L E O N G L I K M A N
vandeadvokaat
Dividendide sotsiaalmaksustamise probleemi tõstatamine on õigustatud juhul, kui ettevõtja pretendeerib ravi- ja pensionikindlustuse hüvedele, kuid võtab välja kogu tulu dividendidena, maksmata endale palka või muid sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid.
Lahendus tuleks leida osalusdemokraatia põhimõttel, arvestades põhiseaduse § 11 printsiipe ja Riigikohtu seisukohti abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kohta. Selleks võiks olla ettevõtjale minimaalse kohustusliku sotsiaalmaksu kehtestamine, näiteks arvutatuna keskmisest palgast.
Õiguslikult ja majanduslikult jabur oleks aga eelistada maksunduslikult passiivset rahalist investeeringut intellektuaalset potentsiaali ärakasutavale loovale ja aktiivsele tegevusele.
26/74 osa suurune tulumaks peaks olema piisav koormus
Kummaline on dividendilt sotsiaalmaksu nõudmise argument põhjusel, et osanikust ettevõtja tegutseb oma ettevõttes. Sellise, reeglina ainuvõimaliku tegutsemise eesmärgiks on suurema tulu loomine, millest peaks riik, kes haukab ära olulise osa, huvitatud olema. Leian, et maks 26/74 on piisavaks karistuseks ettevõtja ponnistuste eest rabelda oma ettevõttes riskide ja piiramatu vastutuse tingimustes.
Dividendilt sotsiaalmaksu kehtestamisel ei oleks enam vahet omanikutulul ja töötasul. Sellisel juhul peaks ettevõtjat kohtlema võrdselt töötajaga, millega kaasnevalt tuleks elimineerida osaniku, nõukogu ja juhatuse liikme täisvastutus ja piirata seda töötaja vastutuse tasemeni, reeglina kuni ühe kuupalgani. Oleks ju ebavõrdne nõuda nii sotsiaalmaksu kui täisvastutust.
Erinevalt traditsioonilistest kommertsdemokraatiatest on Eestis ettevõtja risk kõrgem, kuna repressiivaparaadi põhieesmärgiks näib olevat aastatetaguste tehingute üleskaevamine ja tol ajal veel legaalsete toimingute suhtes hilisema regulatsiooni tagasiulatuv kohaldamine. Isegi olemasolev dividendimaksu 26/74 (ca 35,1%) ja töötasumaksu (26+33%) vahe ei ole ilmselt piisavaks stiimuliks olla pideva stressi all kannatav ettevõtja. Tekib küsimus, kas me soovime passiivsete palgasaajate riiki või vabade ettevõtjate ühiskonda, kus ollakse valmis üles näitama initsiatiivi ja kandma ettevõtluse arenguks paratamatuid riske?
Sotsiaalmaks meenutab nõukogudeaegset Breþnevi pakikest, kus vajalikule asjale lisati kohustuslik rämpskaup. Selle asemel, et maadelda tulumaksuga, oleks mõttekas läbi viia hoopis sotsiaalmaksu reform, kuna praegu on sotsiaalmaks kujunenud initsiatiivi pärssivaks majandusliku arengu piduriks.
Viis ettepanekut sotsiaalmaksu reformimiseks
1. Sisse tuleks seada sotsiaalmaksu lagi. Seda teed on läinud näiteks ka Venemaa. Solidaarsusprintsiip ja riigi huvi peale suruda kehva teenust on arusaadav, kuid ainult mõistliku piirini. Stiimuleid ei tohi piiritult ahistada ja sotsiaalmaksu ning sotsiaalteenuse reaalse tarbimise vahel peab olema pariteet.
2. Loobuda tuleks sotsiaalmaksust mittetööõiguslike väljamaksete puhuks, eriti siis, kui isikule pannakse äriõiguslik täisvastutus.
3. Sotsiaalmaksu peaks maksma töötaja ja see tuleks lisada palgale, mis ei muudaks töötajate, ettevõtjate ega ka riigi kulusid, kuid looks laiapõhjalise liberaalse survegrupi, et takistada sotsiaalmaksuga seotud liialdusi.
4. Tööandjal peab olema õigus teha ettevõtluseks vajalikke väljamakseid töötaja tervise parandamiseks. Vaatamata igakuisele maksule ei ole avalik raviteenus kättesaadav, mistõttu selle võiks sisse osta erameditsiinilt.
On absurdne, et ettevõtja tohib karistamatult näiteks printerit hooldada, kuid töötaja tervendamiseks enam vajalik kulu kandmine maksustatakse nii räigelt, et sisuliselt on tegemist trahviga.
5. Isikul peab olema valikuvabadus sotsiaalmaksust olulises ulatuses maha arvata vabatahtliku ravikindlustuse ja pensionikindlustuse makseid. Otsustusõiguse andmine, et osaliselt loobuda avalikust rämpsteenusest rahvusvaheliselt akrediteeritud erasektorist sisseostetava teenuse kasuks, aitaks meid viia sõltlaste hooldusriigist vabade kodanike ühiskonda ja tõstaks riigi konkurentsihuvi pakkuda kvaliteetsemat avalikku teenust.
