Üksikasjad

Avaldatud: 25 august 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla, jurist

•• Tööandja lähetas mind Tallinnast Saaremaale, sõitsin komandeeringusse oma isikliku autoga. Kui hiljem kuluaruannet esitasin, teatas raamatupidaja, et parvlaevapilet on osa autohüvitisest. Mul jäi valida, kas tööandja maksab kinni ainult autohüvitise või ainult laevapileti, sest määruse kohaselt saab valida ühe kahest. On see nii?

Enne 1. juulit kehtinud palgaseaduse kohaselt pidi tööandja lähetusse saadetule hüvitama sõidu- ja majutuskulud ning muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud. Küsija töölähetus toimus tõenäoliselt enne 1. juulit, mil kehtis veel määrus „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord”, mille järgi sõidukulud tuli hüvitada kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel. Valitsuse 14. juuli 2006. a määrusega nr 164 kehtestatud „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimuste ja piirmäärade” § 1 lg 4 kohaselt ei rakendata viimasena nimetatud määrust nende sõidukulude suhtes, mis hüvitatakse esimese määruse alusel. Seega välistatakse sõidukulude topelt hüvitamist. Parvlaevaga sõites ei kasutata isiklikku sõiduautot, järelikult kuulus laevapilet hüvitamisele töölähetuse määruse, eelkõige aga palgaseaduse alusel.

•• Olen tähtajatu töölepinguga töötav pensionär. Soovin teada, millist hüvitist on mul võimalik tööandjalt saada, kui soovin omal algatusel töösuhted lõpetada. Möödunud aastal väljateenitud puhkus on mul ära kasutatud. Töötuskindlustusmakseid olen tasunud mitu aastat alates pensioniikka jõudmisest.

Töötaja võib omal soovil töölepingu lõpetada ehk uue töölepingu seaduse sõnastuse järgi töölepingu korraliselt üles öelda, teatades sellest tööandjale ette vähemalt 30 kalendripäeva. Pensionäridele selleks mingeid erandeid tehtud ei ole. Lepingu lõpetamise hüvitist tööandja kõnealusel juhul maksma ei pea. Kasutamata puhkuse hüvitis oleneb sellest, kas tööaasta puhkusest on mõni kuu välja teenitud või ollakse n-ö võlas, s.t puhkust on ette saadud. Esimesel juhul saab küsija hüvitist, teisel juhul võib tööandja hoopis ettesaadud puhkusepäevade tasu palgast kinni pidada ehk teha tasaarvestuse.

Kui küsija on vanaduspensionär, siis ei ole ta pidanud töötuskindlustusmakseid maksma. Vanaduspensionäril ei ole õigust töötuskindlustushüvitisele. Seda hüvitist aga ei maksta niikuinii kellelegi, kes on töölt omal soovil lahkunud, olgu ta vanus milline tahes.

Saada oma tööalane küsimus:

Üksikasjad

Avaldatud: 18 august 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Tõlgendus, nagu lubaks seadus ajutiselt tööta jätta sentigi maksmata, ei pea vett.

Kui enne 1. juulit tuli osaliselt tasustataval puhkusel ehk sundpuhkusel töötajale maksta mitte vähem kui 60 protsenti alampalgast (4350 kr), siis uus kehtiv seadus ei luba alla selle maksta.

Ühe omavalitsusele alluva asutuse töötaja Riina (täisnimi jääb rääkija palvel vaid toimetuse teada) sai juuni lõpus ülemuselt telefonikõne. Juhataja teatas, et kahekuulise sundpuhkuse ajal, kuhu töötajad juulist in corpore saadetakse, neile sel suvel mingisugust raha ei maksta – nii lubab tööandja sõnul uus töölepinguseadus (TLS).

