Üksikasjad

Avaldatud: 16 detsember 2002

• Äripäev

E I K I N E S T O R
Riigikogu liige, Mõõdukate aseesimees

Kui tubli tööinimene juhtus möödunud teisipäeva õhtul televiisorist uudistesaateid vaatama, kuulis ta lühikest ja selget sõnumit: valitsus kehtestas järgmiseks aastaks palga alammääraks 2160 krooni kuus.

Pereema ja -isa kehitasid selle peale õlgu. Esimene neist teenib 4000 krooni ja teine 9000 krooni kuus. Nende sissetulekuid alammäära tõus ei suurenda. Varem olid nad kuulnud, et valitsus ei taha suurendada tulumaksuvaba miinimumi. Polegi nagu millelegi loota, kui just tööandja jõulude eel järgmise aasta palgatõusu kohta midagi ei ütle.

Kõigi palka on võimalik tõsta
Kümme aastat turumajandust ja kokkuleppelisi palku on palgatõstmise kunsti teinud selgeks ehk kahele töötajale kümnest. See ongi üks peamisi põhjusi, miks on Eestis nii madalad palgad. Tuleb küsida, kas me peame sellega leppima? Mõõdukate vastus on: me ei tohi sellega leppida. Peale selle, et madalam töötasu tähendab üsna loomuldasa ka lihtsamat tööd, on väike palk selge signaal ka selle kohta – rabad sa nii palju ja hästi, kui tahad, oluliselt paremaks su elu sellest ei muutu.

See, et meie töö on suuremat palka väärt, leiab täna kahetsusväärsel kombel tõestuse ainult naaberriikides. Ei erine ju millegi poolest Tallinna ja Helsingi bussijuhi oskused, aga vähem kui sada kilomeetrit põhja pool on nad mitu korda paremini tasustatud. Nii aga ei tohi jääda. Küsimusele, kas on võimalik tõsta kõigi Eesti töötajate palka, vastan mina: jah, on küll võimalik.

Eestis kehtivad seadused, mis panevad keerulise palgaläbirääkimiste protseduuri täpselt paika. Seadus ütleb ka, et riigil on õigus ja kohustus sõlmitud kokkulepete (käesoleval juhul siis palgalepingu) täitmist nõuda. Meil on igati esinduslik Tööandjate Keskliit, kes mitme aasta jooksul on suutnud tööandjate ühiseid huve selgelt välja tuua. Meil on kaks üleriigilist ametiühingukeskust, mis on tõestanud oma valmidust palgaläbirääkimisi pidada ja seda mitte ainult ametiühingu liikmete, vaid kõigi palgasaajate huve arvestades. Viimase tõestuseks on kas või ülalmainitud alampalga kokkulepe, milleni tööandjad ja ametiühingud jõudsid ilma valitsuse abita.

Peale selle on Eestil ka valitsus, kel on sõltumata poliitilisest kooslusest või peaministri nimest õigus esitada maksuseaduste muudatusi ja riigieelarvet parlamendile. Ka maksud on osa töötava Eesti toimetulekust. On arusaadav, et kolmel osapoolel on erinevad huvid ja need huvid saab kokku viia tulupoliitilise kokkuleppe abil. Et see tõepoolest ka võimalik on, seda kinnitavad Iirimaa ja Soome näited.

Tööandjad, ametiühingud ja valitsus saavad kokku leppida, et 2004. aastal tõusevad kõigi töötajate palgad vähemalt x protsenti. Valitsus saab sellisele kokkuleppele omalt poolt kaasa aidata tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega ja tehes muid muutusi maksukorralduses. Ka riigi kulutused töötute ümberõppeks, ettevõtluse arendamiseks, uute töökohtade loomiseks ja paljud muud aktiivsele tööhõivepoliitikale suunatud vahendid aitavad palgatõusule kaasa.

Kolm reaalset probleemi
Sellesse kokkuleppesse on mõistlik kaasata ka ühised arusaamad tööpuuduse leevendamise küsimuses. Toon kolm näidet, kus lähematel aastatel vajavad sellist tulupoliitilist lepet kõik erinevad pooled. Esiteks, kui aastal 200? rakendatakse tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, siis tööandja kulutused tööjõule suurenevad ja võimalus tõsta palku väheneb. Töötajad seda oma rahakotis aga ei tunneta ja vajadus muude lahendustega leevendada hinnatõusust tekkivat palgasurvet on ilmne.

Teiseks, kui kaob madal käibemaksumäär toasoojale, siis soovib inimene ka vastavat palgatõusu või teistsugust kergendust. Miks peaks avalik surve langema vaid tööandjatele? Ja kolmandaks, kui valitsus leiab, et sotsiaalkindlustuse edasiseks arenguks on mõistlik jagada sotsiaalmaks tööandja ja töötaja osaks, siis ei nõustu töötajad sellega enne, kui võimaliku augu tekkimine isiklikus eelarves on välistatud.

