Helve Toomla
ametiühingute jurist
Tööandja paneb igal aastal kord või paar meile kõrvale kas praktikandi või niinimetatud staööri, kellel on aga ohutustehnikaeksamid tegemata. See-tõttu peab teda pidevalt juhendama ning olema topelt tähelepanelik. Kas tööandja peab juhendajale selle eest lisatasu maksma?
Küsimusest ei selgu, kas praktikantide ja staööride juhendamine on töölepingus või selle lisas olevas ametijuhendis tööülesandena kirjas. Kui mitte, siis on see lisatöö, mida töötaja teeb töö-andja taotlusel ja mille eest töö-andja peab maksma lisatasu. Lisatasu suurus ei ole seadusega kindlaks määratud, selles tuleb kokku leppida. Kuna lisatöö ja lisatasu tekitavad sageli vaidlusi, siis soovitan enne lisatöö võtmist sõlmida tööandjaga kirjaliku kokkuleppe, kus näidatakse, milliseid töid mis aja jooksul ja millise lisatasu eest tehakse.
Tööandja kehtestas meile valveaja 168 tundi kuus. Kui selle vastu protestisime, teatas ta, et viib siis osa senisest valveajast tööaja sisse, kuid selle tööaja osa eest makstakse meile ainult senist valveaja lisatasu, mitte põhipalka. Kas nii on õige?
Ei ole õige. Valveaeg on osa puhkeajast, mil töötaja peab olema tööandjale eriolukorra puhul kättesaadav, ja see ei tohi kesta rohkem kui 30 tundi kuus. Valveaeg on ette nähtud ettenägematute ja edasilükkamatute tööde tegemiseks, selle kestus, rakendamise kord ja lisatasu suurus tuleb kokku leppida kollektiiv- või töölepingus. Valveajal on inimene küll kodus ja puhkab, kuid tema vabadus oma aega kasutada on piiratud ta ei või kuskile kaugemale sõita, alkoholi tarvitada, telefoni välja lülitada jne, sest peab olema valmis kohe tööle minema. Pärast väljakutset tööle asumise hetkest algab tema tööaeg, valveaeg on sellega lõppenud.
Tööaja tööga sisustamine on tööandja kohustus. Kui töö-andja ei suuda seadusega määratud tööajanormi ulatuses töötajat tööga kindlustada, vaid paneb ta nii-öelda töö ootele, siis tuleb sellise tööaja eest täit palka maksta. Seejuures peab tööandja arvestama ka sellega, et sellisesse tööaega kuuluv ooteaeg ja tegeliku töö tegemise aeg kokku ei tohi päevaviisilise tööaja arvestuse korral üldjuhul ületada kaheksa tundi ja summeeritud arvestuse korral 12 tundi.
Tööajanormi ületama, see tähendab ületunnitööd tegema, on töötaja kohustatud ainult kahel juhul vääramatu jõu nagu loodusõnnetus, sõda jms korral ning siis, kui vahetustöötaja ei tule tööle ja töös ei või tekkida vaheaega.
Muudel põhjustel peab ületunnitöö tegemiseks olema poolte kokkulepe. Tootmisettevõtetes patustatakse kahjuks sageli sellega, et antakse välja käskkiri, milles kuulutatakse puhkepäevad tööpäevadeks ja kohustatakse töötajaid ületunnitööle. Tööandjal ei ole õigust kohustada töötajat üle tööajanormi tööl olema ja kui kogu tööaeg kulub töö ootele, siis tuleb tööd tegelikult tegema kutsuda hoopis teine töötaja. Töölepingus kokkulepitud palka tuleb aga maksta mõlemale.
