Artiklid

Ille Grün-Ots

Kuidas peaks vabakutseline maksma makse ja kuidas on lood ravikindlustusega.

Vabakutseline on kunstnik, kirjanik, luuletaja, ajakirjanik või kes tahes, kellel ei ole tavamõistes alalist töökohta ning kes loob ja luuletab siis, kui tuju tuleb või nälg sunnib. Nende töid ja tegemisi reguleerib loovisikute ja loomeliitude seadus.

Maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja Aule Kindsigo selgitab: “Vabakutselise isikuna käsitab maksu- ja tolliamet isikut, kes tulenevalt vastavast kutsetegevust reguleerivast seadusest ei ole füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), kuid kellele laieneb FIE-le kehtiv maksuregulatsioon. Näiteks on maksustamise mõttes FIE-ga võrdsustatud isik notar, kohtutäitur, vandetõlk ning vabakutseline loovisik.

Maksu- ja tolliamet ei saa vabakutseliste isikute kohta automaatselt teavet ja seetõttu tuleb isikul end ise maksuhalduri juures registreerida. Registreerimist on vaja maksukohustuse kindlakstegemiseks.

Vabakutselisel loovisikul on sotsiaalmaksu osas samasugused maksukohustused nagu FIE-l, see tähendab, et ta peab maksma sotsiaalmaksu avansilisi makseid vastavalt sotsiaalmaksuseadusega kehtestatud korrale: esitama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni vormi E, mille alusel maksuhaldur arvestab talle ettevõtlustulult tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu ja teavitab sellest maksuteatega.

Lugu on kehv

Maksud on üks asi, vajadus arsti juures käia teine. Kuidas on lood vabakutseliste ravikindlustuse ehk haigekassaga? Eesti kirjanike liidu juhatuse esimees Karl Martin Sinijärv ütleb, et asi pole kiita: “Lugu on kehv. Veel täpsemalt: seda polegi, kui iga vabakutseline ise asja kuidagi ei korralda. Äärmiseks võimaluseks on igaühel endale haigekassast kindlustus osta ja pensionikindlustuseks ehitada mingisse fondi kolmas või ei tea mitmes sammas. Raha selle jaoks tuleb muidugi endal leida.”

Kuna asi on segane, on palju vabakutselisi loovisikuid hakanudki FIE-ks või teinud suisa ühe-mehe-osaühingu. Kirjanikke aga selliste tegelaste seas eriti palju pole.

“Hinnanguliselt on meie liikmete hulgas FIE-sid kümme. Enamik EKL-i liikmetest pelgab ja põlgab seda. Pelgab seepärast, et sel juhul on vaja tunda arve, valemeid ja paragrahve, mis on omavahel seotud tabelite ja arvutustega. Kõik see käib ja toimib hoopis teistmoodi kui tähed, sõnad, laused ja kirjavahemärgid kirjainimese jaoks tavapärases mõtlemises-olemises. Ning suhelda tuleb maksuametnikuga, kes näeb kogu elu ja maailma hoopis teistmoodi ega suuda vabameelsele loovisikule kuidagi ära seletada vajadust tasuda kunagi järgmis(t)el aasta(te)l küllaltki suured tulu- ja sotsiaalmaksu võlad koos viivistega. Põlgab seepärast, et arvud, valemid, tabelid ja paragrahvid kuuluvad kainesse, pragmaatilisse, ettemääratud ja seaduse või käsuga kehtestatud maailma. Aga looming ja loomine – see on...” jätab Sinijärv vastuse õhku.

Kes on loovisik?

•• Loovisik on loovisikute ja loomeliitude seaduse tähenduses ja autoriõiguse seaduse mõistes autor või esitaja, kes tegutseb kujutava või rakenduskunsti, lavakujunduse, audiovisuaalse kunsti, lavakunsti, kirjanduse, muusika või arhitektuuri alal.

•• Vabakutseline loovisik on sellessamas seaduses kirjeldatud loomealal tegutsev autor või esitaja, kes ei ole avalikus teenistuses, ei tööta töölepingu ega muu sellesarnase püsiva iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel, ei saa tulu ettevõtlusest ega muust kutsetegevusest.

•• Vabakutseline loovisik ei ole füüsilisest isikust ettevõtja.

•• Vabakutselise loovisiku loometegevusest saadud tulu maksustamisel kohaldatakse äriregistrisse kantud või elu- või tegevuskohajärgses maksu- ja tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja kohta maksuseadustes sätestatut.

Soovitus

Olavi Kärsna
FIE-nduse asjatundja

Kui loovisiku tegevus mahub loomeliitude seaduses toodu alla, siis minu meelest oleks kavalam registreerida ennast just vabakutseliseks loovisikuks.