Need kolm on kõik lähiaastate reaalsed probleemid. Neid saab lahendada ainult tulupoliitilise kokkuleppe teel.

Kuidas tagada, et kokkulepitud palgatõus tõesti ka kõigi töötajateni jõuab? Arvan, et nii esinduslikus koosluses saavutatud lepe on juba ise tagatis. Kui leidub neid tööandjaid, kes leppest kõrvale püüavad hiilida, siis tööinspektsioonil on õigus vastavat palgalisa tööandjalt nõuda. Nii, nagu nad teevad seda ka täna alampalga puhul. Kohtust või töövaidluskomisjonist rääkimata. Peame aru saama, et kokkulepitud palk on sama, mis seadusega tagatud töötasu.

Unistus madalate töötasudega riigist on küündimatu ja lühinägelik. Kõrgemate palkadega Eesti töötab paremini.

Üksikasjad

Avaldatud: 12 detsember 2002

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Alates 1.07.2002 jõustusid kogumispensionide seaduse §-d 6-11 ja 156, mis kohustavad maksu kinnipidajaid kohustatud isikutele makstavatelt tasudelt kinni pidama ka kohustusliku kogumispensioni makset. Makse kinnipidaja deklareerib nimetatud kinnipidamisi igakuiselt tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonis TSD.

Maksuamet kannab laekunud summad üle Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja pangakontole15 tööpäeva jooksul.

Maksuamet ei saa laekunud summasid üle kanda juhul, kui

* deklaratsioon ei vasta kehtestatud nõuetele

* deklaratsioonis esineb vigu (näiteks: kogumispensioni makse ja sotsiaalmaksu isikustatud andmed ei ole korrektsed)

Neil juhtudel võtab maksuamet maksumaksjaga ühendust kas e-posti või telefoni teel ja teavitab teda deklaratsioonis esinevatest vigadest. Kui maksuametil ei õnnestu maksumaksjaga ühendust saada või maksumaksja ei reageeri saadud teabele, saadetakse talle postiga hoiatus (alus: maksukorralduse seaduse § 91), et vigade parandamata jätmise korral võidakse maksumaksja suhtes rakendada sunniraha (esimesel korral kuni 20 000 krooni).

Selleks, et maksuamet saaks maksumaksjaga operatiivselt ühendust võtta, palub maksuamet maksumaksjatel märkida deklaratsioonile kehtivad ja täpsed koostaja kontaktandmed (deklaratsiooni lõpus), olemasolu korral kindlasti ka mobiiltelefoni number ja elektronposti aadress.

Maksuamet

Üksikasjad

Avaldatud: 12 detsember 2002

• TULUMAKSUSEADUS
• Raamatupidaja.ee

O L E V R A J U
Riigikogu rahanduskomisjoni liige, Keskerakond

Goebbels tõi propagandasse võtte – vale peab olema hästi suur ja seda tuleb korrata pidevalt ja enesekindlalt. Siis õnnestub leida ka uskujaid, eriti nende seast, kes tahavad uskuda. Midagi taolist on praegu käigus ka astmelise tulumaksuga. Laialt on käibesse läinud väide, et keskmise sissetulekuga inimene peab hakkama maksma rohkem. Ja palju rohkem!

Selleks, et seda tõestada, on mängus kaks võtet – üldsõnaline hirmutamine (ühtki arvu või vähemalt ühtki õiget arvu esitamata) või astmelise tulumaksu sisu moonutamine. Selgitame järgnevalt astmelise tulumaksu põhitõdesid. Ja olgu kohe ka lisatud – alljärgnevad arvud ei ole Keskerakonna lõplik seisukoht, vaid üks töövariantidest, mis on arutusel olnud.

Arvutagem õigesti!
Kõige levinum võte astmelisest tulumaksust kolli maalimisel on tema olemuse vale tõlgendamine. Näiteks pakun välja järgmise skeemi. Tulumaksuvaba miinimum on praegu 1000 krooni kuus. Jätkem see esialgu muutmata, sest erakonnad on kõik nõus, et seda tuleks tõsta, kuid ilmselt ei lepita kokku, kuidas seda teha. Olgu esimese 4000 maksustatava tulu maksumäär 15%, järgmisel 11 000 kroonil 25% ja ülejäänud tulul 33%. Siis 6000 krooni teeniva inimese tegelik tulumaks oleks (1000 x0+4000x15%+1000x25%=) 850 krooni, mitte 1250 krooni (=(6000-1000)x25%). 15 000 krooni korral oleks tulumaks mitte 4620 krooni, vaid 3100 (=1000x0+4000x15%+10000 x25%). Ehk veelkord: kõrgema määraga ei maksustata kogu tulu, vaid ainult kindlaksmääratud piiridest suurem tulu.

