Üksikasjad

Avaldatud: 02 Oktoober 2007

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla,
ametiühingute jurist

•• Kui töötajal on olnud kuus kuud järjest haigusleht, kuid invaliidsust ei ole vormistatud, kas siis on tööandjal õigus vabastada ta pikaajalise haiguse tõttu TLS-i § 86 lg 9 alusel? Kas sel puhul makstakse hüvitist ja kui palju?

Pikaajalise töövõimetuse tõttu võib tööandja töölepingu lõpetada, kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul. Tuberkuloosihaiged saavad puududa kauem – kas kaheksa kuud järjest või kokku kaheksa kuud kalendriaastas.

Üldjuhul on haiguse ajal töö-andja algatusel töölepingu lõpetamine keelatud.

Erandi sellest reeglist teeb töölepinguseaduse § 107 lg 1, mis ütleb, et pikaajalise töövõimetuse tõttu on tööandjal õigus lõpetada tööleping just töövõimetuse ajal.

Kui töötaja on küll näiteks üle nelja kuu haiguslehel olnud, kuid seejärel juba tööle asunud, siis tema töölepingut enam kõnealuse sätte alusel lõpetada ei tohi.

Töötaja, kes ei ole pärast 182-päevast haiguslehel olemist terveks saanud, suunatakse püsiva töövõimetuse ulatuse määramiseks arstlikku ekspertiisi. Kui töötaja haigus on selline, mis takistab või välistab senise töö jätkamise, siis võib tööandja tema töölepingu lõpetada TLS-i § 86 p 4 alusel tervise tõttu oma ametikohale või tehtavale tööle mittevastavuse pärast.

Hüvitist töölepingu pikaajalise töövõimetuse tõttu lõpetamise eest seadus ette ei näe. Ametikohale või tööle mittevastavuse puhul makstakse hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses.

Üksikasjad

Avaldatud: 25 september 2007

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Postimees

Erki Vabamets, Advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets vandeadvokaat:

Kuidas on reguleeritud mitmel töökohal töötamine?

Seadus mitmel kohal töötamist otseselt ei reguleeri. Üldiselt on töötajal õigus töötada nii mitmel töökohal, kui ta soovib. Piirangud võivad tulla töölepingust või töö- ja puhkeaja seadusest. Töölepinguga võib ette näha, et töötaja ei tohi töötada tööandja konkurendi juures. See keeld on töötajal vaid siis, kui nii on töölepingus kokku lepitud.

On vaieldud, kas töölepingus võib kokku leppida, et töötajal on üldse keelatud teisel töökohal töödata, st isegi juhul, kui tegemist ei ole tööandja konkurendiga. Sellisel juhul tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Tööandja, kes on võtnud töötaja tööle täistööajaga, võib eeldada, et töötaja panustab tööle sada protsenti ja vabal ajal puhkab. Kui aga tegemist on osalise tööajaga, siis võib üldine mujal töötamise keeld olla vaieldav.

Tööajanormile kehtestatud reeglite kaudu on mitmel töökohal töötamine reguleeritud kaudselt ka töö- ja puhkeaja seaduses, mille kohaselt tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas ja tööaeg koos ületunnitööga ei või ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Kuigi siinkirjutaja arvab vastupidi, on tööõigusnõukogu avaldanud seisukoha, et sellest normist tuleb lähtuda nii tööandjal kui töötajal ja seda sõltumata töölepingute arvust.

Üksikasjad

Avaldatud: 02 Oktoober 2007

• AVALIKU TEENISTUSE SEADUS
• Postimees

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas eilse otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks avaliku teenistuse seaduse sätted, mis puudutasid ametnike teenistusest vabastamist vanuse tõttu.

Seni nägi avaliku teenistuse seadus (ATS) ette, et ametnikku on võimalik ametist vabastada vanuse tõttu, kui ta on saanud 65-aastaseks.

Seaduse kohaselt oli ametiasutusel võimalik vabastada 65-aastane ja vanem inimene teenistusest üksnes formaalse aluse, vanuse, tõttu ja ilma igasuguse sisulise põhjenduseta, teatas riigikohtu pressiesindaja.

Riigikohus leidis, et selline võimalus riivab 65-aastaseks saanud ametnike võrdsuspõhiõigust, mis tuleneb põhiseaduse 12. paragrahvist.

Võrdsuspõhiõiguse riive tuleneb sellest, et seadus eristab ja kohtleb ebavõrdselt isikuid, kes on 65. aastaseks saamise tõttu teenistusest vabastatud ja isikuid, kes hoolimata 65 eluaastast jätkavad teenistuses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi hinnangul ei ole selline riive mõistlikult ega asjakohaselt põhjendatud ning tegemist on meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega.

