Esme Kassak, ajakirjanik
Pühendumine perele ja laste saamine jätab naise mõneks ajaks tööturult eemale. Mis aga saab edasi - kas ees ootab koduperenaise põli või on võimalik jätkata sealt, kus karjäär enne dekreeti jäämist pooleli jäi?
Paljud neist, kes enne lapsepuhkusele jäämist tööalaselt end tõestanud, kibelevad pärast «pereplaani» täitmist esimesel võimalusel tööle tagasi. Vanemahüvitis annab mõneks ajaks küll majandusliku turvatunde, ent professionaalses plaanis ei taheta töövankrist maha jääda.
Saladus pole seegi, et ühel hetkel tundub mõte tööst mõnele emale kui värskendav puhkus. Mida varem on naisel võimalik pärast emaks saamist kas või osalise ajaga tööle asuda, seda lihtsam on ennast firma uute arengutega kurssi viia.
Kui tööandja pärast lapsepuhkuse lõppemist jätkuvalt tegutseb ja töökoht alles, siis on vähemalt teoreetiliselt üksnes kokkuleppe küsimus, kuidas taasalustada. Selleks tuleb ka ise põhjalik eeltöö teha, et tööandjale oma nägemus uuest töökorraldusest esitada. See on koht, kus initsiatiiv kasuks tuleb.
Paindliku aja ja kohaga teevad väikelaste emad tööd mitmetel aladel - meedias, turunduses, poliitikas, IT-valdkonnas, hariduse ja kultuuri alal. Kas tööd on võimalik vähemalt osaliseltki kaugtööna teha, sõltub konkreetse ametikoha spetsiifikast. Eelkõige iseloomustab neid tööandjaid suurem uuendusmeelsus ja julgus, peresõbralikkus ja töötajate väärtustamine.
Naine.postimees.ee küsis kahelt väikeste laste kõrvalt tööle naasnud emalt, kuidas nad on oma elu ümber korraldanud.
Kodutöö IT-firma jaoks
Eva töötab tarkvaraarenduse valdkonnas analüütikuna ning naasis tööle tunnitasu alusel, kui laps oli pooleaastane. «Teen tööd nii palju, kui jõuan - mul on oma tähtajad ja projektid, kuid kindlat töögraafikut ei ole,» ütles ta.
Eva töö on korraldatud äärmiselt paindlikult - tööandjaga on saavutatud kokkulepe, mille alusel ta võib suurema osa ajast tööd kodus teha. «Seega, laps on koos minuga. Kui kontorisse pean minema, siis ajastan nii, et last saaks hoida isa või vanaema.»
Päris ilma töökaaslastega suhtlemata siiski ei saa, ent selle lahendab suuresti tänapäeval igapäevaseks kujunenud suhtlustarkvara elektronpostist Skype'ini. Viimane on suureks abimeheks koosolekutest osavõtmiseks, ent võimalusel ja vajadusel käib töötav ema paar tundi kontoris ka kohal.
«Mulle meeldib tööd teha ja end erialaselt asjadega kursis hoida,» nimetas Eva peamise põhjuse, miks nii vara tööga taasalustada soovis. Kodus töötamise põhjus on aga lihtne - lasteaiakohta ei paista tema sõnul nii pea. Sellist töökorraldust näeb ta ka pärast peagi lõppevat emapalka ning siis on sisse töötatud süsteem juba tõeliseks eeliseks, et majanduslikult hakkama saada.
Osalise tööajaga õpetajaamet
Kunstiõpetaja Vilma tööle naasmise peamiseks põhjuseks oli emapalga lõppemine, ent sama tähtsaks peab ta ka vaheldust kodustele tegemistele. «Emaks olemine on praeguseni tähtsaim amet minu elus, kuid pooldan osalise koormusega töötamist, mis pakub vaheldust ja värskemat maailmavaadet nii lapse kasvatamisel kui suhtumisse ülejäänud maailma.»
Õpetaja osalise koormusega tööle minek on kooli jaoks tavapärane rutiin. «Meie kollektiivis on palju noori emasid – dekreeti minnakse ikka paarikaupa ja tööle tagasi tullakse mõttega, et aasta-paari pärast taas töötegemisse vahe teha,» jutustas Vilma. Ta usub, et tööandjale võib see üksjagu ebamugav ka olla, ent noorel töökollektiivil on palju muid plusse, mis selle üles kaalub.
Vilma asus tööle kolmveerand koormusega omal soovil ja tööandja oli sellega nõus. Seejuures peab noor naine raskeimaks ajalise piiri tõmbamist, et end nn vabatahtliku tööga mitte liialt koormata.
Õpetajanna alla kaheaastast last vaatavad tundide andmise ajal erinevad pereliikmed, alates lapse isast ja lõpetades vanaema, tädi-onuga. Seevastu ettevalmistavat tööd saab ta kodus teha. Kunstiõpetaja töö on parasjagu loominguline ja mängulise lähenemisega, nii et laps saab tema sõnul olla tööprotsessis osaline. Kui vahel on vaja koolis ka lapsega käia, ei vaadata sellele viltu.
«Lapse kõrvalt kodus töötamine on ikka enda unetundide arvelt või siis nendel hetkedel, mil ta päevast tudu teeb,» tunnistab ta emade teada-tuntud töötamisviisi. Päevasel ajal lapse kõrvalt töötamine tundub talle ebaõiglane, ehkki seda tuleb ka ette, ja lihtne see pole. «Olen endale selgeks teinud, et ei ole mõtet omada illusiooni, et päeval lapse kõrvalt saan midagi ära teha - töö tegemiseks püüan ikka ekstra aega leida.»
