Üksikasjad

Avaldatud: 10 september 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Äripäev

Katre Pilvinski

Tallinna Tehnikaülikooli organisatsiooni ja juhtimise õppetooli professor Milvi Tepp tõdes, et isegi kui meie noor ettevõtlus loodab sellele küsimusele lihtsaid vastuseid leida, siis kahjuks neid ei ole...

"Töömotivatsioon on keeruline nähtus, alati seotud emotsioonidega. Seetõttu ei ole põhimõtteliselt võimalik anda lihtsaid "tööriistu", mis sobiksid kõikidele ettevõtetele," sõnas organisatsiooni ja juhtimise õppetooli professor Milvi Tepp.

"Kõikidest ettevõtmistest, mis tehti kulude kärpimiseks, tõuseb tulevikus tulu ainult siis, kui jääjad uues olukorras hakkama saavad ja ettevõtte kriisist välja veavad," selgitas Tepp.

Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt
http://www.aripaev.ee/4435/uud_uudidx_443501.html
(originaalartikli viitelt).

Üksikasjad

Avaldatud: 08 september 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

30-mi­nu­ti­li­se­le söö­gi­pau­si­le tu­leb töö­ta­ja lu­ba­da siis, kui tö­öaeg on pi­kem kui kuus tun­di.

„Kas oled mär­ga­nud üht muu­da­tust töö­le­pin­gu­sea­du­ses, mis seos­tub tööp­äe­va ­si­ses­te va­he-ae­ga­de­ga?” küsib per­so­na­li­juht Kris­ti Mi­ki­ver oma Ex­pert2Ex­pert tee­mab­lo­gis www.per­so­na­li­juh­ti­mi­ne.ee. „Ni­melt ei lä­he enam tööp­äe­va­si­se­sed va­hea­jad tö­öa­ja hul­ka. Va­ra­se­malt läk­sid n-ö koh­vi- ja suit­su­pau­sid tö­öa­ja hul­ka ning lõuna­paus mit­te, kuid enam se­da eri­sust ei ole. See­ga on põhimõtte­li­selt võima­lik vas­ta­va­te pau­si­de võrra tö­öae­ga pi­ken­da­da.”

Oleks hu­vi­tav tea­da, kui pal­jud asu­tu­sed ja et­tevõtted se­da võima­lust ka ka­su­ta­vad, kut­sub ta üles tea­da and­ma.

Ka va­nas töö­le­pin­gu­sea­du­ses polnud tegelikult kir­jas, et tö­öand­ja peaks and­ma koh­vi-, suit­su- või tua­le­ti­pau­se, ütleb enda-ni­me­li­se õigu­sa­bi ju­ha­ta­ja He­li Raid­ve. „Ja ku­na pol­nud kir­jas, et neid peaks and­ma, siis loo­mu­li­kult ei ol­nud kir­jas ka see, et neid peaks tö­öa­ja hul­ka ar­ves­ta­ma,” võrd­leb ta kaht töö­le­pin­gu­sea­dust (TLS). „Tä­na­seks keh­ti­vu­se kao­ta­nud töö- ja puh­kea­ja sea­du­se pa­rag­rah­vis 19 oli kir­jas ai­nult see, et tö­öand­ja võib an­da li­saks nn lõuna­va­hea­ja­le muid va­heae­gu, mis ar­va­tak­se tö­öa­ja hul­ka.”

