Artiklid

Urmas Jaagant

Pensioniiga hakkaks tõusma alates 2017. aastast ja kerkiks 2024. aastaks 65 aastani.

Valitsus kiitis heaks konkurentsivõime arengukava aastateks 2009–2011, ühe punktina on seal sees ka pensioniea tõstmine 65-ni aastaks 2024. Pensioniiga hakkas tõusma nii naistel kui ka meestel aastas kolme kuu võrra alates 2017. aastast.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles valitsuse pressikonverentsil, et enne vastava eelnõu valmimist tuleb teha mõjuhinnangud, mida asuvad koostama sotsiaal- ja rahandusministeerium.

Paraku paratamatus

„Seejärel, kui need mõjuhinnangud on valmis, siis tulla ka valitsusse vastava eelnõuga, millega pikendataks alates 2024. aastast vanaduspensioni iga 65 eluaastani,” ütles Pevkur.

Eesti pensionäride ühenduse juhatuse esimees Aare Kitsing leidis, et valitsuse plaan hakata kergitama pensioniiga on iseenesest paratamatu, kuid vajab inimestele lahtiseletamist ja üsna kindlasti on oodata ka vastuseisu.

„Inimeste töövõime on tõusnud ja kuna iive on negatiivne, siis ilma pensioniiga tõstmata ei saa hakkama. See ei ole küll positiivne, aga normaalne nähtus,” oli Kitsing mõistev. „Kindlasti on 65 aastani tõstmine õige mõte, ei saa öelda, et see oleks eriline käteväänamine.”

Küll aga tuleks Kitsingu arvates plaani pensioniiga tõsta inimestele laiemalt selgitada, kuid arutelu tekkimisse ta väga ei usu. Nagu igale rahakoti pihta käivale otsusele, on ka pensioniea tõstmisele tema arvates vastuseisu oodata ja ilmselt eriti nendelt, kellel pensionini veel pikk aeg.

Kaasaegses ühiskonnas on juba üldlevinud tavaks see, et enamus üliõpilasi käib ülikooli kõrvalt tööl. Elu tahab elamist, maksed maksmist ja laenud-liisingud tasumist olenemata sellest, kas oled tudeng või mitte.

Tõsiasi on ka see, et olemaks tööturul edukas, peab ka äsja ülikooli lõpetanud noor omama juba märkimisväärset töökogemust. Seetõttu on elu paratamatuseks kujunenud olukord, kus töötamine ja õppimine peavad käima käsikäes.

Samas aga tekib siit rida küsimusi. Kuidas tööelu ja eneseharimist mõistlikult ühendada? Mis on üliõpilase töö? Käia usinalt koolis või hoopis täita hoolsalt töökohustusi? Milline peaks olema tasakaal töötaja ja tööandja huvide vahel? Need küsimused ei ole lahendatavad pelgalt seaduse tasandil, kuid samas on riigil võimalik seaduse regulatsioonidega neid teemasid ühiskonnale vajalikus suunas mõjutada.

Kogu artiklit saab lugeda Raamatupidaja.ee
http://www.raamatupidaja.ee/article/2009/11/05/Mis_on_uliopilase_too
(originaalartikli viitelt).

Agne Narusk

Isegi töötukassasse või koolitusele minek on rist ja viletsus, ütlevad maainimesed.

„Valgjärve vallas on 89 töötut. Mureks on koolitustel osalemine. Üks proua räägib, et talle pakutakse töötukassa Põlvamaa osakonna kaudu koolitust Tartus, kuid tal pole võimalik seal käia − bussisõiduks ei jätku raha. Oleks võimalus saada sõbranna autoga, kuid bensiiniraha oleks ikkagi vaja maksta. Töötukassa hüvitab sõidukulud peale nende tegemist, vastavalt koolitusel osalemise päevadele.”

Nii seisab Mobi blogis, kuhu mööda Eestit ringi sõitvad töötukassa inimesed panevad kirja, mida nad on pealinnast kaugel näinud ja sealsetelt elanikelt kuulnud. Mobi on mobiilse nõustamise ringsõit. Kuu aja jooksul on töökoha leidmist, töötuks registreerimist, tööõigust jms puudutav teave tulnud kaugelt kandi inimestele ratastel kätte. Läbi on sõidetud Jõgevamaa, Tartumaa kaugemad nurgad, Võru- ja Põlvamaa.