On see tõesti nii, huvitas nii Riinat kui ka tema kolleege. Tõsi, suvel pole neil kunagi tööd olnud, igal aastal tuli juulis-augustis sunnitult puhkusel olla. Kuid varem said nad sel ajal 60 protsenti oma igakuisest, töölepingus näidatud töötasust – nii pani ette toona kehtinud TLS. Nüüd aga ootas juhataja allkirjastama paberit, mis teatas, et kaks kuud tuleb kodus olla päris ilma rahata. Kuni taas hooaeg algab ning töötajad tööle tagasi kutsutakse.

Alternatiiv on töökaotus

Midagi sellist – istute paar kuud kodus ja saate null krooni – ei ole võimalik küll uuest töölepinguseadusest välja lugeda, vastab tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni jurist Egon Raim, kui on loo ära kuulanud.

„Kui jutt käib sellest, mida varem nimetati osaliselt tasustatavaks puhkuseks, ehk siis tööandjal pole temast mitteolenevate majanduslike asjaolude tõttu ajutiselt tööd anda, tuleb vähemalt miinimumpalka ikka maksta, suurem võib tasu poolte kokkuleppel alati olla,” selgitab ta. „Niisugust asja ei ole, et töötajatel kästakse lihtsalt ilma rahata koju jääda.” Küsimust reguleerib uue TLS-i § 37, mis lubab vähendada töötasu 12 kuu jooksul kolmeks kuuks „mõistliku ulatuseni”, kuid mitte mingil juhul alla riigis kehtiva miinimumpalga. Kui sellest pole võimalik kinni pidada, siis tuleb töötajatele kas pakkuda teist tööd või nad koondada.

Raim lisab, et tegelikult ei saa töölepinguid ja käskkirju nägemata sajaprotsendilise kindlusega väita, et juhtum käib kõne-aluse 37-nda paragrahvi alla. Kui aga lähtuda üksnes ülaltoodud kirjeldusest, siis tõepoolest on tööandja rikkunud seadust.

Mida on neil töötajatel võimalik ette võtta? Alternatiiv pole kuigi lilleline: töötajatel on õigus oma tööleping erakorraliselt üles öelda põhjusel, et tööandja on oluliselt rikkunud seadust. Nad võivad asja vaidlustada ka tööinspektsioonis.

Mida ütleb töölepinguseadus?

Alampalk peab töötajale jääma

TLS § 37, töötasu vähendamine töö mitteandmise korral ütleb, et:

•• kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla valitsuse kehtestatud töötasu alammäära.

•• Enne töötasu vähendamist peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd.

•• Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega.

•• Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest vähemalt 14 kalendripäeva ette. Usaldusisik või töötaja peab andma oma arvamuse seitsme kalendripäeva jooksul arvates teate saamisest.

•• Töötajal on õigus tööleping üles öelda selle paragrahvi esimeses lõikes sätestatud põhjusel, teatades viis tööpäeva ette. Töötajale makstakse töölepingu ülesütlemisel hüvitist käesoleva seaduse § 100 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ulatuses.

Allikas: 1. juulist kehtiv TLS

Vaata: www.riigiteataja.ee

Üksikasjad

Avaldatud: 21 august 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Lugeja küsib: Asusin tööle juulis. Tööandja teatas, et uue seaduse järgi pole enam vaja kirjalikku töölepingut vormistada. Kas see vastab tõele?

Vastab tööinspektsiooni jurist Neenu Pavel:
Tegemist on töötaja tahtliku eksitamisega. Ka 1. juulil jõustunud töölepingu seadus näeb ette töölepingu kirjalikku sõlmimist.

Töölepingus pannakse kirja vähemalt kõige olulisemad kokkulepped – tööülesannete kirjeldus, töö eest makstav tasu, tööaeg, töö tegemise koht. Kokku lepitud tingimusi saab muuta ainult poolte kokkuleppel, nende tingimuste olulisel rikkumisel saab töölepingu erakorraliselt üles öelda.

