Üksikasjad

Avaldatud: 23 Oktoober 2006

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Äripäev

Ingrid Eha
GNT Eesti ASi tooteturunduse direktor

Renditöötaja lahendab olukorra, kus omanikud ei luba firma tööjõukulusid suurendada või ettevõtte tööjõuvajadus on ajutine ja erakorraline.

Kui võrrelda renditööjõu tunnitasu põhipalgal oleva töötaja omaga, pole renditööjõud sugugi odavam, nagu arvata võiks. Kui aga arvestada kõiki ettevõtte palgalehel olevate töötajatega seotud kulusid, julgen väita, et renditööjõud on vähem kulukas. Sama võib väita nii lihttööliste kui ka spetsialistide puhul. Kõrghooajal on GNT rentinud laotöötajaid ja komplekteerijaid Tempora Personalilt, turundusprojekti jaoks tootetutvustajaid ja müügispetsialiste SalesForce-ilt.

Põhipalgalise töötaja töötasule lisanduvad mitmesugused maksud.
Kui lisatöö tehakse ära olemasolevate töötajatega, võivad lisanduda komandeeringu päevaraha, isikliku auto kasutamise kompensatsioon, ületunnitasu või kompenseeriv vaba päev, tegemata põhitööst rääkimata.

Kui rentimine on majanduslikult ära põhjendatud, on järgmine mure renditööjõu koolitamine. Kuidas vältida seda, et renditud tööjõu koolitamiseks kulub rohkem aega kui tegelikuks tööks?

Meie projektipartneriks oli väga professionaalne tööjõurendifirma SalesForce. Ühekordse ettevõtmise ja tehniliselt keeruliste toodete (protsesside) puhul võib tõepoolest ette tulla, et koolituseks kulub vaat et rohkemgi aega kui projekti enda läbi viimiseks. Efektiivsust taga ajades planeerisime projekti neljakuuseks ning kasutasime kogu projekti jooksul samu töötajaid. Renditöötajaid koolitasime välja väikese varuga, kuna ka rendifirmades esineb tööjõuvoolavust.

Igal heal peavad olema ka omad vead. Küsimus on selles, kas plussid kaaluvad miinused üles. Üks negatiivne külg on renditööjõu kaheldav motivatsioon. Renditöötajaile on raske leida muid motivaatoreid peale tasustamise, aga üks võimalik ravim selle vastu on tulemustasu.

Üks ületatav probleem võib olla ka pikk suhtlusahel rentija ja renditava vahel. Kokkulepped sõlmitakse ja eesmärgid püstitatakse reeglina ettevõtete vahel. Info liikumist ei tasuks kunagi võtta iseenesestmõistetavana. Kui oskate probleemi ennetada, seda ka ei teki.

Üksikasjad

Avaldatud: 23 Oktoober 2006

• Palgaseadus
• Äripäev

Tõnu Vare
tööinspektsiooni nõunik

Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse liikme Andreas Kaju meelest on alampalk ajast ja arust. Kui alampalk on nii vastuvõetamatu majandusteadlastele lausa üksmeelselt - nagu kirjutas Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse liige Andreas Kaju -, miks kasutatakse siis sellist palgakujundusinstrumenti kogu maailmas?

Euroopa Liidus kehtis üleriigiline alampalk aasta alguses 18 liikmesriigis, lisaks veel kolmes kandidaatriigis. Kõrgeim oli see Luksemburgis, 1503 eurot, madalaim Lätis, 129 eurot. Üle 1200 euro kuus oli see kuues riigis.

Madalaimat alampalka 28 riigi seas makstakse siiani Bulgaarias (82 eurot), 1. jaanuarist 2007 tõuseb see 3. oktoobril sõlmitud kolmepoolse leppe kohaselt 10 euro võrra, ületades Rumeenia taseme (90).

Miinimumpalga saajaid on kõige rohkem muidugi Luksemburgis (18%), kõige vähem Hispaanias (0,8%), kus alampalk on 631 eurot. Eestis saab vähimat palka Eurostati andmeil 5,7% töötajaskonnast.

