Kärt Anvelt
Vaimse tervise ühing aitab inimestel rühmatöö kaudu leida endas üles jõu ja süstib lootust.
Rohkem kui aasta tagasi töötuks jäänud ja nüüd tänu oma ette-võtlikkusele unelmate töö leidnud Agnes Lapjan (39) leiab, et inimesed peavad enda seest leidma üles selle, mida nad tõesti tahavad teha, ja siis leitakse ka töö. Lapjan lähtub tõdedest, mida koos oma kolleegidega jagab töötuile tööklubide kaudu ka Eesti vaimse tervise ühingu psühholoog Svetlana Varjun.
Ühing tegeleb kümnete asjadega – alates lapse murede kuulamisest ja nõuandmisest kuni töötutele toe pakkumiseni. Noorte ja vanemate inimeste tööklubi ongi üks ühingu uutest algatustest: kord nädalas kogunevad nii nooremate kui ka vanemate töötute grupid, mis omakorda on jagatud eesti- ja venekeelseteks, Tallinnas Süda tänaval, et üheskoos edasiminekuks jõudu leida.
Tööklubi eesmärk pole siiski töötutele töö leidmine. „Anname neile lootust. Tihti tullakse psühholoogi juurde ja öeldakse: tehke midagi. Aga meie ei saa ju teha, me saame anda inimestele suuna valikuvõimaluste osas. Tegelikult on igas inimeses tohutu ressurss, ta lihtsalt ei tea seda. Klubi peamine eesmärk ongi aidata neil see endis üles leida,” selgitas Varjun.
Küünarnukitunne aitab
Üle Eesti tegutsevad tööklubid on saanud positiivset tagasisidet. Üheks põhjuseks on ilmselt see, et sama murega inimesi nähes on kergem oma muredest rääkida. Eraldi tööklubi programm on veel Tallinna linnaosades – Haaberstis, Mustamäel, Lasnamäel – ja seda osa finantseerib Tallinna linn. Sealgi on inimestele nõu andmas Varjun oma kolleegidega.
Ühes sellises tööklubis, Haabersti sotsiaalkeskuses käis ka Agnes Lapjan ning naise kinnitusel on see igati positiivne ettevõtmine: inimesed saavad rääkida oma probleemidest, tahtjad saavad abi võlanõustajatelt, aidatakse üksteist.
Haabersti linnaosavanema asetäitja Aivo Toomistu sõnul on väga oluline seegi, et inimesed saavad kodunt välja. Kellel aga kodus süüa pole, saavad sotsiaalkeskusest suppi ja kui seda üle jääb, võib purgiga koju kaasagi võtta.
Toomistu sõnul tegutsevad klubilised juba ka väljaspool rühmatööd, aidatakse üksteist: kes oskab arvutit parandada, kes torusid vahetada; vahetatakse töökuulutusi – sina oskad seda, proovi sinna kandideerida.
Paljudele vanematele vene rahvusest inimestele on töö leidmisel suurimaks probleemiks eesti keele mittevaldamine. Agnes Lapjani, kelle emakeel on vene keel, soovitus siin on aga lihtne: kuula eesti raadiot ja vaata eestikeelseid telekanaleid.
Ka aasta töötu olnud Agnese jaoks olid möödunud suvi ja sügis – kokku pool aastat – väga rasked ja novembrikuus ei möödunud ühtki päeva nutmiseta. Agnese kolm väikest last osutusid võimalike tööandjate jaoks segavaks faktoriks. „Aga siis hakkasin teistpidi mõtlema. Et saan kohe 40-aastaseks ja peaksin tegema seda, mis mulle tõesti meeldib. Kuna töötul on ju aega, siis tuleks seda aega kasutada õppimiseks ja oma soovide realiseerimiseks,” rääkis Agnes.
Naisele meeldis kunst ja ta hakkas käima kord nädalas kunstistuudios. Huvi kunsti vastu on Agnese jaoks nüüdsest vähem kui poole aastaga muutunud tööks, mis hakkas ka raha sisse tooma. Enne jõule tuli Agnes mõttele, et kuna paljudele inimestele ei meeldi käia poes kingitusi otsimas, siis võiks tema neid neile ju meisterdada. Naine leidis huvilised, kes loetlesid talle, mitmele inimesele, mis vanuses ja kokku millise summa eest kingitusi oleks vaja, ning naine tegigi kingid oma fantaasiast lähtuvalt. Enne jõule viis Agnes pereemale suure koti pakitud ja nimedega kingitusi ukse taha ja hiljem selgus, et kõik olid tema tehtud kunstiesemetega väga rahul.
