Artiklid

Helve Toomla
ametiühingute jurist

Olen erafirmas meditsiinitöötaja. Täiskasvanute koolituse seaduse järgi peaks tööalaseks koolituseks võimaldatama aastas kuni 14 päeva puhkust koos keskmise palga säilitamisega. Minu palga aga moodustab teatud protsent minu poolt firmale sissetoodud summast. Kuidas arvestatakse sellisel juhul koolituse ajal makstavat keskmist palka? Kas tuleb lähtuda eelnevast kuust või võetakse mitme kuu keskmine? Kui koolitus toimub näiteks teises linnas, kas siis peab tööandja hüvitama ka sõidu- ja majutuskulud?

Eeldan, et küsija töötab töölepingu alusel, sest täiskasvanute koolituse seadus ei kehti neile, kes töötavad näiteks käsundus- või töövõtulepinguga. Töölepingulise suhte puhul ei saa olla nii, et palk moodustub terves ulatuses teatud protsendina firmale sissetoodud summast. Seaduse kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks palga-määr, mis ei või täistööaja korral tänavu olla alla 3000 krooni kuus. Palgamäärale (põhipalgale) võivad lisanduda lisatasud sõltuvalt firmale teenitud summast. Palga moodustavadki põhipalk, lisatasud, töö eest makstavad preemiad ja vahel ka juurdemaksed kokku.

Tööalaseks koolituseks antava õppepuhkuse tasu arvutatakse valitsuse määrusega kehtestatud keskmise palga arvutamise korra järgi kuue kalendrikuu palga alusel. Keskmise palga leidmiseks summeeritakse kõik kuue kuu jooksul teenitud palgaosad. Saadud summa jagatakse üldjuhul sama kuue kuu kalendrijärgsete tööpäevade arvuga. Tööpäevade arvu vähendatakse töölt mõjuva põhjusega puudumise päevade võrra.

Määruse kohaselt tuleb kuut kalendrikuud hakata lugema tagasi päevast, mil tekkis keskmise palga arvutamise vajadus. Olgu selleks päevaks näiteks 31. oktoober, mil tuleb arvutada 1. novembril makstavat keskmist palka. Sel juhul summeeritakse palgad, mis on teenitud 1. aprillist kuni 31. septembrini, sest need on oktoobrile eelnenud kalendrikuud.

Sõidu- ja majutuskulud on tööandja kohustatud hüvitama tööalase lähetuse korral, see tähendab juhul, kui osavõtt koolitusest kuulub tööülesannete hulka. Muul juhul tööandjal seda kohustust seadusest tulenevalt ei ole ja töötajal tuleb nende kulude hüvitamises tööandjaga kokkuleppele jõuda või ise kulud kanda. Töö- või kollektiivlepingus võib aga kokku leppida, et tööandja hüvitab koolituse puhul ka sõidu- ja majutuskulud.

Taivo Ruus, vandeadvokaat

Kuidas peab töötaja toimima, kui avastab lapsepuhkuselt tagasi tulles, et tööandja ei taha talle tema vana kohta tagasi anda? Kas töötaja saab oma vana ameti kindlustamiseks midagi ette võtta?


Kui töötaja avastab lapsehoolduspuhkuselt tulles, et tema töökohta enam ei ole või tööandja ei soovi temaga mingil muul põhjusel töösuhet jätkata, tuleb esmalt selgitada välja töö andmisest keeldumise konkreetne põhjus. Ehkki töötajal on õigus pöörduda iga oma õiguse rikkumise korral töövaidlusi lahendava organi poole, tasub pigem püüda leida mõlemat poolt rahuldav kompromiss.

Ajal, mil töötaja on lapsehoolduspuhkusel, on tema tööleping peatunud (nagu ka haiguse või korralise puhkuse ajal). Töölepingu peatumine tähendab tööandja jaoks seda, et ta ei või nõuda töötajalt töö tegemist, kuid samas ei anna see talle õigust muuta töölepingu tingimusi ühepoolselt ehk ilma töötaja nõusolekuta.

Töötaja võib kuni lapse 3-aastaseks saamiseni igal ajal lapsehoolduspuhkuse lõpetada ja nõuda, et tööandja võimaldaks tal jätkata kokkulepitud tingimustel tööd. Kindlasti ei tohi lasta end eksitada siiani laialt levivast rahvapärimusest, et tööandja peab kokkulepitud tingimustel tööd võimaldama vaid kuni lapse 1,5-aastaseks saamiseni.