Eesti on oma alampalgaga (192 euro) liikmesriikidest alt neljas. Kui võtta aluseks aga ostujõu pariteet, mis teatavasti on valuutade selline vahetuskurss, mis võrdsustab valuutade ostujõu ja elimineerib riikide hinnatasemete erinevuse, langeb Eesti lõpust kolmandale kohale, edestades napilt Lätit ja Leedut.

Ülejäänud liikmesriikides (nt ka Soomes) on minimaalne palgatase määratud kollektiivlepingutega tegevusalade kaupa. Üleriigilise alampalgata riigid ELis on Saksamaa, Rootsi, Austria, Taani, Itaalia ja Küpros. Siin on muutust oodata.

Saksamaa ametiühingute keskliidu DGB esimees tegi juba 2005. aasta oktoobris ettepaneku kehtestada riiklikuks alampalgaks 7,5 eurot tunnis. Selline alampalk hakkaks kehtima tegevusaladel, kus ei ole üleriigilist kollektiivlepingut. Tugevate ametiühingutega tegevusaladel tuleks jätkuvalt kokku leppida tegevusala alampalgas, mis loomulikult oleks üleriigilisest kõrgem. Ametiühingujuht pidas üleriigilise alampalga kehtestamist oluliselt vajalikuks, et piirata tööl käivate vaeste arvu kasvu. Tema sõnul on Saksamaal ligi 8 miljonit töötajat, kes peavad tulema toime väga madala palgaga.

Suvel tehtud avaliku arvamuse uuring näitas 60%-list toetust alampalgale. 7,5eurost tunnipalka pidas piisavaks 56%, liialt madalaks 36%. 1. jaanuarist 2007 on üleriigiline alampalk riigi lääneosas 7 ja idaosas 6,15 eurot.

Prantsusmaal tõsteti tänavu tunnialampalk 8,27 euroni, Inglismaal on see oktoobrist 5,35 naela (7,97 eurot) tunnis. Austrias, kus üleriigilist miinimumpalka pole, jõuti kolmepoolselt kokkuleppele kehtestada lähiajal 1000eurone kuutasu. Türgis tõusis alampalk 331 eurole kuus (suurenes 8,6%). Venemaal tõsteti see 1. maist 800 rublalt 1100ni (495 kroonini).

Luksemburgis ja Iirimaal moodustas alampalk 2004. aastal keskmisest palgast tootmises ja teeninduses täpselt poole, Maltal 49%, Hollandis 46%, Sloveenias 44% ja Bulgaarias 41%. Madalaim on see suhe Eestis - 34%.

Eesti alampalk moodustas keskmisest palgast tänavu teises kvartalis vaid 31,5%.

USAs kehtib (tunni) alampalk juba 68 aastat

Alguses oli see 25 senti. Praegu on USAs makstav alampalk 5,15 dollarit (64 krooni), kuid üha rohkem esitatakse ühiskonnas nõudmist seda tõsta. Alampalga saajaid on üle kahe miljoni. Osariigid kehtestavad oma äranägemisel üleriigilisest kõrgema alampalga.

Üksikasjad

Avaldatud: 23 Oktoober 2006

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Äripäev

Liis Kängsepp
Kertu Ruus

Sündimuse kasvul on ka varjukülg - ettevõtjatele tähendavad massilised lapsepuhkused probleeme asendustöötajate leidmisega ja tuhandeid kroone lisakulutusi.

Personaliotsingufirma CVO Group juhatuse liige Agu Vahur pakub, et asendustöötaja leidmise kulu võib umbkaudu olla võrdne töötaja kahe kuu palgaga.

"Sisseelamise aeg, mille jooksul inimene saavutab maksimaalse efektiivsuse, on erinev, see võib olla kahest kuust kahe aastani," arutleb Vahur. "Uue inimese värbamise peale kulub paarkümmend protsenti aastapalgast ikka."