Paanikaks pole põhjust

Uue TLS-i pa­rag­rah­vi 47 teisest lõikest tu­leb töö­ta­ja õigus saa­da pi­ke­ma kui kuue­tun­ni­se töö­ta­mi­se koh­ta vä­he­malt 30 mi­nu­tit va­heae­ga. Se­da va­heae­ga – va­nas mõttes lõuna­pau­si – ei ar­vestada reeg­li­na tö­öa­ja hul­ka, sel­gi­tab He­li Raid­ve. Kui aga tööise­loom on sel­li­ne, et töö­ta­ja­le ei ole võima­lik se­da va­heae­ga kui­da­gi an­da, siis peab tö­ö-and­ja hoo­lit­se­ma sel­le eest, et tub­li tö­öi­ni­me­ne saaks töö­ko­hal ja tö­öa­jast pu­ha­ta ning süüa. Na­gu öel­dud, lä­heks nn püsti­ja­lalõuna või kon­to­ri­laua ta­ga ei­ne­sta­mi­ne siis tö­öa­ja hul­ka.

„Uus sea­dus on üles ehi­ta­tud va­nast eri­ne­valt. Kõike se­da, mi­da võib te­ha, ei ole sea­du­ses­se kir­ja pan­dud, ku­na on ele­men­taar­ne, et kõik, mis po­le kee­la­tud, on lu­ba­tud,” sel­gi­tab Raid­ve. „See­ga loo­mu­li­kult võib tööand­ja ka prae­gu an­da töö-päe­va­si­se­seid va­heae­gu koh­vi­ta­mi­seks, suit­se­ta­mi­seks jms, mis ar­va­tak­se tö­öa­ja hul­ka.

Uue töö­le­pin­gu­sea­du­se tu­lek ei muut­nud keh­te­tuks töö­ter­vis­hoiu- ja tö­öo­hu­tu­se sea­dust, mil­le kol­mas pa­rag­rahv ütleb muu­ hul­gas nii: „Suu­re füüsi­li­se või vaim­se töö­koor­mu­se, pi­ka-a­ja­li­ses sun­da­sen­dis töö­ta­mi­se või mo­no­toon­se töö pu­hul peab tö­öand­ja võimal­da­ma tööp­äe­va või töö­va­he­tu­se jook­sul töö­ta­ja­le tö­öa­ja hul­ka ar­va­ta­vad va­hea­jad.” Ikka on õigus saa­da sil­ma­de puh­ka­mi­seks pau­se neil, kes ku­va­ri­ga töö­ta­vad, juhul kui pole võima­lik va­hel­du­seks täi­ta teist­su­gu­seid tööüle­san­deid, mis teraseid silmi ei eelda.

Tasub teada

Kehtivuse on kaotanud kuus seadust
Uue TLS-i jõustumisega muutus kehtetuks:

•• EV töölepinguseadus
•• palgaseadus
•• töö- ja puhkeaja seadus
•• puhkuseseadus
•• Eesti NSV töökoodeks
•• töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse töösuhet puudutavad sätted.

Allikas: tööinspektsioon
Vaata: www.ti.ee

Üksikasjad

Avaldatud: 08 september 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Tiina Saar

Töökoha kaotus sunnib võrdselt võidurelvastuma nii müügimeest kui ka kopajuhti. Järeleandmisi ei tehta kandideerimisel kellelegi, sest valida on paljude seast.

Töö­tu­ru­le on si­se­ne­nud uus liik töö­tuid – ot­se kõrg­koo­list rii­gi-a­me­tis­se pot­sa­ta­nud amet­nik­ke, kel po­le ku­na­gi ol­nud tar­vi­dust end „müüa”, se­das­tas hil­ju­ti CV-On­li­ne’i tu­run­dus­juht Rai­mo Mat­ve­re, kes peab iga päev sil­mas in­ter­net­ti üles pan­dud elu­loo­kir­jel­du­si.

Et tö­öa­la­ne ene­semüük po­le eest­las­te tu­ge­vaim külg, nä­gin karjää­rinõus­ta­ja­na ka „Tö­öot­si­ja” saa­tes. Viie­teist saa­te ja­gu sal­ves­tu­si on näi­da­nud, et vä­ga häs­ti os­ka­vad end esit­le­da vaid loov­ju­hi kan­di­daa­did, kel­le CV-d ära­ta­sid lu­ge­des hu­vi ja in­terv­juul jät­kus jut­tu kaue­maks.

