Olavi Kärsna
ettevõtluskonsultant
Kodutöötajate kulude arvestamine valmistab tööandjale tihti peavalu, sest kompenseeritavad kulud vajavad selget tõestamist.
Kodus töötamine on levinud laua taga töötajatel, näiteks ajakirjanikel, telefonimüüjatel ja raamatupidajatel. Palgatöötaja puhul peab firma tema töökoha sisustama ja töövahendid hankima, ükskõik kus inimene töötab.
Kodus töötav inimene ei peaks isikliku varaga tegema tööandja heaks rohkem kui firma ruumides töötav kolleeg. Teisalt jälle tuleb kodukontori juures silmas pidada, et kui töötaja või tema pereliikmed kasutavad tööandja vara omaks tarbeks, on tegemist erisoodustusega. Ei ole vahet, kas firma ostab asjad ise või maksab need ostnud töötajale täies ulatuses kinni.
Nagu FIEdel, nii tuleb ka kodus töötavatel palgatöötajatel arvestada sellega, et arvutit, internetiühendust, telefoni ja teisi üldkasutatavaid seadmeid tarbitakse kodus vähem või rohkem isiklikuks tarbeks. Reeglina on väga raske tõestada, et seda üldse ei tehta. Seda ka siis, kui töötaja elab üksi, rääkimata sellest, kui kodus on lapsi, kelle pea juba vanemate puusadeni ulatub. See tähendab, et firma saab ka ise töövahendit ostes kuludesse kanda või töötajale välja maksta vaid osa ostuhinnast. Sama lugu on käibemaksuga.
Aga nagu FIEde puhul, oleneb kõik konkreetsetest asjaoludest. Kui kodus on riiul, milles ainult tööga seotud kaustad, on see 100protsendiliselt tööga seotud.
Kui inimene teeb kodus tööd, siis on kodu osa ööpäevast tööruumiks. FIE saab seepärast osa kodustest kuludest tulust maha arvata, palgatöötajale peaks firma tegelikult ka osa kodustest ekspluatatsioonikuludest kompenseerima.
Tulumaksuseaduses on aga erisoodustuste tüüpnäitena toodud see, kui firma maksab kinni töötaja eluasemekulusid. Seepärast on mõned kodutöötajaid kasutavad firmad palgatöötajate puhul koduste kulude kompenseerimisest igaks juhuks loobunud ja soovitavad neil, kes kodus töötada tahavad, FIEdeks hakata.
Erisoodustuseks on eluasemekulude tasumine tööandja poolt aga siis, kui see on mõeldud osana töötasust. Kui aga inimene kodus töötab, pole töö tegemiseks kasutatava osa kulude tasumine erisoodustus. Omaette küsimus on, milliseid kulusid ja kui palju kompenseerida ning kuidas seda korralikult paberil vormistada. Ühest küljest maksaks töötaja oma korteri eest niikuinii, teisalt kasutab ta töötades rohkem elektrit ja vett ning osa kodust amortiseerub natuke intensiivsemalt.
Koduste kulude tööga seotuse protsendi määramisega on probleemid samad, mis FIEdel: täpset protsenti enamasti määrata ei õnnestu ja universaalset soovitust anda ei saa. Kõik oleneb konkreetsetest asjaoludest.
Telefonimüüja kasutab töö tegemiseks palju telefoni, raamatupidaja jälle arvutit. Lastega peres kasutatakse ainsat arvutit ilmselt isiklikuks tarbeks rohkem, kui seda teeks üksi elav raamatupidaja.
Seda, et üks ruum on kodus ainult ettevõtluse või palgatöö tegemiseks, enamasti ei juhtu. Samuti ei saa täpset numbrit elektrikulule. Telefonile küll saaks, aga see maksab. Paljud FIEd on telefoni kõneeristusi tellinud paar-kolm kuud ja sealt leitud protsenti kasutanud ka edaspidi.
Kirjalik leping muudab kulutused usaldusväärseks
Laialt kasutatava telefoni kindla kuulimiidi kompenseerimise kallal eriti ei urgitseta. See, kui firma maksab kinni näiteks 400 kooni iga kuu telefoniarvest, ei tähenda aga, et töötaja tegelikult 400 krooni eest tööasju ajas. Kokkuleppeline number on kehtestatud ainult isikliku sõiduauto tööandja huvides kasutamisele.
Muude kulude kohta kehtib nõue, et kuludesse kanda ja välja maksta saab ainult tegelikke ja dokumentaalselt tõendatud asju. Kui see võimatuks osutub, on tõendatavuselt järgmine variant kokkuleppeline protsent igakuistest tegelikest kuludest.
Kuna kirjalikke tõendeid hinnatakse suulistest usaldatavamaks, tuleb teha kirjalik leping: mida kodus tehakse ning mis ulatuses seda kompenseeritakse. Tööandjal peab olema iga tehingu kohta algdokument ja töötaja peab kompenseeritavate kulude kohta raamatupidamise seaduses toodud algdokumentide nõudeid rahuldava taotluse kirjutama.
Kulude paberitega katmine on nii tööandja kui töötaja huvides. Seadus ütleb, et isiku maksustatavaks tuluks ei loeta teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi. Seega võib niisama maksmisega tekitada probleeme ka töötajale.
