17. detsembril 2008 vastu võetud ja 1. juulil 2009 jõustunud töölepingu seaduses (TLS) tegi seadusandja enne selle jõustumist vajalikke parandusi ja muudatusi, sealhulgas tööaja regulatsiooni puudutavaid. Samuti muutis Riigikogu töötuskindlustuse seaduses töötuskindlustushüvitiste regulatsiooni ja ravikindlustuse seaduses ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduses töötajatele makstavate haigushüvitiste määrasid.
Erandid tööaja piirangutest
Töölepingu seaduse kohaselt ei tohi öötöötaja, kelle tervist mõjutab töökeskkonna ohutegur või töö iseloom, töötada rohkem kui 8 tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul (§ 50). Kokkulepe rohkem töötamise kohta on tühine. Samuti on tühine kokkulepe, mille kohaselt öötöötaja on kohustatud töötama keskmiselt rohkem kui 8 tundi 24 tunnise ajavahemiku jooksul 7-päevase arvestusperioodi kohta.
Seadus lubab öötöö piirangutest teha erandeid. Neid võib teha töölepingu või kollektiivlepinguga tööaja direktiivi 2003/88/EÜ artikli 17 lõikes 3 nimetatud juhtudel ning tingimusel, et töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust ning tööaeg ei ületa keskmiselt 48 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta kuni 4-kuulise arvestusperioodi jooksul.
Direktiivi artikkel 17 lõige 3 lubab erandeid, kui töötaja töö- ja elukoht või tema erinevad töökohad asuvad üksteisest kaugel. Piirangust võib kõrvale kalduda turvamis- ja järelevalvetoimingute puhul, mis nõuavad vara ja isikute kaitseks pidevat kohalolekut eriti turvameeste ja majahoidjate või valvetöötajate puhul.
Samuti on erandid lubatud tegevuste puhul, mis nõuavad teenuse või tootmise pidevat jätkumist, eriti ravi või hooldamisega seotud teenused, mida osutatakse haiglates või samalaadsetes asutustes, kaasa arvatud arstide töö koolitusel, hooldekodudes ja vanglates; sadama- või lennuväljatöö; ajakirjandus, posti- ja telekommunikatsiooniteenused; kiirabi, tuletõrje ja kodanikukaitseteenused; gaasi, vee ja elektrienergia tootmine, edastamine ja jaotamine; jäätmevedu; tööstusharud, kus tööd ei saa tehnilistel põhjustel katkestada; teadus- ja arendustegevus; põllumajandus; reisijateveoga seotud tööd.
Lisaks nimetatutele võib erandeid kohaldada seal, kus on ette näha tegevuse aktiviseerumist eriti põllumajanduses, turismis, postiteenuste osutamisel. Lisaks lubab direktiiv teha öötöö piirangust erisusi direktiivi 89/391/EMÜ artikli 5 lõikes 4 kirjeldatud asjaoludel ja õnnetusjuhtumite või ähvardava õnnetuste ohu korral.
Töölepingu seadus näeb ette minimaalse igapäevase järjestikuse puhkeaja, mis seadusemuudatuse tulemusel lühenes 12 tunnilt 11 tunnile (§ 51). Igapäevase puhkeaja nõudest on võimalik teha erandeid kollektiivlepinguga. Erandeid saab teha sarnaselt öötöö eranditega tööaja direktiivi artikli 17 lõikes 3 nimetatud juhtudel ning tingimusel, et töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust.
Veel võib erandina igapäevast puhkeaega jagada osadeks töölepingu või kollektiivlepinguga tööaja direktiivi artikli 17 lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhtudel ning tingimusel, et ühe puhkeaja osa kestus on vähemalt 6 järjestikust tundi ja töötamine ei kahjusta töötaja tervist ning ohutust. Nimetatud erandit saaks näiteks kasutada põllumajanduses või raudteeveol, kus töötajate tegevus on katkendlik, kuna nad veedavad tööaja rongides või on seotud vedude sõiduplaaniga ning liikluse pidevuse ja korrapära tagamisega.