Teine levinud võte astmelise tulumaksu vastu on väide, et see suurendab maksukoormust. Kõrval on toodud tabel, kus on võrreldud praegust tulumaksu, Reformierakonna pakutud varianti (tulumaksu alanemine kõigil 26%-lt 20%-le) ja Keskerakonna pakutud astmeline tulumaks. Tabel näitab väga selgelt kaht asjaolu. Esiteks: astmelise tulumaksu korral võidavad võrreldes praeguse süsteemiga oluliselt nii madala- kui keskmisepalgalised. 5000kroonise palgaga on võit 440 krooni kuus; 9000kroonise palga juures aga 480 krooni. Ka 20 000 kuupalga juures on inimesel veel võit: 270 krooni.

Teiseks: mõnevõrra kaotavad tõeliselt suurepalgalised: 50 000kroonise kuupalgaga inimene maksaks kuus rohkem 1830 krooni. Reformierakonna ettepaneku elluviimisel aga võidaks 5000kroonise palgaga inimene vaid 240 krooni, 50 000-kroonise palga korral aga 2940 krooni. Järelikult annab see variant suurema võidu kõrgema sissetulekuga inimestele.

Astmelist tulumaksu kasutab maailma riikide rõhuv enamus, s. h Euroopa Liidu riigid. Põhjus pole niivõrd fiskaalne, s.o riigi suuremaid tulusid tagav, kui sotsiaalne. Turumajandus sünnitab pidevalt üha suuremat ebavõrdsust, mille tulemusena üha suurem osa elanikkonnast jääb n-ö hammasrataste vahele.

Riigi ülesanne on siin vahele sekkuda: teostada ümberjaotamist – maksustada neid, kes suudavad maksta, ja toetada selle rahaga neid, kes seda vaja-vad. Pole ju mõtet maksustada neid, kes abi vajavad, ja anda siis see raha neile tagasi. Loomulikult ei tohi üritada maksustada inimesi nii, et tekiks sotsialistlik unistus kõigi inimeste võrdsest elatustasemest, vaid hädavajalike tagatiste andmisest neile, kes seda vajavad.

Vastuväited ei pea
Astmelise tulumaksu vastu on esitatud mitmeid, tihti sulepeast välja imetud, väiteid.

1. Motivatsioon tööd teha langeb. Tabel näitab selgelt, et suuremapalgaliste maksukoormuse tõus pole mingil juhul nii suur, et pärsiks tööhuvi. Vastupidi. Inimestel, kes tajuvad vastutust Eesti riigi ja rahva ees, peaks tekkima täiendav tonaalsus: minu panus riigi ja rahva tulevikku kasvab.

2. Maksukoormus kasvab. Ei kasva, vaid väheneb. Ja mis eriti oluline – maksukoormus jaotub õiglasemalt.

3. Süsteem on liiga keeruline. Kui tõesti on kuskil mõni raamatupidaja või maksuametnik, kes sellega hakkama ei saa, siis on ta lihtsalt valel erialal. Aga vaevalt, et neid leidub.

4. Kasvavad maksupettused. Eesti riik on praegu nii kaugel, et meid leitakse kõlblikuks ELi jaoks. Aga üks euroopalik riik peab saama ja saabki jagu petturitest, mitte aga elama nende armust. Veel enam – maksupettuste põhikohad on teada, vaja on vaid “augud” resoluutselt “kinni toppida”.

5. Vähenevad eelarvetulud. Tõepoolest, nii riigieelarve kui omavalitsuste tulud vähenevad. Kuid vähenemine on mõnevõrra tagasihoidlikum kui Reformierakonna (ka Rahvaliidu) tulumaksukorralduse muutmise ettepanekute korral. Pealegi on selge, et omavalitsuse rahastamise süsteem, mis põhineb eelkõige isiku tulumaksul, on selgelt oma aja ära elanud ja tuleb niikuinii ümber teha.

Kui me ei taha, et meie riigi mõnikord majandusimeks nimetatav areng lõpeks (sotsiaalse) krahhiga, tuleb kiiresti ja resoluutselt lahendada kahe Eesti probleem, mille tekkes, muide, on oma osa ka astmelise tulumaksu puudumisel. Lõhe vähendamine kahe Eesti vahel ei saa toimuda ainult kõikvõimalike toetuste suurendamise teel. Veel enam, abiraha ja toetused peavad olema põhiliselt neile, kes mingil põhjusel tõesti ise toime ei tule. Astmeline tulumaks toetaks neid, kes ise püüavad toime tulla, aga kelle sissetulek mingil põhjusel jääb napiks. Samuti võtab astmeline tulumaks ära ühe kõikvõimalike toetuste vastaste argumendi – neid saavad ka rikkad. Saagu, astmelise tulumaksuga maksavad nad selle tagasi.

