Lugeja küsib: Kuidas sätestada töölepingus õigesti osalist tööaega?
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Peeter Eesmaa:
Töölepingu seaduse (TLS) § 43 lg. 1 ja 2 järeldub, et täistööaja korral on töötaja tööaeg 40 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta. Eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas. Osalise tööajaga on tegemist siis, kui töötaja ja tööandja on kokku leppinud lühemas tööajas. Siit järeldub, et pikemas tööajas kui 40 tundi nädalas töölepingus kokku leppida ei saa.
Töötundide miinimumi nädalas seadusest ei leia. Töölepingu pooled on selle määramisel vabad. Praktikas pole harvad juhtumid, kus osalise tööaja pikkus nädalas on töölepingus jäetud täpsustamata või on see näidatud mitmeti tõlgendatavalt. See põhjustab asjatuid vaidlusi töölepingu poolte vahel, mida tuleks vältida.
Mõned näited:
* Töölepingus on punkt selle kohta, et töötaja on võetud tööle osalise tööajaga. Puudub viide tööaja kestuse kohta nädalas.
* Tööaeg on näidatud vahemikuna, 25-40 tundi nädalas. Antud määratlus võimaldab erinevaid tõlgendusi. Pole võimalik tuvastada , mis hetkest saame rääkida ületundidest ning millal kohaldada TLS § 35, töötasu maksmine töö mitteandmise korral.
* Töölepingus märgitakse , et töötaja töötab 30 tundi nädalas. Kas E-R 6 tundi, E-L 5 tundi või rakendatakse tööaja summeeritud arvestust, jääb selgusetuks.
Alljärgnevalt mõned soovitused osalise tööaja sätestamiseks töölepingus.
Tööaeg tuleb märkida töölepingusse konkreetsena, lepingu poolte poolt üheselt tõlgendatavana ja tingimata näidata tööaeg nädalas. Näide: töötaja töötab osalise tööajaga 30 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta.
Tööandja on see, kes tagab tööaja korralduse ettevõttes. Tööaja korraldus hõlmab eelkõige tööaja algust, lõppu ja tööpäevasiseseid vaheaegu. Üldjuhul on need küsimused sätestatud tööandja kehtestatud reeglites töökorraldusele. Kuid alati võib kokku leppida teisiti, kui on kirjas mainitud reeglites. Osalise tööajaga töötamise korral see tihtipeale nii ongi. Siit järgmine soovitus. Töölepingus on soovitav märkida tööpäeva kestus, selle algus ja lõpp ja nädalapäevad, millal töötaja tööülesandeid täidab. Näide: töötaja töötab E-R 6 tundi päevas kella 8.00-14.00.
Kui tööaja arvestamisel kohaldatakse tööaja summeeritud arvestust, siis tuleks töölepingus märkida summeerimisperioodi pikkus ning algus, vajadusel ka lõpp. See võib olla 1 kuu, 2 ja enam kuud, kvartal, teatud tingimustel ka rohkem. Näide: töötaja tööaja arvestus toimub summeeritult, mille pikkus on kolm kalendrikuud. Arvestusperiood algab 01. jaanuariga.
Sõltuvalt tööandja tegevusvaldkonnast, võib osalises tööajas kokku leppida selliselt, et 01.01.-30.04. töötaja tööaeg on 20 tundi nädalas, 01.05.-31.12. 30 tundi nädalas. Osalise tööajaga töötamise korral on õigus iga-aastasele põhipuhkusele samas määras kui täistööajaga töötamise korral. Kui tööpäeva kestus ei ületa 6. tundi, siis tööpäevasisest vaheaega pikkusega 30 minutit tööandja ei ole kohustatud andma.
Osalise tööajaga töötamise korral rakendub kõik ületundide kohta sätestatu. Kui töötaja on töötanud rohkem kui töölepingus kokku lepiti ning arvestusperioodi lõppedes selgub, et on tehtud ületunde, tuleb need hüvitada vaba aja andmisega või rahas. Kui tööandja kokku lepitud mahus tööga ei kindlusta, peab ta keskmist töötasu i maksma TLS § 35 alusel. Töötajaga, kes võetakse tööle osalise tööajaga, võib sõlmida tähtajalise töölepingu. Kui töötaja töötab osalise tööajaga graafiku alusel ning tööaja arvestus toimub summeeritult, siis tema tööpäevad võivad olla pikemad kui 8 tundi.