Miks? Seepärast, et maksustamise mõttes pole vahet, aga vabakutseline loovisik saab taotleda toetust reisimiseks, mida FIE ei saa – ja see on maksuvaba. Tulumaksu, sotsiaalmaksu – seda tuleb maksta nii või teisiti.

Mis puutub arsti juures käimise eest maksmisse, siis kuigi vabakutselisi pole ravikindlustusseaduses üles loetud, aktsepteerib haigekassa üldjuhul ka neid. Oleks põhiseadusvastane mitte anda ravikindlustust neile, kes maksavad sotsiaalmaksu. Nn arenenud maailmas käib sotsiaalkindlustus ikka mingi maksu alusel, ja kui tööandjat ei leia või ei taha, pead ise enda eest hoolitsema. Sellest ei pääse ka kirjanikud.

Loovisiku ja FIE puhul on asja sisu ju sama. Loovisiku puhul on erinev ainult see, et tema tegevust ei nimetata ettevõtluseks, pluss võimalus loome- ja reisitoetust saada. Seadus tehtigi sellepärast, et kunstiinimeste jaoks tundus ettevõtjaks nimetamine solvav.

Helve Toomla,
jurist

••Mil määral alljärgnev haiguslehel oleku kestuse piirang kehtib nende naistöötajate puhul, kes on haigestunud raseduse kulgemise komplikatsioonide tõttu? Kirjutasite: pikaajalise töövõimetuse tõttu võib tööandja töölepingu lõpetada, kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul. Tuberkuloosihaiged saavad puududa kauem. Töötaja, kes ei ole pärast 182-päevast haiguslehel olemist terveks saanud, suunatakse püsiva töövõimetuse ulatuse määramiseks arstlikku ekspertiisi. Kui töötaja haigus on selline, mis takistab senise töö jätkamist või välistab selle, siis võib tööandja tema töölepingu lõpetada TLS-i § 86 p 4 alusel oma ametikohale või tehtavale tööle tervise tõttu sobimatuse pärast.

Raseda naise töölepingut pikaajalise töövõimetuse tõttu (TLS § 86 p 4) lõpetada ei saa, selle võimaluse välistab TLS-i § 92: tööandjal on keelatud lõpetada tööleping raseda või isikuga, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Samas on näidatud ka erandid: üksnes tööinspektori loal võib raseda või väikelapse vanema töölepingu lõpetada, kui selle põhjuseks on tööandjaks oleva firma likvideerimine või pankrot, töötaja katseaja ebarahuldavad tulemused või tema süüteod.

Kuna tööõnnetuse või kutsehaiguse korral oleneb tervisekahjustuse hüvitise suurus ametlikult makstud palgast, tähendab ümbrikupalk töötajale riski, millest pahatihti ei hoolita enne kui hilja.

Ümbrikupalk - palk, millelt on täielikult või osaliselt jäetud maksud maksmata - tähendab oluliselt väiksemaid sotsiaalseid garantiisid õnnetuste või haiguse korral. Maksu- ja Tolliamet kutsub töötajaid riske õigesti hindama.

Töötajal, kes on saanud tööülesannete täitmisel tervisekahjustuse, on õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist. Tervisekahjustushüvitis on mõeldud isikutele, kellel on kas tööõnnetuse või kutsehaigestumise tagajärjel tuvastatud püsiv töövõimetus. Kahju hüvitamine seisneb rahasummade väljamaksmises legaalse sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest isik jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel. Kahju hüvitisele on isikul õigus, kui tervisekahjustus on tekkinud tööandja süü läbi.

Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe sõnul on ümbrikupalgad kõige levinumad just riskantsel ehitusalal. „Meie kõigi huvides on, et iga päev oma tervisega riskivad töötajad tunneksid ohte, mis ümbrikupalgaga kaasas käivad,” toonitas Veermäe.

Veermäe sõnul on igaühel võimalik oma maksukäitumist parandada ning mõjutada ka oma lähedasi seda tegema. „Head ehitajad peaksid kasutama oma õigust nõuda ametlikku palka, kuna sedasi vähendatakse oluliselt erinevaid sotsiaalseid riske,” lisas Veermäe.

Ka ajutise töövõimetuse rahaline kompensatsioon oleneb ametlikust sissetulekust. Ajutise töövõimetuse hüvitist maksab haigekassa töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb tööst ajutise vabastuse tõttu saamata tulu, mida maksustatakse sotsiaalmaksuga. Töövõimetuse hüvitist arvutab haigekassa kindlustatud isikule töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal arvestatud sotsiaalmaksu alusel. Töövõimetuse hüvitised jagunevad: haigushüvitis, hooldushüvitis, sünnitushüvitis, lapsendamishüvitis.