Äripäev

Üksikasjad

Avaldatud: 05 detsember 2002

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Eesti Päevaleht

* Raamatupidaja peab üle kontrollima iga töötaja liitumise

* Maksuametile laekumata summalt tiksub päevas 0,06 protsenti intressi

Firma raamatupidaja töö korrektsusest sõltub, kas pensionireformi II sambaga liitunute kaks protsenti palgast kantakse üle maksuameti arvele.

“Kui raamatupidaja ei kanna maksuametile õigeaegselt ja täpselt üle II samba makseid, peab firma maksma sõltuvalt ülekandmata summast intressi 0,06 protsenti päevas,” ütles maksuameti peadirektori asetäitja kohusetäitja Kaja Tamm.

Oktoobri lõpu seisuga oli väärtpaberite keskregistrile üle kantud 47,8 miljonit krooni, toppama oli jäänud 9,7 miljonit krooni.

Kui ühe töötaja makse jääb laekumata:
• Töölise palk 10 000 krooni
• Fondi peab laekuma igal kuul: 6% palgast ehk 600 krooni
• Ettevõttes on 20 töölist
• Laekumiste kogusumma: 12 000 krooni
• Kui ühe töölise makse ehk 600 jääb laekumata
• Intress: 0,06%x 600 =
0,36 kr /päevas
• Kuu aega viivitust 30x0,36=10,80 krooni
• See summa jagatakse proportsionaalselt kõigi töötajate vahel sõltuvalt palga suurusest. Võrdsete palkade korral: 10,80/20=0,54 krooni
• Iga töötaja pensionifondi laekub 0,54 lisakrooni.

Kui firmas on näiteks 20 töötajat ja ülekantav summa on 12 000 krooni ning ühe inimese 600 krooni suurune makse jääb maksmata, siis tuleb firmal maksta intressi selle maksmata jäänud tuhande krooni pealt.

Tamme sõnul on selle asja juures väike konks: “Kui firmal on näiteks tehtud 500 krooni suurune ettemakse käibemaksu osas, siis arvestatakse see summa II samba maksest maha ja ettevõtte tegelik võlg on hoopis 100 krooni. Selle pealt tiksub siis ka intress.”

Seda puuduvat makset ei loeta maksuametis siiski mitte ühe inimese maksu mittelaekumiseks, vaid valesti makstud kogusummaks, st et igalt inimeselt jäi laekumata mingi summa. Kui ettevõte lõpuks puuduva summa koos intressidega ära maksab, jagatakse laekunud intress proportsionaalselt kõigi töötajate vahel, sõltuvalt nende pensionimakse suurusest.

Raamatupidaja peaks kindlasti üle kontrollima kõigi töötajate liitumised, sest keegi töötajatest võib unustada sellest teatamise ja nii jääb temalt makse kinni pidamata. Üks kinnipidamata või ebakorrektselt kinnipeetud makse tähendab aga kogu asutuse selle kuu maksete toppamist ja deklaratsioonide tagastamist.

“Raha liigub suunal tööandja-maksuamet-EVK-fond ehk raha liigub lõppsihina pensionifondi, mitte osakule. Raha liikumine kajastatakse pensionikontol ja raha eest ostetakse osakuid ehk lihtsamalt öeldes vahetatakse inimese raha tema valitud pensionifondi osakute vastu,” rääkis Eesti Väärtpaberikeskuse tegevdirektor Kaidi Oone.

“Kui olete kindel, et osakud peaksid olema pensionikontol, kuid neid pole, siis tuleb selgitust küsida tööandjalt.

Pangad ja fondivalitsejad ei saa siin aidata, kuigi inimesed pöörduvad ekslikult just nende poole,” rääkis Sampo Varahalduse arendusjuht Peeter Schamardin.

Maksuamet kavatseb deklaratsiooni vigadest teavitada raamatupidajat lisaks e-maksuametile ka e-maili ning mobiiltelefoniga. “Selleks vajame aga numbreid ja aadresse, mille kaudu saaks deklaratsiooni esitajaga ühendust võtta. Vähe on kasu numbrist, mis ei vasta või on antud kellegi kolmanda kasutusse ning meiliaadressist, mida ei loeta,” rääkis Tamm.

Kui ettevõtte raamatupidaja täidab oma kohustusi vigadeta, on iga kuu laekumine kontol näha. Kui aga raha edastamisel maksuametile on tehtud viga, siis võib juhtuda, et vea parandamisel laekuvad mitme kuu maksed korraga. Sellisel juhul saab raha laekumist kontrollida, kui vaadata laekunud summa suurust. Summa peab olema kuus protsenti teie brutotasust.