Sõltumata sellest, kui kaua töötaja on soovinud olla lapsehoolduspuhkusel, peab pärast puhkuse lõppemist töölepingu täitmine jätkuma täpselt nendel tingimustel, mis kehtisid enne puhkuse algust. Seega saab nõuda täpselt sama tööd samadel tööaja- ja palgatingimustel, mis kehtisid enne töölt ärajäämist.

Arusaamatuste vältimiseks peab töötaja aga oma lepingu tingimusi täpselt teadma. Ta peab jälgima, et lepingus kokku lepitud töö tegemise koht, tööülesanded ja töötasu vastavad tema tahtele ja tegelikkusele ja et ta saab tingimustest õigesti aru.

Nagu töötaja, saab täpselt kokkulepitud tingimustel lepingu täitmist nõuda ka tööandja. Kui see on töötajale koormav, tasub püüda leppida kokku lepingutingimuste muutmises, kuid seda tuleks kindlasti teha tähtajaliselt. Kui tähtajas kokku ei lepita, ei ole hiljem õigust nõuda tagasi endisi tingimusi.

Kui lapsehoolduspuhkusel olevale töötajale ei anta kokkulepitud tööd, on tal võimalik nõuda endale teist talle sobivat tööd. Kui töötaja aga ühtegi teist tööd teha ei taha või ei saa, siis saab ta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni nõuda kokkulepitud palka. Töökoha saab koondada alles pärast töötaja lapse 3-aastaseks saamist.

Et vältida tööle naasmisel ootamatusi ja ebameeldivusi, võiks töötaja juba enne lapsehoolduspuhkusele jäämist analüüsida tööandjaga olukordasid, mis võivad tekkida tööle tagasi tulemisel. Kindlasti tasub ka lapsehoolduspuhkusel olemise ajal huvituda tööandja tegevusest ning osaleda võimalusel erialastel täiendkoolitustel.

Töötukassa nõukogu teeb valitsusele ettepaneku jätta 2007. aastal töötuskindlustusmakse määrad muutmata. See tähendab, et kindlustatute maksemäär oleks 0,6 protsenti ning tööandjate oma 0,3 protsenti.

Ettepaneku poolt olid kõik kohalolnud nõukogu liikmed, teatas töötukassa.

Maksemäära kehtestamise ettepaneku tegemisel analüüsiti erinevaid majanduskasvu ja –languse stsenaariumeid ning uuest aastast jõustuvate töötuskindlustuse seaduse muudatuste mõju hüvitiste väljamaksetele.

Kuigi seni on makse laekumised märgatavalt ületanud hüvitiste väljamakseid, ei pidanud nõukogu maksemäära langetamist otstarbekaks, sest maksemäär on juba praegu seaduses sätestatud miinimumi lähedane.

Avaldati arvamust, et pigem võiks tulevikus kaaluda töötukassa makstavate hüvitiste suurendamise ja teenuste laiendamise või seaduses oleva maksemäära alampiiri muutmise võimalusi.

Toimetas Peeter Kuimet, PM online

Reelika Raudla
Tartu Ülikooli Õigusinstituudi magistrant

Kas kõigil koolilastel on haigekassalt ravikindlustus?

Ravikindlustusega kindlustatud isikuid on kolme liiki.
- Isikud, keda loetakse kindlustatuks seetõttu, et nad maksavad või nende eest makstakse sotsiaalmaksu.
- Isikud, keda loetakse kindlustatud isikutega võrdsustatuks isikuteks. Nemad ise ei maksa või nende eest ei maksta sotsiaalmaksu.
- Isikud, kes on ise endid kindlustanud, sõlmides haigekassaga
vastava lepingu.

Kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuteks loetakse ka isikuid kuni 19aastaseks saamiseni. Seega kõigile isikutele kuni 19aastaseks saamiseni on ravikindlustus garanteeritud.

Oma ravikindlustust saab ise kontrollida kas internetipanga e-teenustest, kodanikuportaali x-tee.riik.ee/portaal/ kaudu või helistades haigekassa klienditeeninduse infotelefonil 16 363.

Kristiina Kitsik

Töötajate ringkaitse ja tõendamatute kahtluste tõttu jäävad nii mõnedki vargused avastamata.

