Ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga sõnul sõltub palgatõusu küsimine paljudest asjaoludest, kuid kindlasti on erinevate argumentide seas tähtsal kohal üldine märkimisväärne hinnatõus.
«Ka ametiühingute palgapoliitika üks põhipostulaate on, et töötaja peab saama palgatõusu näol kompensatsiooni elu üldise kallinemise eest. Teisalt on vähemalt sama oluline ettevõtte majanduslik olukord – kasumi puhul on palgatõusu nõue igati loogiline ja põhjendatud, kahjumi puhul ei piisa ka kõige parematest argumentidest,» ütles Taliga.
Ta lisas, et kui ettevõtete kasumid kasvama hakkavad, on igati põhjendatud taotleda ka suuremat tasu. Samuti peaks töötajale makstav tasu suurenema siis, kui tõuseb töö tootlikkus.
Küsimusele, millal oleks õige aeg masueelne palk tagasi küsida, ei osanud ametiühingujuht vastata, kuna kriis puudutas valdkondi ja ettevõtteid vägagi erinevalt. Kuigi valdav on ettekujutus, et kõikjal palku kärbiti, ei pruukinud kärped tema sõnul siiski kõikjal ühesugused olla.
Pealegi oli sektoreid ja ettevõtteid, kus ametiühingud leppisid tööandjaga kokku ainult palgatõusu edasilükkamises – sellistel puhkudel fikseeriti tähtaeg, näiteks üks aasta, mille võrra varem kokkulepitud palgatõus edasi lükkub.
Samuti on näiteid selle kohta, et töökohtade säilitamise nimel lepiti tähtajaliselt kokku töötasu vähendamises. Sellistel puhkudel taastuvad tähtaja saabumisel ka varem kehtinud töötasumäärad.
Lõpetuseks pidas Taliga vajalikuks märkida, et kindlasti on Eesti üleminek eurole tõsine põhjus vaadata üle ka palganumbrid: «Seadus räägib küll aritmeetilisest teisendamisest kursiga 15,6466 ja sellega kaasnevast ülespoole ümardamisest, kuid näiteks 47 või 12 sendi täpsusega kokkulepitud kuupalk (tänasel päeval vastavalt 6000 krooni ja 10 000 krooni) ei ole kindlasti eriti mõistlik.»
Sirje Niitra