Maksu - ja Tolliamet on seisukohal, et oluliseks vahendiks ümbrikupalga saajate ausale teele juhtimiseks on ühiskondlik hukkamõist maksude maksmata jätmise vastu. Ka oma igapäevases tegevuses paneb maksuhaldur seepärast rõhku tööle hoiakutega ja ennetavate abinõude kasutamisele.

Kui teil on infot ümbrikupalga maksjate kohta, saate seda infot Maksu- ja Tolliametiga jagada, kasutades vihjetelefoni 800 4444, või e-posti .

Lugupidamisega

Priit Rum
Maksu- ja Tolliamet
Peaspetsialist meediasuhete alal
Telefon: 676 2969; 502 0786
E-post:

Hetlin Villak

Maksu- ja tolliameti andmeil sai 11,6 protsenti Eesti töötajatest 2007. aastal palka, millelt jäeti kas osaliselt või täielikult ette nähtud maksud maksmata. See-tõttu jääb riigil saamata ligi kolme miljardi krooni eest makse.

“Seda on rohkem, kui kulub tänavu politsei- ja päästeameti tegevuseks kokku,” tõdes maksu- ja tolliameti peadirektor Enriko Aav. Tema sõnul on ümbrikupalgaga võitlemiseks vaja kujundada selle avalikult taunivat suhtumist.

“Oma arvutustes tuginesime ameti riskianalüüsile,” rääkis MTA kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe. Amet võrdleb samas piirkonnas samal alal töötavate firmade palkasid ja tähelepanu äratavad hälbed keskmisest.

Peamised valdkonnad, kus ümbrikupalka maksti, olid ehitus ja teenindus. Ümbrikupalka maksvatest ettevõtetest umbes kolm neljandikku on registreeritud Põhja-Eestis, Tallinnas ja selle lähiümbruses. “Samas tuleb tähele panna, et Tallinnas registreeritud ettevõtted võivad tegutseda ka mujal,” lisas Veermäe.

Üldiselt on ümbrikupalga saajate osakaal maksuameti andmetel vähenenud. 2003. aastal oli see näiteks 16 protsenti.

Tööjõumaksudest suurema osa moodustavad sotsiaalmaks ja füüsilise isiku tulumaks, mis ümbrikupalga maksmise korral jäävad täielikult või osaliselt riigieelarvesse laekumata. 2007. aastal koguti sotsiaalmaksu üle 27,2 miljardi krooni ning füüsilise isiku tulumaksu üle 14,6 miljardi krooni.

Käesolevaga selgitab maksuhaldur autojuhtidele makstavate päevarahade maksustamist.

Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 26 lg 1 p 5 kohaselt peab töölepingus olema fikseeritud muude kohustuslike töölepingu tingimuste ja andmete kõrval töö tegemise koht või piirkond.
Töölepingu seaduse § 51 lg 1 kohaselt on töölähetus töötaja lähetamine tööülesannete täitmiseks väljaspoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta.

Vabariigi Valitsuse määruse "Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevarahade määrad ning nende maksmise tingimused ja kord" § 9 kohaselt makstakse teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest töölähetuse päevaraha tingimusel, et lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töökoht.

Maksuhaldur on seisukohal, et maksuvaba päevaraha maksmise ning autojuhi töölähetusse saatmise võimalus sõltub töö tegemise reaalsest asukohast.

Kui autojuhi reaalseteks tööülesanneteks on sõitude tegemine Eestis, kuid aeg-ajalt tehakse ka üksikuid välissõite, on sellise autojuhi töötegemise piirkonnana käsitletav Eesti. Aeg-ajalt ettetulevad välissõidud töötegemise piirkonnast väljapoole oleks nõuetekohasel vormistamisel käsitletavad töölähetusena, koos võimalusega maksta töölähetuses viibimise eest õigusaktides sätestatud määrades maksuvaba päevaraha.

Kui autojuhi reaalseks ülesandeks ongi sõita näiteks ainult Euroopas, on sellise autojuhi reaalse tööpiirkonnana käsitletav Euroopa ning vastavas piirkonnas viibimist ei saa käsitleda Eestist töölähetuses olemisena ning sellises piirkonnas viibimise eest ei maksta maksuvaba päevaraha. Sellisel juhul on vastavas töötegemise reaalses piirkonnas viibimisega tekkivad kulud töötajale makstava palga osa.

Hindamaks seda, kas autojuhtidele on lähetuse vormistamine ning õigusaktides sätestatud piirmäärades maksuvaba päevaraha maksmine põhjendatud, lähtub maksuhaldur töö tegemise reaalsest asukohast ning MKS §-s 84 sätestatust (kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule). Töötajatega sõlmitavates lepingutes tuleks töö tegemise piirkonnana sätestada reaalne töötegemise piirkond.