Poed ja söögikohad ahvatlevad ebaausaid töötajaid “tööd” koju kaasa viima.

Hulgifirma personalitöötaja Kerli (23) sõnul on väikesed vargused, kus töötaja viib põues või kotis enda jaoks kaupa koju, tavalised. “Nii väikeseid koguseid ei ole mõtet kontollida, see ei lõpeta vargusi,” tõdes Kerli. Suuremaks probleemiks on aga taolised vargused, kus varas lepib kokku kauba ülelugejate ja autojuhtidega. Sissetoodav kaup märgitakse ära kui riknenu ja müüakse turul maha.

Omanikel on taolist petu-skeemi keeruline avastada, sest keegi ei soovi kolleegide peale kaevata. Seetõttu ei teavitata vargustest ka politseid. “Kadu ei puuduta ju otseselt kellegi isiklikku rahakotti, vaid ikka tööandja oma,” põhjendab Kerli töötajate ükskõiksust. Väikest toidupoodide ketti omav Riina (46) on samuti leppinud, et mõni müüja jätab õhtul töölt kaasa viidud kommipaki eest maksmata. Suurema petuskeemi avastas ta aga hiljuti müügisaali paigutatud turvakaamera abil. Üks müüjatest sisestas kliendi juuresolekul kaupade hinnad kassasse, kuid pärast kliendi lahkumist tegi tagastuse ning võttis näiliselt üle jäänud raha endale. Turvakaamerateta oleks jäänud selleks ajaks juba ligi 20 000 krooni omastanud müüja tabamata. Riina palus töötajal lahkumisavaldus kirjutada ning koostas talle tagasimaksegraafiku. Politsei poole Riina aga ei pöördunud. “Ei taha, et inimesed teaks, et meie poes on varas töötanud. Pealegi ei taha ju teisele inimesele otseselt halba ka,” ütles ta.

Süüdlast raske leida

Turvakaamerata ja paljude töötajatega ettevõttes on varga tabamine veelgi keerulisem. Tallinna kesklinnas asuva kohviku juhataja Erki (29) sõnul tuleb ikka ette olukordi, kus vargus avastatakse, kuid süüdlast mitte. Viimati nähti, et rahakarbist puudub 750 krooni. Tööl olnuid küsitleti, kuid keegi vargust omaks ei tunnistanud. “Ettevõt-tes liigub päris palju rahvast ja kedagi kindlat ei saa otseselt süüdistada,” tõdes Erki. Kuna summa oli väike, siis politsei poole ei pöördutud. Olukorrast võeti aga õppust ja rahakarbil vahetati koodid, turvalukk ning nüüd korjatakse sularaha tihedamini karbist ära.

Tootmisettevõtte juht Tiit (46) kutsus pärast varguse avastamist küll politsei kohale, kuid süüdlane jäi siiski leidmata. “Kui ikka ostad kalli sae ja ühel päeval on see lihtsalt läinud, siis tuleb midagi ette võtta,” ütles Tiit. Tema sõnul oli kahtlus küll ühel töötajal. “aAga ega politsei ka palja kahtluse alusel midagi tee,” rääkis Tiit.

Olukorra lahendamiseks palus Tiit kahtluse all oleval töötajal lahkumisavaldus kirjutada. Riskantne samm tasus ennast ära ning vargused lõppesid.

Kommentaar
Tuuli Härson, Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja

Vargusest või omastamisest peaks igal juhul politseile teada andma. Samuti peaks tööandja jagama oma kahtlusi selle kohta, kes võis juhtunuga seotud olla. Politsei saab antud informatsiooni kontrollida ning ära jääb hulk probleeme, mis tekivad alusetust kahtlustusest. Samas, kui viimane leiab kinnitust, saab süüdlane ka karistatud. Varguse eest karistatakse rahatrahvi või kuni kolmeaastase vangistusega.

Asutused peaksid turvalisusega seotud küsimused hoolega läbi mõtlema. Signalisatsioonisüs-teem kaitseb tihti vaid öise varguse eest, samas on päevasel ajal võõrastel lihtne pääseda n-ö kinnistesse ruumidesse, kus peaksid käima vaid oma inimesed. Kontoriruumides on sageli nii mobiiltelefone, rahakotte kui ka sülearvuteid, mida halbade kavatsustega inimesel on lihtne kaasa võtta.