Neil põhjustel tunnistas riigikohus põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks avaliku teenistuse seaduse paragrahvid 120 ja 131 lõige 1 osas, milles see puudutas vanuse tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamist.

Paragrahvi 131 lõige 3 muutus kehtetuks osas, milles see puudutas hüvitust vanuse tõttu teenistusest vabastamisel, ning paragrahvi 133 lõiked 1 ja 3 osas, milles need puudutasid teenistusest vabastamise aja piiranguid vanuse tõttu teenistusest vabastamise korral.

Üksikasjad

Avaldatud: 25 september 2007

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

Ille Grün-Ots

Kodumaise töölähetuse päevaraha määr kehtib üsna ammusest ajast ehk 2000. aastast.

Kes teab trikki, kuidas 80 krooniga kolm korda päevas kõht täis süüa? Ei, mitte kodus vanaema kartuliputru mekkides, vaid töölähetuses olles. Komandeeringus, nagu vanasti öeldi.

Kaheksakümne krooni eest ei saa peksa ka mitte, ütleb spetsialist, kes sõidab mujalt pealinna tööasju ajama. Kusjuures 80 krooni peab tööandja hüvitama töötajale siis, kui saadab tolle kaugele asju ajama enamaks kui üheks päevaks. Eesti piires on töölähetuse päevaraha alammäär 50 krooni...

Välislähetuse puhul on päevaraha maksuvaba piirmäär 500 krooni.

“Rahandusministeeriumil on plaanis selle teema arutelu lähitulevikus avada. Isikliku sõiduauto hüvitise määrad kehtivad alates 2003. aastast ja nende suurendamise (koos tööandja sõiduauto erisoodustuse hinna suurendamisega) ettepaneku tegi rahandusministeerium valitsusele sel kevadel. Valitsus otsustas jätta määrad muutmata,” nendib rahandusministeeriumi pressiesindaja Anniky Lamp.

Olukord on muutunud

“Maksuvaba 350 krooni on alammäär, millest vähem päevaraha ei tohi töötajale maksta. Majutuskulude maksuvabasid piirmäärasid suurendati viimati 2002. aastal ja need hakkasid kehtima 2003. aastal,” selgitab Lamp. Ta lisab, et kohati on hotellihinnad sellegipoolest neist piirmääradest mööda läinud, sama võib väita ka Eesti-sisese päevaraha kohta.

Seadusest tulenevalt võib töölähetus kesta kuni 30 järjestikust päeva, mida võib poolte kokkuleppel pikendada. Mitu korda saab töötajat aasta jooksul töölähetusse saata, seda seadus ei sätesta.

Iganädalasi puhkepäevi kasutab lähetatu lähetuskohas. Kui lähetatu peab lähetuses töötama puhkepäeval, tuleb talle lähetuskohast antud õiendi alusel anda kasutamata jäänud puhkepäevad pärast lähetusest naasmist või maksta hüvitist rahas.

Kui töölähetus lõpeb või algab töötaja iganädalasel puhkepäeval, on tal õigus saada asenduspuhkepäev(i) kas enne või pärast töölähetust või rahalist hüvitist.

Töötaja saadetakse lähetusse tööandja kirjaliku otsuse alusel, milles näidatakse ära töölähetuse sihtkoht, kestus, ülesanne, hüvitatavate lähetuskulude ja päevaraha määr.

Töölähetuses viibimise aja jooksul säilitatakse palk. Hüvitamisele minevate kulude suurus sõltub sellest, mis lähetusega on tegemist (välis- või siselähetusega). Tööandja on kohustatud hüvitama töötajale dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulud ning muud kulud seaduses sätestatud alammäära ulatuses.

Tööandja võib vähendada päevaraha kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine või seda asendav toiduraha; välislähetuse puhul makstakse väljasõidu päeva eest päevaraha juhul, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub vähemalt kolm tundi enne keskööd või saabumispäeva algusest kell 00.00 on sõiduki saabumise ajaks möödunud vähemalt kolm tundi (määrus nr. 453 §11 p1).

Normatiivaktid
Töölähetust reguleerivad normatiivaktid:

•• Töölepinguseaduse (TLS) § 51

•• Palgaseaduse (PaS) § 27

•• Tulumaksuseaduse §-d 13, 31 ja 48

•• Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrade ning nende maksmise tingimused ja kord, EVV määrus 22.12.2000 nr 453; muudatus EVV määrusega 17.12.2002 nr 385

•• Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad, EVV määrus 20.12.2002 nr 426.

•• Töölähetuseks ei peeta töötaja sõitmist elukoha ja töölepinguga määratud töö tegemise asukoha vahel (määrus nr 453 §2).