Eest­la­se elu­loo­kir­jel­dus on napp ja la­koo­ni­li­ne. Ena­mas­ti on puu­du töö­ko­ge­mu­se täp­ne kir­jel­dus ning tö­öand­ja jaoks nii olu­li­ne tea­ve sel­lest, mil­li­sest vald­kon­nast on pä­rit va­ra­se­mad tö­öand­jad. Al­les vest­lu­sel sel­gub, et töö­soo­vi­jal on va­ra­sal­ves pei­dus märk­sa roh­kem, kui es­ma­pil­gul pais­tab – kas või töövä­lis­te ko­ge­mus­te­na.

Õn­ne­tu­seks praa­gi­tak­se iga­vad elu­loo­kir­jel­du­sed ju­ba esi­me­ses voo­rus väl­ja ja va­ra­sal­ve si­su jääb­ki avas­ta­ma­ta.

Mi­nu kui karjää­rinõus­ta­ja pea­mi­ne küsi­mus tö­öot­si­ja­te CV-sid lu­ge­des on aga see, et mis ajen­dil on ini­me­ne oma va­li­kuid tei­nud. Üsna sa­ge­li ei lä­he kok­ku ha­ri­dus­va­li­kud ja töö­ko­ge­mus. Soo­tuks har­va koh­tab sel­li­seid tö­öot­si­jaid, kes tea­vad, mi­da ta­ha­vad, kes põle­vad ki­rest te­ha just se­da, mi­da nad tee­vad. Ena­mas­ti ollakse ra­hul­du­nud sel­le­ga, mis on, või siis va­he­ta­tud töö­koh­ti il­ma suu­re­ma juurd­le­mi­se­ta, mil­le poo­lest on järg­mi­ne eel­mi­sest pa­rem. Häm­mas­ta­valt vä­he on 30–40-aas­ta­sed saa­nud in­nus­tust, ideid ja ees­ku­ju kaa­sa oma va­ne­ma­telt.

Kõige kur­ve­mad on ehk kar-jää­riu­nis­tu­sed. Suu­rem osa tö­öot­si­jaid ih­kab sta­biil­sust ja „nor­maal­se­t” tööd. Nad on ra­hul sel­le­ga, mi­da saa­vad, peaa­si, et mi­da­gi oleks. Või ja­hi­vad koh­ti, mis neid pi­kas pers­pek­tii­vis ik­ka­gi õnne­li­kuks ei tee. Tööõnn on kau­ge ja kum­ma­li­ne ter­min vä­ga­gi pal­ju­de jaoks.

Kuhu on kadunud mänguilu?

Küsin ala­ti karjää­rinõus­ta­mi­se­le tul­nu­telt lap­sepõlve unis­tus­te koh­ta. Just sel het­kel muu­tub kam­mit­se­tud asend loo­mu­li­kuks, mi­da­gi mur­dub ja val­lan­dub, tö­öot­si­jad hak­ka­vad rää­ki­ma ilu­sa­test maail­ma­dest, suur­test as­ja­dest, loo­vast ene­se­teos­tu­sest, mis mil­le­gipä­rast jäi te­ge­ma­ta. Kas ei us­ku­nud nad ise pii­sa­valt en­das­se või tõi elu kaa­sa oo­ta­ma­tud keerdk­äi­gud. Nii nad siis ela­vad inert­sist se­da tö­öe­lu, mis pa­ra­ja­gu on.

En­ne kui me ei hak­ka juurd­le­ma sel­le üle, mil­list tööd rõõmu­ga teek­si­me, mil­leks me te­ge­li­kult val­mis ole­me ja kust ot­sast se­da kõike õppi­ma peaks hak­ka­ma, ei juh­tu­gi meie tö­öe­lus mi­da­gi head. Sest, na­gu öel­dud, keskpä­ra­se CV-ga tö­öot­si­ja­te jaoks jää­vad uk­sed su­le­tuks.