Töölepingu seaduse järgi on tööandja kohustatud ette nägema vähemalt 30-minutilise tööpäevasisese vaheaja, kui tööpäeva kestus on pikem kui 6 tundi (§ 47). Vastavalt tööaja korralduse reeglitele ei arvestata tööpäevasiseid vaheaegu tööaja hulka välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal.
Töötuskindlustushüvitiste maksmine
Riigikogu muutis töötuskindlustushüvitise maksmise süsteemi töösuhte lõpetamisel poolte kokkuleppel ja töötaja algatusel. 17. detsembril 2008 vastu võetud seaduse sätted nägid uudsena ette õiguse saada töötuskindlustushüvitist ka nn vabatahtliku töötuse korral. Omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkunutele töötuskindlustushüvitise maksmine lükkus edasi kuni aastani 2013. Võrreldes seni kehtinud õigusega ei muutu töötaja või teenistuja soovil või poolte kokkuleppel töölt või teenistusest lahkunute jaoks midagi. Muudatus tagab töötukassa jätkusuutlikkuse ja vahendite olemasolu tööandja algatusel töö- või teenistussuhte lõpetanutele töötuskindlustushüvitiste maksmiseks.
Majanduslanguse ja kiirelt kasvava töötuse tõttu isegi maksimaalse võimaliku maksemäära rakendamise tingimustes töötukassa varade mahust pikemas perspektiivis ei oleks piisanud, et katta lisaks tööandja algatusel töö- või teenistussuhte lõpetanutele hüvitise maksmise kuludele ka omal soovil või poolte kokkuleppel töölt või teenistusest lahkunute hüvitisi. Prioriteet on tagada maksete jätkumine töötajast või teenistujast sõltumatu töökaotuse korral ning lükata omal soovil või poolte kokkuleppel töö- või teenistussuhet lõpetavate töötajate kohta käivat muudatust edasi majanduskasvu ning töötuskindlustusvahendite mõistliku varu taastumise perioodi.
Alates 2013. aastast poolte kokkuleppel või omal soovil töö või teenistussuhte lõpetanute töötuskindlustushüvitise määraks saab 40% keskmisest kuutöötasust kogu hüvitise saamise perioodi vältel. Võrreldes 17. detsembril vastu võetud seadusega ei muutu poolte kokkuleppel või omal soovil töö- või teenistussuhte lõpetanute töötuskindlustushüvitise määr, sellele sihtgrupile töötuskindlustushüvitise maksmine lükkub lihtsalt edasi kuni aastani 2013.
Varem kehtinud kujul säilib töötuskindlustuse seaduse norm, mis sätestab töötuskindlustushüvitise määrad, milleks on esimesel 100 hüvitise saamise päeval 50% keskmisest kuutöötasust ja alates 101. päevast kuni 360. päevani 40% keskmisest kuutöötasust. Võrreldes 17. detsembril 2008 vastuvõetud seadusega väheneb töötuskindlustushüvitis esimesel 100 päeval 70%-lt 50%-le ning alates 101. päevast kuni 360. päevani 50%-lt 40-le%.
Tööandja haigushüvitis
Riigieelarve tasakaalu parandamiseks vähendatakse töötajate hooldushüvitisi vastavalt ravikindlustuse seaduse muudatusele alates 1. juulist 2009 seniselt 100%-lt 80%-le ja alates 9. päevast haigushüvitisi seniselt 80%-lt 70%-le.
Alates 2009. aasta 1. juulist maksab tööandja vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatusele töötajale haigestumise või vigastuse korral hüvitist 4. kuni 8. päeva eest kavandatud 80% asemel 70% töötaja keskmisest töötasust.
Nimetatud muudatustega soovib seadusandja vähendada riigieelarve kulusid hinnanguliselt u 110 mln krooni võrra, millest hooldushüvitiste vähendamine moodustab u 39 mln krooni ja haigushüvitiste vähendamine u 71 mln krooni.