"Kulud on muidugi suured, seda ei saa eitada," ütleb SEB Eesti Ühispanga personalijuht Janika Kuusik. Kuusiku sõnul muudab olukorda pingelisemaks seegi, et inimesed on majanduskasvu tingimustes rohkem töökohti vahetama hakanud.

OÜ Jungent on küsitletud ettevõtetest ainus, kes oskab öelda, kui palju uue töötaja otsimine maksma läheb - koos sisseelamisega keskmiselt 8000 krooni. "Seda näitajat tõstis päris palju ühe raamatupidaja otsimine, mis kestis neli kuud ja läks palju maksma," ütleb ettevõtte raamatupidaja Liia Lõhmussaar.

Päris hädas on lapsehoolduspuhkusel naistele asenduse otsimisega PTA Grupi personalijuht Alla Kunevitš - õmblejaid pole kusagilt võtta ning lahkuvate töötajate arvel tõmmatakse tootmist lihtsalt koomale. "Ega kergetööstus ei ole kerge, ta on küllaltki raske," ütleb Kunevitš.

Lõviosa Hansapanga töötajatest moodustavad noored naised keskmise vanusega 31 aastat. Kümnendik neist on panga personalidirektori Maria Küti sõnul pidevalt lapsega kodus. Seega uute töötajate värbamine ja väljaõpe on Hansapangas pidev protsess.

"Sisseelamisperioodil on uue töötaja panus kogenud kolleegidega võrreldes keskmiselt kolmandiku võrra väiksem," ütleb Kütt, kelle sõnul eeldab suurem osa tööandjaid, et spetsialistil kulub sisseelamiseks neli kuni kuus kuud. "Seega võib sel viisil arutledes kaks kuupalka arvestada ainuüksi väljaõppe hinnaks," ütleb Kütt.

"Pikas perspektiivis on sündimuse kasv ainult positiivne," nendib Kuusik. "Muret valmistab ainult see, et personaliteenistusel on suur vastutus leida õiged inimesed, et töö saaks tehtud."

Firmad pakuvad osalist tööaega

Paljud ettevõtted üritavad tööle naasvatele emadele võimaldada kas osalist tööaega või kodukontoris töötamist.

EMTs on alla pooleteiseaastase lapse kõrvalt tööl tagasi neli ema, kes osaliselt kodus töötavad. EMT personalijuhi Terje Kuusiku arvates on selline paindlik töökorraldus firmale kasulik. "Tublid töötajad saavad lisaväärtust pakkuda ka kodus olles ja ennast kiiresti muutuva valdkonnaga kursis hoida," ütleb Kuusik.

Osalise tööajaga töötamist lapse kõrvalt üritavad võimalda mitmed küsitletud ettevõtted. Tallinna Kaubamajas katsetati peaostujuhiga kodukontoris töötamist ning ajutiselt on kodus töötanud teisedki, kui töö iseloom seda lubab.

"Meie huvi on profid võimalikult ruttu tööle tagasi saada," räägib Baltika personalijuht Liina Kippasto, kelle sõnul tootmises töötavad naised jäävad üldiselt lapsega koju umbes kaheks aastaks, kontoripoole naised naasevad enamasti aasta möödudes ning saavad esialgu töötada osalise tööajaga.

Paindlikke lahendusi üritab kasutada ka CVO Groupi juhatuse liige Agu Vahur, kelle hinnangul on ühiskonnas viimastel aastatel toimunud muutus. Kui 1990ndate keskel peeti noori emasid pigem ettevõtte arengu pidurdajateks, siis tänaseks on olukord tööturul seda suhtumist muutnud.

"Ühiskond tervikuna on oluliselt humaansemaks muutunud," arutleb Vahur, "vaadatakse inimesi ja tema vajadusi, üritatakse vastu tulla."

Koju jäävad ka isad

Augusti lõpus pani ASi VKG OIL tehnoloog Andrei Šnurov töökoha ukse selja taga kinni ja läks koju lapsehoolduspuhkusele, et tema naine saaks Tallinna Majanduskoolis ärikorraldust õppida.