Seejärel asus Agnes välja mõtlema ja meisterdama kingitusi lasteaedadele. Siis avastas naine, kelle lapsed käivad vene koolis, et vene koolilapsed ei oska piparkookidele glasuurkaunistusi teha. „Sain ühe kooliga kaubale: küpsetasin suured piparkoogisüdamed, läksin kooli ja tegin lastele glasuurivalmistamise õpitoa. Siis kutsus mind juba teine kool ja nii see läks.”
Aegamööda kasvas entusiasm ja usk endasse ning edasi korraldas Agnes kunstihuvilistele juba õpitoa. Nüüd on seis selline, et 1. mail avatakse Rocca al Mare kaubanduskeskuses kunstitarvete pood, kus Agnes hakkab nii proffidele kui ka amatööridele kunstitarbeid soovitama. Ja nädalavahetustel õpitubasid korraldama.
Abi vajavad perekonnad tervikuna
Eesti vaimse tervise ühingu psühholoog Svetlana Varjun nendib, et vaatamata kõigele kriis süveneb ja seetõttu tuleb riskiperesid järjest juurde. Ühing tegeleb ka nendega. „Neid tuleb juba eos psühholoogiliselt toetada. Lapsed näevad ju pingelist olukorda ja igasugune ennetus on oluline. Kui me neid praegu ei toeta, võivad nii mõnedki neist paraku kriminaaliks saada,” nentis Varjun. „Tegime laste seas küsitluse, kus 90 protsenti vastanutest tõdes, et praegune olukord on perekonnaelu pingelisemaks muutnud. Ka koolides on füüsiline vägivald taas kasvanud.”
Sellepärast hakkas ühing tegelema pereteraapiaga, kus samal ajal, kuid eri ruumides on koos nii lapsed kui ka vanemad. Üks teraapia vormidest oli spetsiaalne Šotimaalt pärit ettevõt-lusmäng, kus pered moodustasid meeskonnad ning pidid tootma jalatseid. Tingimused muutusid mängu käigus pidevalt ning siis oli näha, kas ja kuidas perekond meeskonnana toimib. Kuna mängu käigus teeniti ka mänguraha, mille eest sai pärast ühingu poest toiduaineid osta – need kulusid töötutele peredele aga väga ära –, siis oli üks teraapia osa ka see, kuidas perekond teenitud raha jagas. „Võitjapere jagas raha võrdselt ja igaüks otsustas ise, mida ostab. Neilt tuli hiljuti tagasisidet, et nad said meie grupitööst ja mängust nii palju teadmisi, et otsustasid luua oma firma,” tõi Varjun positiivse näite.
Vaimse tervise ühingu portaal www.lapsemure.ee on ainuke internetiportaal, kus lapsed saavad professionaalset psühholoogilist abi. „Kuid nii meie nagu ka teised Eesti vaimse tervise ühingu projektid, sealhulgas ka tööklubid, ei saanud esimest korda pikkade aastate jooksul sellel aastal riigilt rahalist toetust,” nentis Varjun. Nii tegutsevadki ühingu alla koondunud psühholoogid praegu pigem entusiasmist.
Kunagi leian oma unistuste töö
•• Haabersti tööklubis käiv Külli on töötu teist aastat. Kuid temagi pole koju nukrutsema jäänud ja on otsustanud teha midagi, mis on kellelegi kasulik. 1. septembril kavatseb Külli avada Haaberstis taaskasutuskeskuse, kuhu inimesed saaksid tuua oma mittevajaliku mööbli, riided — kõik, mis on jäänud tolmu koguma, aga mida päris prügikasti visata ei tahaks. Naisel on plaanis teha koostööd sotsiaalkeskustega, kellel on kõige parem ülevaade raskustesse sattunud peredest. „Nemad teavad konkreetselt inimesi, kes vajavad abi kas raha või siis esemete näol,” räägib Külli soovist minna appi ka vaesuses elavatele peredele. „Loodan, et Haabersti sotsiaalkeskus toetab mu mõtteid ja tuleb vastu ja mõtleb, kuidas saaks kasulik olla inimestele, kes võiksid abi vajada.”
•• Keskuse avades loodab Külli luua juurde ka töökohti, millest osa oleksid palgalised ja osaliselt saaks pakkuda ühiskondlikult kasuliku töö tegemise tunde neile, kellele kohus selle on määranud.
„Kõige olulisem on mõelda positiivselt — sest nagunii on halba nii palju. Ja ma tean, et kunagi leian oma unistuste töö,” ütles Külli.
