Ülo Ennuste
majandusprofessor
1) Juhani palk on praegu 50 000 kr ja Juku palk 5 000 kr. Juku palk jääb praegu 45 000 kr Juhani palgale alla.
Kuid Juku on edaspidise palgakasvu väljakauplemise osas olnud kaks korda Juhanist üle, Juku palk kasvab edaspidi 10%, aga Juhanil ainult 5% aastas.
Nüüd seletab Juku igal pool, et tema on palga juurdesaamise osas edukam kui Juhan. Juhan ainult muigab selle jutu peale.
Juhani arvutus on selline, et tuleval aastal tõuseb tema kõrge palk oma viletsa 5% -ga 52 500 kr peale, aga Juku oma uhke 10%-ga hakkab saama 5500 kr, seega tuleval aastal jääb Juku maha juba 47 000 kr. Ületuleval aastal on Juhani palk juba 55 125, aga Juku saab ainult 6050 ja jääb majanduslikult taha juba 49 0075 kr jne.
2) Selle arvutuse peale aga Juku seletab, et olgu, kuid pikas perspektiivis, vähemasti oma elu lõpuks, ta ikkagi jõuab Juhanile järele ja selleks vajalik aastate arv on kohe logaritmiliselt täpselt arvutatav:
n=(-ln(c))/(ln(k) ln(h)),
kus c on palkade lähetesuhe(siin 0,1) ja k ning h on Juku ja Juhani palkade aastased juurdekasvutegurid 1,10 ja 1,05. (Juku jättis meelega selle valemi järgi ise täpse arvutuse tegemata, sest temale tundus, et kas ikka mitmekümne aasta peale nii täpset valemit sobib kasutada).
3) Nüüd hakkas Juhan Jukule meelde tuletama, et juba Keynes (1883-1946) ütles, et pikas perspektiivis oleme kõik surnud ja neid tulusid, mis väga pikas perspektiivis võivad võib-olla saabuda, tuleb kõvasti ajaliselt ja tulevikuriski teguritega diskonteerida ehk kõvasti alla hinnata. Ja et Juku jutt ja valemid on täielikult eluvõõrad, ainult kaugesse perspektiivi vaatavad deterministlikud abstraktsed jamad, millel pole tegeliku majandusliku edukuse jooksva hindamisega miskit pistmist. Eriti see jama, et mis kolmekümne aasta pärast justkui peaks täpselt olema. Samuti on Juhan valmis kihla vedama, et kui Juku palk tõuseb 10 000 peale, tõmmatakse tema palgatõus samuti 5% peale. Ja siis on Juku igasugu järelejõudmise loral lõpp.
Kuid olulisem ja kindlam on Juhani arvates ikkagi see, et mis toimub lähemas perspektiivis ja selles mõttes on kindel, et nende palgavahe (Juhani kasuks) kasvab veel ikka edasi mõned head aastad. Et, vot nii liiguvad majandusliku edukuse tegelikud kõverad ja vingerpussid.
Ja et kui Juku tahab neid lähemaid aastaid täpselt välja arvutada, kus ta edasi Juhanist järjest vähem juurde saab, siis selle lühikese perspektiivi jaoks käib ka Juku ülaltoodud tegelikke riske arvestav valem küll ja küll.
4) Siit moraal: ebavõrdsete majanduste puhul ei saa iga lõppeva aasta kohta mõistlikke majandusliku edukuse võrdlusi teha kasvutempode ja valemite alusel, mis on mõeldud igavikulisteks fatalistlikeks mõtisklusteks. Nt liitprotsendi valemit on küll mugav analüüsida, kuid on häda, et see ei kirjelda adekvaatselt majandusprotsesse. Nimelt taseme tõustes suure tõenäosusega kasvutempo aja jooksul langeb ja seda liitprotsendi valem ei arvesta.
Liiatigi on liitprotsendi valemitega see häda, et kahe aegrea võrdlemisel tuleb arvestada, et kõrgemalt tasemelt madalama kasvutempoga ning madalamalt tasemelt kõrgema kasvutempoga tasemete vahe perioodi alguses isegi suureneb (vahe esimene tuletis on perioodi algul positiivne), kui kasvutempode vahe ei ole küllalt kõrge.
Ära ei tohi ka unustada, et tõepärane tulevikuarvutus peab olema tõenäosuslik ja seega juba paariaastase horisondi tagant hakkab see välja nägema väga-väga ligikaudsena ja seega mitte enam väga tõsiselt võetavana. Kuid, nagu juba Keynes on öelnud, parem olla ligikaudselt õige kui täpselt vale.
5) Ning kokkuvõtteks, järelejõudmiseks on vaja selles määramatus maailmas ka õnne. Nagu keegi olla öelnud, on temal õnne olnud seda rohkem mida rohkem ta on ennast pingutanud.
Ning arvutusarusaamatus liitprotsentide valemitega, millest me ülal rääkisime, ei ole mingi avastus, seda paradoksi olla bioloogid täheldanud juba ammu. Nimelt, kuigi pikematel isadel pojad on reeglina nendest lühemad ja lühematel isadel vastupidi, ikkagi, millegipärast ei ole siiani kõik mehed ühepikkused. Samuti vist ei saa kunagi kõik riigid majanduslikult võrdseks.