„Inimeste peamine mure oli mõistagi seotud töökoha kaotusega ning kõigil oli soov uus koht leida. Korduvalt oli juttu sellest, et lähedal on mitu suuremat asulat ja linna ning kui kohapeal tööd pole, siis saaks ka eemal tööl käia, kuid bussiliiklus on väga harv ning elukohta vahetada ei tahaks” − blogi 6. oktoobri sissekanne. Mobi teisel päeval on töötukassa inimesed jõudnud Jõgevamaale Puurmanisse. Õhtul Sadukülas kurdavad naabrid sama: raske on kuhugi minna, sest ühissõidukid käivad harva nagu jõuluvana.

„Jah, on küll tore, et stipendiume (tööturukoolitusel − toim) on suurendatud, samuti on vahva, et sõidukulud täies mahus kompenseeritakse, aga... kui tuleb piskust otsustada, kas osta leiba või bussipilet, siis on vähe abi sellest, et järgmisel kuul kulud kompenseeritakse,” vahendab Mobi blogi Pala inimeste muret, kes on olnud kaua tööta ja vaevaga kogutud säästud ammu „ära elanud”. Nädal hiljem räägib Setumaa rahvas, et kunagi tulevikus − kui koolitus läbi − makstavast sõiduhüvitisest on vähe kasu, kui just nüüd ja praegu pole sentigi võtta, et õppima sõita. Aga kuu aega iga päev Meremäelt Võrru koolitusele käia tähendab 3000-kroonist väljaminekut, toob blogi ära rahva rehkenduse.

Paneks jõe teistpidi voolama?

Põlvamaal Ahjal tegi rahvas ettepaneku: töötukassa võiks võimaluse korral määrata ühe kandi inimestele vastuvõtu samaks päevaks, siis saaks näiteks sotsiaaltöötaja nad Põlvasse sõidutada. Või mõni oma kandi inimene, kel on maakonnakeskusse asja. Vallas on üle 50 töötu. Kanepis nn autoabi juba toimib: sotsiaalnõunik Tiiu Urm on mõned oma valla 112 töötust toonud autoga Mobi nõustamisele.

Tartumaa Võnnu inimesed arvavad, et ühel päeval kuus võiks töötukassa konsultant tulla ise valda. Töötu jaoks on sõidupilet liiga kallis. Kui seda kohe kuidagi ei saa, siis võiks ju hüvitada ka igakuise töötukassas „märkimas” käimise kulud, laiendab Kolkja rahvas jõe teistpidi pööramise mõtet.

Mis on Mobi?

•• Mobi on töötukassa mobiilse nõustamise ringsõit, mis on nüüdseks kuu aja jooksul jõudnud Jõgevamaale, Tartu-, Võru- ja Põlvamaale. Ees ootavad Valga- ja Viljandimaa.

•• Mobiilsel nõustamisel räägitakse inimestele, kellele tööturuameti teenused on elukoha tõttu raskesti kättesaadavad, kuidas leida tööd ja mis on tööotsingute puhul oluline. Ka saab end töötuna arvele võtta ja vastuvõtuaja kokku leppida.

•• Töötukassa karjäärinõustamise teenusejuhi Lana Randaru sõnul on üsna tõenäoline, et järgmine Mobi võtab ette kogu Eestimaa ja miks mitte lausa kaks korda aastas. Kuid esimene Mobi alles käib ning kokkuvõtted ja plaanid tulevikuks on tegemata. Teenusejuhi sõnul esitasid inimesed palju küsimusi ka palga, maksunduse ja töösuhete kohta, nii on põhjust mõelda teistegi spetsialistide kaasamisele.

*Täna jõuab töötukassa buss Valgamaale: kell 11 oodatakse huvilisi Tõlliste vallas Tsirguliina kultuurimajas, kell 16 Õru vallas Õru koolimajas.

Kommentaar
Lana Randaru,
töötukassa karjäärinõustamise teenusejuht

„5. oktoobril oli Mobi esimene päev Jõgevamaal ja kohe kerkis rahva hulgast küsimus: aga kuidas minna tööle, kui esimene buss läheb hommikul kell 10? Mõnes vallas öeldi, et nad püüavad midagi transpordi teemal ise ära teha, näiteks ühendada vallaelanike tööleviimine ja -toomine koolibussi sõitudega. Vallaesindajate ükskõiksust ei näinud me mitte kuskil, ikka mõeldi inimestega kaasa. Iseasi on see, millised vahendid valdadel selleks üldse on, et bussisõitu korraldada. Ning tõsisem mure kui hõre liiklus on paraku inimeste motiveeritus.

Ise pakkusin, et mida veel ise teha saaks, on kambakesi ühe autoga tööl käimine. Nii saaks bensiiniraha ära jagada ja see poleks nii suur. Kuid siin on vaja inimest, kes algatuse ja asjaajamise enda peale võtaks.”

