistamist töölepinguks.
Teenuse osutamise lepingu sõlminule ei kehti töölepinguseadus, s.t töövõtjal, käsundisaajal jne ei ole kindlat tööaega, puhkust, töötasu alammäära ega muid tagatisi, mida kõnealune seadus töötajale ette näeb.
■ Minu kasutuses on firma mobiiltelefon, kuid kõik arved maksan iga kuu ise, ka töökõnede eest. Soovin töökohta vahetada ja tegin ettepaneku, et ostan telefoni välja. Tööandja esitaski arve – viis aastat minu kasutuses oleva telefoni hind oli selles kolm korda kõrgem kui kaupluses. Lugu võttis ootamatu pöörde: minu keeldumise peale (odavam on osta uus telefon) teatas tööandja, et esitatud arve pean ära tasuma nii või teisiti, sest see on tasu firma telefoni kasutamise eest viis aastat. Ühtegi vastavat lepingut mul pole, töölepingus on vaid lause, et töötaja on varustatud vajalike töövahenditega, kaasa arvatud mobiiltelefoniga. Mida asjast arvata ja ette võtta siis, kui lõpparvest võetaksegi see summa maha?
Oletan, et minu ja küsija arvamus langevad nii asjast kui ka tööandjast kokku ja see ei kannata trükimusta. Ilma töötaja nõusolekuta lõpparvest kinni peetud summa tuleks tagasi nõuda töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu.
