Aili Sandre
Kogu sotsiaalkindlustuse 13 miljardi kroonisest aastaeelarvest läheb pensionideks ümmarguselt kümme miljardit krooni ja kõikvõimalikeks sotsiaalabitoetusteks veidi enam kui kolm miljardit. Seejuures pensioni- ja abisaajate ring osaliselt kattub, mis pole põhimõtteliselt hea lahendus. Veel halvem on aga, et riiklik sotsiaalkindlustussüsteem alandab ka majandusraskustes inimeste inimväärikust. Seega on ilmselge, et süsteem vajab viivitamata ümbertegemist.
Paar näidet, mis osutavad, kui vildak õieti meie sotsiaalkindlustussüsteem on.
Perekonnas on kolm naist 80aastane piiratud liikumisvõimega vanaema, tema keskealine tütar ja kerge vaimse puudega koolis käiv teismeline tütretütar. Selle pere sissetuleku moodustab vanaema pension 2700 krooni, lapsetoetus 300 krooni, toitjakaotuspension ca 1000 krooni ja ainsa töötegija 3000kroonine palk. 7000 kroonist jääb pärast kommunaalteenuste, elektri, telefoni, pesumasina järelmaksu ja vanaema ravimite kulu mahaarvamist pereliikme kohta 1000 krooni ringis.
Elatakse kehveminigi. Näiteks hooldab 76aastane pensionär, pension ligi 2700 krooni, liikumisvõimetut 40aastast tütart, kelle töövõimetuspension ulatub 1100 kroonini. Miinus ravimid, kulud korterile ja jällegi jääb pereliikme sissetulek pisut pealepoole toimetulekupiiri.
Mõlemad pered pingutavad ja tulevad toime. Aga nad on hingepõhjani solvunud. Nad jäid ilma hooldustoetusest, kui riik andis toetusemaksmise üle omavalitsustele. Omavalitsuse hooldustasu maksmise lõpetamise põhjendus kõlas loomulikult tütar hooldab ema ja ema hooldab tütart. Nii, nagu see olema peakski. Aga asi pole ei ses põhimõttes ega ka paarisajakroonises toetuses. Mõlemas peres tõi omavalitsuse otsus kaasa pea ühesuguse reaktsiooni riik on meid maha kandnud.
Poliitikud on vanaduspensioniga mängides ära unustanud, et meil on ka pensionäre, kes on kaotanud töövõime, kel seda pole olnudki või kes on kaotanud toitja. Vanaduspension on poliittuultes tasapisi tõusnud ning ea tõttu töölt eemale jäänuid jääb sotsiaalabi taotlejate hulgas tasapisi järjest vähemaks. Aastate pärast pensionile jääjatel on juba praegu võimalus panustada ise oma vanaduspõlve kindlustamisse kohustusliku kogumispensioni või/ja vabatahtliku pensionikindlustuse kaudu.
Toitjakaotus- ja töövõimetuspension näib aga olevat pea sama igavesti seotud rahvapensioniga (1056 krooni), nii nagu on riigikogujate ja tippametnike palk seotud keskmise palgaga. Ainult et esimene püsib muutumatuna, paraku ka nende saajate olukord need inimesed ei saa oma olukorra parandamiseks suurt midagi teha. Iga ettenägematu kulutuse tarbeks on neil küll võimalus käia omavalitsusest ühekordset toetust küsimas, kuid seda kord antakse, kord ei anta, mis süvendab alaväärsustunnet ilmselt veelgi.
Minu meelest on häbiväärne, et riik on muutnud oma kodanikud sisuliselt kerjusteks, kes peavad käima mangumas abiraha. Ja ma kohe üldse ei usu, et toetuste valikuline ja teatud reeglite alusel maksmine on efektiivsem kui suuremate pensionide maksmine.
Riik peab ja riik saab olukorda parandada ilma sotsiaalmaksu tõstmata, toetusi lisamata ja, rõhutan, inimväärikust solvamata suurendades töövõimetus- ja toitjakaotuspensione sotsiaalabitoetusteks ette nähtud miljardite kroonide arvel.
Sotsiaalabiks üle kolme miljardi krooni
-peretoetused, 1 702 023 200
-vanemahüvitis, 578 884 512
-puuetega inimeste igakuulised toetused, 499 609 000
-erijuhtudel riigi poolt makstav sotsiaalmaks, 137 445 600
-kahjuhüvitised seoses tööõnnetustega, 41 500 000
-matusetoetused, 40 700 000
-erivajadustega inimeste rehabilitatsioon, 21 754 300
-täiendav puhkusetasu, 15 000 000
-muud toetused, 14 529 300
-Kokku, 3 051 435 812
Allikas: sotsiaalkindlustusameti 2005. aasta eelarve