Rahvastikuministri büroo andmetel on tänavu vanemahüvitist makstud välja lisaks emadele ka 157 isale.

Äripäeva küsitletud firmadest tõid Falck ja Viru Keemia Grupp välja, et nende kollektiivis on lapsehoolduspuhkusel ka kaks isa.

Šnurov tunnistab, et väikese lapsega kodus olemine oli alguses muidugi raske, aga üldjoontes on see huvitav. Pealegi maksab riik vanemahüvitist ning sissetuleku pärast muretsema ei pea.

"Nüüd on juba natuke parem, meil on oma graafik," räägib Šnurov, kelle perekond kolis ema õpingute hõlbustamiseks ajutiselt pealinna. "Praegu on natuke raske aeg, ta õpib käima, tulevad hambad, ma ei tahtnud teda lapsehoidja hoolde jätta. Minu jaoks on see kodusolemine võimalus lapsest ja tema arengust paremini aru saada," jutustab Šnurov, kelle poeg Daniil saab oktoobri lõpus üheksakuuseks, uhkusega hääles.

Kui Šnurovi sõbrad-sugulased suhtuvad kodusesse isasse hästi, siis tema kolleegid mehe kojujäämisest aru ei saanud. "Ma arvan, et nende jaoks on see natuke imelik," tunnistab Šnurov, kes praegu ei oska öelda, kui kauaks ta Daniil koju jääb. "Võib-olla lähen talvel tööle tagasi, aga võib-olla kolme aasta pärast," naerab mees.

EL annab raha tööle naasmise hõlbustamiseks

Kergendamaks noorte emade taassisenemist tööturule annab Euroopa Liit raha, et korraldada koolitusi, kuidas taas tööeluga hakkama saada.

Peamiselt tööandjate keskliidu veetava projekti Choices & Balance pilootprojekt läks käima tänavu kevadel, mil Perekooli abiga leiti 15 naist, kellele räägiti karjääri planeerimisest, paindlikust töötamisest, pere- ja tööelu ühendamisest. Projekt ongi suunatud väikelaste vanematele ning selle eesmärk on suurendada väikelaste vanemate valikuid (choices) töö- ja pereelu kokkusobitamisel, samuti parandada tasakaalu (balance) rollide ja kohustuste jaotusel töö- ja pereelus.

Üks algusest peale projekti juures olnud inimestest on tööandjate keskliidu infojuht Kadri Seeder, kellel endalgi kodus väike laps. Seederi sõnul on teisedki asjaga lähemalt seotud inimesed just väikeste laste vanemad, kes teavad hästi, mida tähendab pärast pikaaegset kodusolekut tööle naasta. "Omal nahal tunned seda, et kui kaua kodus oled, siis usk sellesse, millega saan hakkama, kipub vähenema," räägib Seeder. "Sa ei oska enam normaalselt rääkida, sa ei ole adekvaatne. Töömaailm elab teises rütmis ja tagasi minnes ei saa enam aru, mis toimub - teistel on omad naljad, teine kultuurikeskkond - ning sisseelamine võtab aega."

Pilootprojekti maksumus on 6 miljonit krooni.

Projektis osalevad Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, rahvastikuministri büroo, SA Eesti Õiguskeskus, Tallinna Ülikooli avatud ülikool ning karjääri- ja nõustamiskeskus ning Eesti Ämmaemandate Ühing (Perekool).

Kuidas uuring sündis?

Mõte kirjutada sünnitavate naiste mõjust tuli, lugedes ühe rõivatööstusettevõtte majandusaasta aruannet, kus oli eraldi välja toodud, et 10% nende kollektiivist on hetkel lapsega kodus. Tänaseks on see arv kasvanud umbes 17%ni.

Küsisin Äripäeva TOPi toimetusest sada Eesti suurima käibe ja sada suurimate töötajate arvuga ettevõtet (osa neist kattus). Kokku vastas üle 80 ettevõtte. Ettevõtete käest küsisin, mitu inimest nende ettevõttes töötab, kui paljud neist on naised ja mitu naist on lapsehoolduspuhkusel.

