Merike Lees
Kui tööandja ja töötaja vahel tekib puhkuseaja suhtes vaidlus, ja kui tööandjal ei ole jaanuaris töötajale allkirja vastu tutvustatud puhkuste ajakava ette näidata, jääb õigus töötajale.
Kui tekib vaidlus ja tööandja väidab, et ta tutvustas meili teel töötajatele puhkuste ajakava, siis on seda väga raske tõendada, rääkis Heli Raidve Tööõigusabi ASi juhataja Heli Raidve seminaril "Puhkuseseadus praktikas".
"Paber on alati parem tõend kui e-kiri ja kui paberit ei ole, siis usub töövaidluskomisjon töötajat," selgitas ta.
Tööandjatele palju peavalu valmistav nõue panna puhkuse ajakavad paika juba jaanuaris tuleneb põhiseaduse mõttest, mille järgi on töötaja perekond ja eraelu puutumatud ning töötajal peab olema võimalus oma perega puhkust pikemalt ette planeerida.
"Kui tööandja jättis puhkuste ajakava tegemata, siis ei saa lubada olukorda, kus töötaja on tema meelevallas. Seetõttu ongi töötajal õigus sellisel juhul ise oma puhkuse aeg valida," ütles Raidve.
Küsimusi tekitab ka alla seitsmeaastast last kasvatava isiku õigus valida puhkust temale sobival ajal. Kuidas suhtuda vabaabielumehesse, kes kasvatab koos elukaaslasega viimase last, või vanaemasse, kes tegelikult oma alla seitsmeaastast lapselast kasvatab?
Siin ei ole nii oluline lapse sugulusaste, kui see, kes tegelikult teda kasvatab, rõhutas Heli Raidve.
"See põhimõte tuleb samuti põhiseadusest ning kaitseb lapse õigusi ja huve. Lapse huvides on, et teda kasvatav isik saaks veeta koos perega puhkuse, järelikult tuleb arvestada selle töötaja puhkusesooviga," kommenteeris Raidve. "Vanemail, kes kasvatavad alla seitsmeaastast last, on õigus saada puhkust neile sobival ajal."
Ehkki praktikas on levinud puhkuse kasutamine osade kaupa, millest ühe osa pikkus on vähemalt 14 päeva ja teised võivad olla lühemad, ei vasta see seaduse mõttele.
Heli Raidve andmeil on terviseuuringutega kindlaks tehtud, et inimene ei puhka end välja lühemal kui 14päevasel perioodil. Seega saab jagada puhkust 14päevasteks osadeks ehk 28päevane puhkus võiks moodustada kaks osa.
Eestis on seda sätet tõlgendatud nii, et üks puhkuse osa peab olema 14 ja ülejäänud puhkuse võib võtta ka päeva kaupa. Sellega on aga seaduse mõte kaduma läinud, leidis Raidve. Kui puhkuse üks osa on 14 päeva ja ülejäänud puhkus antakse paari päeva kaupa, on juriidiliselt küll kõik korrektne, ent töötaja tervisele see kasulik ei ole.
Puhkuseseaduse kohaselt aeguvad nelja aasta jooksul kasutamata puhkused, selle aastaga siis 2003. ja 2002. aasta puhkused. Seega ei saa neid puhkusi hiljem ei välja anda ega välja maksta.
Nii ongi tekkinud olukord, kus tööandjad vormistavad puhkusi kahe päeva kaupa nädalavahetustel, et luua nii alus puhkusetasude jupi kaupa välja maksmiseks, selgitas Raidve. Enne 2002. aastat välja teenitud puhkusi aegumine ei puuduta, kuna vastava rakendussättega puhkuseseadus jõustus 2002. aastal. Raidve arvates pole tööandjale kasulik lasta jätta töötajal puhkus kasutamata, kuna raha läheb järjest kallimaks.