Kommentaar
Enel Maide,
Puurmani valla sotsiaalnõunik

„Jõgevamaal pole transport nii suureks probleemiks kui näiteks Lõuna-Eesti äärealadel. Meil on keskused üsna lähedal. Kuid ette seda ikka tuleb ja inimesi, kellele bussiajad muret teevad, leidub. Mobi-päeval sai välja öeldud, et püüan selles küsimuses midagi omalt poolt ette võtta. Kuidas ja mida, veel ei tea, kuid ilmselt tuleb rääkida ka bussifirmadega.

Olen seda meelt, et alati on võimalik lahendus leida. Kui inimene tahab, küll siis saab, kui inimene ei taha, siis ei saa ka.”

Blogi:
http://mobi-tootukassamobi.blogspot.com/

Virge Haavasalu

Osa kohustusliku pensionifondi vahetanutest jätkab makseid ikka vanasse fondi, ja seda teadmatusest.

Iga kuues kohustusliku pensionifondi vahetaja suunas alates uuest aastast seni kogutud pensioniraha uude fondi, jättes aga maksed vanasse fondi, selgus Eesti Väärtpaberikeskuse statistikast.

Neid kohustusliku pensionifondi vahetajaid, kes soovisid lõppenud perioodil teadlikult fondi vahetada, suunates seni kogutud raha uude fondi, ent jättes sissemaksed vanasse fondi, on statistika järgi liiga palju, leidis LHV Varahalduse juht Mihkel Oja.

Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt
http://www.aripaev.ee/4490/uud_uudidx_449010.html
(originaalartikli viitelt).

•• Septembris olid sunnitud üle 20 kauaaegse töötaja koondama eelkõige tootmisettevõtted — rõiva-, seadme-, masina- ja turbatootjad. Kas sellest võib välja lugeda, et varem või hiljem satub töötute nimekirja suurem osa tootmistöölistest olenemata valdkonnast?

Vastab
Raul Eamets
Tartu ülikooli majandusteaduskonna professor

„Ei saa väga üldistada ja öelda, et kõigil tootjatel läheb halvasti. Sellest on palju kirjutatud, et odavale tööjõule orienteeritud ja vähest lisandväärtust andvad harud, mis ei suuda endale mingit erilist nišši leida, kaovad Eestist lähiaastatel ära. Õmblusettevõtted on hea näide sellisest töökohtade kadumisest. Heal juhul jäävad siia ettevõtte juhtimine, turundus- ja kaubandustegevus, tootmine kui selline kolib riikidesse, kus tööjõud on kordi odavam, eelkõige Aasiasse. Seega ei tohiks õmblusettevõtetes toimuv koondamine küll kellelegi üllatav olla.

Samasugune saatus tabab lähiaastatel suure tõenäosusega naha- ja jalatsitööstust, ka odavale tööjõule orienteeritud plastitööstust, samuti elektroonikatööstust (sarnaselt Elcoteqi juhtumiga). Raskeid aegu elab Eestis praegu üle puidutööstus ja sellega seotud tootmine, sest ehitusturg on ka naaberriikides kokku tõmbunud, ekspordimahud vähenenud, tooraine kraanid Venemaalt kinni keeratud. Suure tõenäosusega see sektor toibub, kui jälle ehitama hakatakse. Ja kui veel Venemaaga osataks asju ajada, siis võiks rääkida isegi endise hiilgeaja tagasi tulemisest. Samal ajal peaks ka puidusektor rohkem rõhku panema suurema lisandväärtusega toodangu ekspordile. Selle asemel et müüa laudu ja prusse, peaks palju rohkem palk-, moodul- ja muid maju välismaale püsti panema. Aga nagu öeldud, ehitussektor seisab igal pool.

Kokkuvõtteks võib öelda, et alati pole peamine põhjus, miks ettevõttel halvasti läheb, majanduse madalseis. Tegemist võib olla hoopis Eestis hääbuvate harudega või on süüdlaseks halb ilm. Pole parata, turvas on selline tooraine, millest saab midagi teha ainult ilusa ilmaga.”

Suuremad koondajad

•• Viis ettevõtet, kes koondasid septembris enim: TTK Grupi AS, pealisrõivaste tootja, koondas vähemalt 54 töötajat; Tennet AS, meeste- ja naisterõivaste tootja, vähemalt 46 töötajat; AS VGT, kontrollinstrumentide tootja, vähemalt 32 töötajat; AS Matork, turbatootja, vähemalt 30 tööta-jat; AS Hekotek, puidutööstusele erimasinate tootja, vähemalt 28 töötajat.

•• Arv märgib vaid neid inimesi, kes selleks ajaks olid ettevõttes töötanud vähemalt viis aastat ja kellele ettevõte taotles korrektselt teise osa hüvitisest töötukassast (kindlustushüvitis koondamise korral).