A N T S V E E T õ U S M E
Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse esimees
Maksundus on alati olnud poliitikutele heaks propagandavahendiks, eriti valimiste eel. Tänaseks on valimised läbi, kuid nüüd alustasid oma ristikäiku maksunduse raskel teel sotsiaalteadlased, kes tulid välja uue vana ideega vaja makse tõsta. Ja pärast maksude tõstmist saab elu Eesti riigis olema paradiislik kaovad vaesed ja rikkad, kõik elavad sõbraliku perena ning igaüks saab oma vajaduste järgi.
Võib tõesti teha nii, et maksuametnikud võtavad inimestelt nii palju ära, kui võimalik, või sotsiaalametnikud annavad sotsiaalteadlaste näpunäidete järgi igaühele niipalju, kui vaja. Siis saab riik osa raha intressi koguma panna ja ükskord on raha nii palju, et keegi ei peagi enam tööd tegema ja riik annab kõik vajaliku tasuta. Kuid kõike seda on meile juba kunagi lubatud. Kahjuks edutult.
Kuidas siis tegelik olukord on? Kas, kelle arvelt ja milleks on vaja makse suurendada või vähendada? Eesti maksukoormus (eelarveaastal laekunud valitsussektori maksutulude suhe sama aasta nominaalsesse sisemajanduse koguprodukti) langes rahandusministeeriumi andmetel aastatel 1997-2001 37,3lt protsendilt 33,2le protsendile. 2002. aastal, kui võimul olid Reformierakond ja Keskerakond, kasvas maksukoormus järsult, ületades 35 protsenti. Käesoleval aastal erilist muutust oodata ei ole.
Viimastel ametlikel andmetel 2000. aastast on Eesti ettevõtte tulumaksu koormuselt parimate hulgas (0,98 protsenti SKPst). Samas on aga meie ettevõtja sotsiaalmaksu koormus väga kõrge (11,91 protsenti), mis on kõrgem isegi Rootsist ja Soomest.
Tegelikult võib viimase kahe näite varal rääkida julgelt sellest, et kõrge maksukoormus üksi ei tähenda veel kõrget elukvaliteeti ja vastupidi. Riigi üldise maksukoormuse tase mõjutab oluliselt kodanikualgatuse ja ettevõtluse arengut. Me oleme suutnud tegelikult just maksude kaudu hoida meie ettevõtlustaset suhteliselt normaalses seisus, kus tuuakse sisse välisinvesteeringuid ja ettevõtlus ei lahku riigist.
Maksudest rääkimisel peame lähtuma ikka põhiseadusest. Kahtlemata on riigi kodanike suhe maksudesse mitmetahuline. Ühelt poolt tahab iga inimene iseotsustamiseks saada kätte võimalikult rohkem raha tehtud töö eest, teisalt on ühiskonnas olemas solidaarsuslepe, et teatud osa väljateenitud rahast antakse ühisesse riigikassasse. Ja seejuures peab iga inimene olema veendunud, et äraantud maksukroonid leiavad parimat kasutamist riigiametnike säästliku, tulemusliku ja hooliva juhtimise ning tegevuse läbi.
Ilmselt ongi peamine küsimus tegelikult selles, kuidas riik meie maksukroonidega ümber käib. Eestlased on küllalt lihtsalt valmis andma (ja on tegelikult andnudki) riigi kätesse enamiku omateenitud kroone, kuid liiga tihti oleme pidanud hiljem tõdema, et oleksime ise seda raha tunduvalt paremini kasutanud.
Asja ilmestamiseks toon näiteid tervishoiust, sest see puudutab igaüht meist.
Sotsiaalmaksu summad, mille oleme viimase kümne aasta jooksul maksumaksjatena riigile üle andnud, on kasvanud tunduvalt kiiremas tempos kui elukallidus, aga arstiabi kättesaadavus on halvenenud. Üha rohkem tuleb riiklikus arstisüsteemis meil endal juurde maksta. Mu lapsel läheb jalaluu katki, viin ta traumapunkti ja maksan visiiditasu. Kuid kui oleksin kutsunud välja kiirabi, oleksin sellest pääsenud. Kus on siin loogika?
Eesti riik on loonud palju selliseid sihtasutusi, nagu haiglad, kus seadusandlikult on praegu riigikontrollil keelatud kontrolli teostada, kuigi need sihtasutused kasutavad ju suuremalt jaolt maksumaksja raha. Oleme väga palju kirunud haigekassat, kuid tegelikud rahakulutajad on hoopis haiglad, perearstid. Neid aga jällegi on riigikontrollil keelatud kontrollida, kuigi mina maksumaksjana seda tahan. Kui riik on enda kätte võtnud mingid funktsioonid ja mina maksumaksjana selle eest oma raha talle loovutan, siis ma tahan, et seda raha säästlikult kasutataks, justkui oleks see viimane rahakotis.
Maksusüsteemi stabiilsus on üks riigi usaldusväärsuse kriteerium, mis maksumaksjale tähendab võimalust korraldada oma tegevust tulevikku planeerides. Ikka ja alati kurdab mingi kiht, et Eesti arendab vaid ettevõtlust ning kõik muu jääb unarusse. Aga kas nad on ka mõelnud, et ettevõtluse arengu seisukohalt oleks meie olukord muidu praegusest tunduvalt kehvem? Võib-olla oleksime Venemaa tasemel kui sedagi, sest meil pole ju naftadollareid kasutada. Maksustamine ei saa olla vahend kõigi ühiskonna probleemide lahendamiseks. Perepoliitika ei ole vaid tulust mahaarvamiste või toetuste jagamise teema. Sel juhul oleks ju Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, rikaste hulgas laste üleuputus, paraku seda aga ei ole. Ikka ja jälle peame tõdema, et naist ei pane sünnitama rikkus, vaid ikka soov lapsi saada.
Maksumaksja peab saama suurema vabaduse ka endale oma tööjõuga enama väärtuse loomiseks. Maksusoodustused ja mahaarvamised aga ei võimalda võrdset kohtlemist. Meie heaolu ei suurenda mitte maksude suurendamine, vaid efektiivne ümberkäimine maksjamaksja rahaga.
Äripäev
10.06.03
