Thea Rohtla
Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni esimees
Töötajal on õigus nõuda lepingu lõpetamist, kui põhjuseks on tööandja-poolne lepingutingimuste rikkumine. Kui tööandja avaldusega ei nõustu, on tal õigus vaidlustada selle põhjendatus töövaidlusorganis.
L. töötas tislerina määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel, milles oli kokku lepitud kuupalgamääras 7500 krooni ja palgamaksmises kuu kolmandal kuupäeval. Kuni 2005. aasta juunini sai töötaja kätte igas kuus 6051 krooni, edasi aga maksti viie- kuni seitsmepäevaste viivitustega juuli eest 5800, augusti eest 5232 ja septembri eest 5678 krooni, kokku 1443 krooni vähem. Et puhkuste graafikut polnud tööandja poolt koostatud, esitas L. 10. oktoobril avalduse puhkuse saamiseks kahe nädala pärast. 24. oktoobril jäi töötaja puhkusele, kuid puhkuseraha talle ei makstud.
23. novembril esitas L. tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepinguseaduse N 82 alusel, tuues põhjuseks palga kokkulepitust väiksemas summas ja pideva viivitustega maksmise ning puhkusetasu mittemaksmise. Tööandja sellele ei vastanud. Leping lõppes 28. novembril, kuid tööandja seda ei vormistanud ega maksnud välja lõpparvet.
2. detsembril sai avaldaja tööandjalt tähitud postiga käskkirja töölepingu lõpetamise kohta töölepinguseaduse paragrahv 86 p 6 alusel töölt põhjuseta puudumise eest alates 24. oktoobrist 1. detsembrini. Töötaja palub tühistada karistuse kui ebaseadusliku; lugeda tööleping lõppenuks TLS N 82 alusel tööandja-poolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu ning mõista välja vähem saadud palgad, puhkusetasu, lõpparve ja keskmine palk selle kinnipidamise eest.
Tööandja avaldaja nõudeid ei tunnistanud. Ta selgitas, et avaldaja töötasu arvestati juba maikuust töö tulemuslikkusest; selles osas on leping ebaõigesti sõlmitud, st muudatused on lepingusse tegemata. Töötaja tegi praaki ja ei pidanud kinni tööajast, mistõttu palk oligi väiksem.
10. oktoobril esitas töötaja küll puhkuseavalduse, kuid et tellimusi oli palju, teda puhkusele ei lubatud. Et ta siiski tööle rohkem ei tulnud, määrati talle karistuseks töölepingu lõpetamine töölt omavolilise puudumise eest, TLS N 86 p 6 alusel.
Tööandja tunnistab, et töötaja avalduse lepingu lõpetamiseks ta 23. novembril sai, kuid ei reageerinud sellele, sest oli oma otsuse karistuse määramise kohta juba teinud, millise saatis avaldajale postiga. Lõpparvet töötajale makstud ei ole.
Töövaidluskomisjon leidis, et töötaja avaldus kuulub rahuldamisele. Komisjon tuvastas, et töötajale oli kolmes kuus makstud palka vähem kui tööleping ette nägi.
Ei leidnud tõendamist, et palgatingimusi oleks muudetud, et töölepingusse oleks tehtud selles osas muudatusi; samuti ei leidnud tõendamist avaldaja väidetav praagi tegemine ega tööajast mittekinnipidamine - komisjonile ei esitatud ei praagiakte ega tööaja arvestust. Komisjon mõistis töötajale välja vähem saadud palgad.
Et tööandja polnud koostanud ega tutvustanud töötajatele 2005. aasta jaanuaris puhkuste ajakava, oli töötajal õigus jääda puhkusele tema poolt soovitud ajal, teatades sellest tööandjale kaks nädalat ette. Töötaja teavitaski tööandjat oma soovist ette ning jäi 24. oktoobril puhkusele. Saamata puhkusetasu mõistis komisjon töötajale välja. Töötaja oli õigustatud nõudma töölepingu lõpetamist töölepinguseaduse N 82 alusel, kuna tööandja ei täitnud endale töölepinguga võetud kohustust palga suuruse ja maksmise aja osas.
L. teatas tööandjale lepingu lõpetamisest viis päeva ette ning et tööandja ei vaidlustanud oma õigust mitte lõpetada töölepingut töötaja poolt soovitud alusel, luges komisjon avaldaja töölepingu lõppenuks 28. novembril TLS N 82 alusel - tööandja-poolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu. Tööandja hilisem käskkiri ei oma mingit juriidilist jõudu ega tähendust, sest tööleping oli nimetatud ajaks juba lõppenud.
Töötajale mõistis komisjon välja lõpparvena kahe keskmise kuupalga suuruse hüvitise ja ühe kuu keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest.