Töölepingu seadus annab loetelu ka muudest andmetest, mis tööandja peab töötajale kirjalikult teatavaks tegema – puhkuse kestus, töölepingu ülesütlemisest teatamise tähtajad, kollektiivlepingu kohaldamine, tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele jm.

Eeldatakse, et töölepingu kokkulepped ja muud tingimused esitatakse töötajale enne tööle asumist. Kui seda pole tehtud, võib töötaja neid igal ajal nõuda. Soovitatav on nõue esitada kirjalikult, ka e-kiri sobib. Tööandja peab sel juhul need andmed esitama kahe nädala jooksul.

Töölepingu andmed tuleb esitada heauskselt, selgelt ja arusaadavalt, keerulise juriidilise terminoloogia kasutamine on taunitav.

Seadus lubab töölepingut suuliselt sõlmida vaid juhul, kui töösuhte kestus ei ületa kaht nädalat.

Kas tööandja peaks kehtestama töökorralduse reeglid või võib senine töösisekorraeeskiri edasi kehtida?

Iga tööandja tunneb vajadust sisemise töökorralduse reguleerimise järele, et anda töötajatele teada: meie ettevõttes toimivad asjad selliselt.

Uus seadus ei näe enam ette töösisekorraeeskirja koostamist ja tööinspektoriga kooskõlastamist, küll aga kohustab töötajale teatama kehtestatud töökorralduse reeglitest.

Kellel on töösisekorraeeskiri varasemast olemas, võib seesama kehtima jääda. Kuid eeskiri tuleks siiski kriitilise pilguga üle vaadata: kõrvaldada viited kehtivuse kaotanud seadustele ja ka muude regulatsioonide osas viia vastavusse uute õigusaktidega. Soovitatav on töökorralduse reegleid tutvustada töötajatele allkirja vastu.

Üksikasjad

Avaldatud: 14 august 2009

• Postimees
• RIIKLIKU PENSIONIKINDLUSTUSE SEADUS

Kümned tuhanded tervist kahjustavatel ametikohtadel töötanud inimesed saavad kehtiva seaduse järgi kuni kümme aastat teistest varem pensionile minna. Sotsiaalministeerium valmistub seda korda aga tühistama, kirjutab Vahur Koorits ajalehes Postimees.

Eelmisel aastal oli pensionäride seas 35 000 inimest, kes olid saanud vanaduspuhkusele enne pensioniea saabumist, kuna nad olid töötanud teatud aja töökohtadel, mida riik peab tervist kahjustavaks.

Nimekiri on pärit veel nõukogude ajast ja sisaldab hulga ametinimetusi, mis praegu kõlavad juba üsna eksootiliselt, näiteks laeva katlakütja tahke kütusega. Ent samas nimekirjas on ka näiteks kaevurid, tuukrid, paljud keemiatööstuse ametid, meremehed jt.

Arvestades Nõukogude aja töötervishoiu taset, võis mõnel kohal töötanute enneaegne pensionile lubamine isegi õigustatud olla, ent enam mitte, märkis tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja Heidi Vilu.

Tema sõnul on praegusel ajal tehnoloogia nii kaugele arenenud, et iga ametit on võimalik muuta töötaja tervisele ohutuks, ning ta polnud nõus, et näiteks kaevanduses või keemiatööstuses töötamine tähendab ilmtingimata oma tervise rikkumist.

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Eli Lilles lausus, et soodustingimustel pensionile jäämise süsteem on ajale jalgu jäänud, sest töökohad ei tohi enam töötajate tervist kahjustada. «Sotsiaalministeerium koostab praegu nii soodustingimustel pensionide kui ka eripensionide reformikava,» lausus Lilles.

Reformiplaan on kavas läbi arutada ka ametiühingute ja tööandjatega, kes põhimõtteliselt toetavad mõtet, et lihtsalt mingi ametite nimekirja järgi ei tohiks enam inimesi varem pensionile saata.

Toimetas: Postimes.ee