Kui märtsis küsitles Äripäev 41 ettevõtet, kus kokku töötas umbes 10 000 töötajat, selgus, et iga kümnes naine on kas lapsega kodus või kohe sünnitamas. Seekordsele uuringule vastas 85 ettevõtet, kus kokku saab tööd 60 000 inimest. Lapsega kodus või kohe sünnitamas on neis firmades praegu umbes 2500 naist.

USA majandusleht kiidab Eesti vanemapalka

Reedese Wall Street Journali esiküljel on lugu Eesti vanemapalgast pealkirja all "Eestis tasub naistele laste saamise eest maksmine ennast ära".

WSJ kirjutab, et küsimus sellest, kas valitsuse poliitika saab iivet tõsta, on ülioluline globaalse majanduse tuleviku seisukohalt.

"Eesti paistab silma, sest ta on teinud silmapaistva hüppe laissez-faire-lähenemise juurest agressiivse tegutsemise juurde, et katsuda oma tulevikku muuta," märgib leht. "Ning kuna teised riigid hakkavad ka tasapisi langeva iibe riski suhtes midagi ette võtma, jälgitakse seda jõupingutust tähelepanelikult kõikjal maailmas."

WSJ sõnul ärkas Eesti 2001. aastal, kui ÜRO iga-aastane rahvastikuülevaade näitas, et Eesti oli üks kõige kiiremini kahanevaid rahvaid maailmas. Eestlaste viljakus - keskmine laste arv naisel - oli langenud 1990. aastate lõpuks 1,3-le.

WSJ annab ülevaate Eesti vanemapalga süsteemist ning tõdeb, et kaks aastat hiljem võib näha esialgseid tulemusi, kui Eesti viljakustase on tõusnud 1,5 lapsele.

Artikkel märgib, et Eesti kaalub ka teisi iibe tõstmise viise, nagu toetus lapsehoidjate palga näol või pensionide sidumine laste arvuga. "Eestist peab saama Euroopa katsepolügoon," ütles rahvastikuministri nõunik Kristina Täht WSJ-le.

Olukord pole dramaatiline
Paul-Erik Rummo
rahvastikuminister

Praegune olukord, kus naised jäävad tööturult eemale sünnitamise tõttu, on tegelikult oma sisult rõõmustavam kui olukord, kus tööjõupakkumine väheneb seetõttu, et inimesi jääb üldse vähemaks, paljud lähevad tööle parematele jahimaadele välismaale ja rahvastik vananeb.

Olukord pole dramaatiline, kuna selle kaudu on kaugemas tulevikus tagatud uus tööjõupakkumise tõus. Peame mõtlema kaugele ette.

Tuleb toetada ka osalist tagasitulekut tööturule lapse kõrvalt. Suur jagu nendest noortest emadest on ju oma nooruse tõttu moodsama kvalifikatsiooniga ja nende tagasitulek on igal juhul vajalik ja teretulnud.

Üksikasjad

Avaldatud: 20 Oktoober 2006

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Äripäev

Ervin Nurmela
Tartu Ülikooli Õigusinstituudi vilistlane

Kas tööandjal on õigus nõuda võimalikult uuelt töötajalt proovipäeva?

Tuleb juhinduda Eesti Vabariigi töölepingu seadusest. Tööandjal tuleb sõlmida tööleping ning töölepingus võib kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks ette näha katseaja.

Katseaja minimaalse kestvuse osas piiranguid ei ole, kuid katseaeg ei või olla pikem kui 4 kuud. Siinkohal on oluline, et tegelikult on tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest.

Juhul, kui tööandja soovib võtta isiku praktikale, tuleb juhinduda kutseõppeasutuse seadusest. Praktikast tulenevad suhted õpilase, kooli ja praktikaettevõte või -asutuse vahel reguleeritakse nende isikute vahel enne praktika algust sõlmitava lepinguga