Sa­ma mus­ter kor­dub tö­öin­terv­juul, kus va­li­ku­te tead­lik­ku­sel, sel­gel ene­seväl­jen­du­sel ning oma an­ne­tel põhi­ne­val ene­semüügil on veel kõvas­ti aren­gu­ruu­mi. Näi­teks võib karjää­rinõus­ta­mi­sel sel­gu­da, et aas­taid fi­nant­sis­ti ame­tit pi­da­nud sä­rav nai­ne on te­ge­li­kult kirg­lik nor­ra kee­le asu­ta­ja ning on se­da se­ni pi­da­nud oma veid­raks ho­biks. Sa­mal ajal oleks ta ilm­selt maail­ma rõõmsaim ini­me­ne, kui saaks oma tö­öe­lu sel­le kee­le­ga si­du­da.

Jul­gus­tan ini­me­si nä­ge­ma oma ho­bi­des ene­se­teos­tust. Prae­gu­ne aeg nõuab, et me kõike ühe­le kaar­di­le ei pa­neks. Sel­lel nn ka­lei­dos­koo­bi­karjää­ri ajas­tul võib tö­öel­lu va­balt tuua teist vär­vi kil­de, mil­le­ga oma el­lu tä­hen­dust, ela­tist ja aren­gut tuua.

Tee unistuste töökohani

•• Tiina Saarelt ilmus hiljuti raamat tööõnnest – „Tee unistuste töökohani”. Kas unistuste töökoha saame siis, kui tööle klaperjahti peame? Või siis, kui vaikselt elu ja enese üle mõtiskleme, küsib raamatu autor. Ainuüksi julgus sundida praegusel ajal inimesi rahast ning töökoha kaotamise hirmust kaugemale vaatama väärib seda, et raamat kätte võtta ja läbi lugeda. Ja kindla peale võiksid seda teha need, kes on püsiva töö kaotanud ja juurdlevad, millega üldse edasi minna.
Agne Narusk

Üksikasjad

Avaldatud: 08 september 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla, jurist

•• Lähen sügisel lapsehoolduspuhkuselt tagasi tööle. Kas mul kehtib sama tööleping, mille sõlmisin enne lapsega koju jäämist või on vaja sõlmida uus? Küsin ka, et kas mul on õigus keelduda valvetest (töötan meditsiiniasutuses kaheksa tundi päevas), kui mul on alla kolme-aastane laps. Töökorralduslikult on valves olemine vajalik.

Küsi­ja peab oma val­vea­ja pu­hul ilm­selt sil­mas tö­öae­ga, ta on siis tööl ja täi­dab tö­öand­ja kor­ral­du­si. Val­veaeg õigus­li­kus mõttes ei kuu­lu tö­öa­ja hul­ka, töö­le­pin­gu­sea­du­se (TLS) § 48 ko­ha­selt on see aeg, mil töö­ta­ja on tö­öand­ja­le kät­te­saa­dav tööüle­san­ne­te täit­mi­seks väl­jas­pool tö­öae­ga. Val­vea­ja ra­ken­da­mi­seks peab ole­ma sel­le­ko­ha­ne kok­ku­le­pe tö­öand­ja ja töö­ta­ja va­hel, sel­le eest tu­leb töö­ta­ja­le maks­ta ta­su, mis ei to­hi ol­la väik­sem kui kümnen­dik kok­ku­le­pi­tud töö­ta­sust. Kui töö­ta­ja kut­su­tak­se val­vea­jal töö­le, al­gab tö­öaeg. Val­veaeg ei ole ka mit­te puh­keaeg, töö­ta­ja­le peab igal ju­hul li­saks töö- ja val­vea­ja­le jää­ma igap­äe­va­ne ja iganä­da­la­ne puh­keaeg.

Igap­äe­vast puh­keae­ga peab 24-tun­ni­se aja­va­he­mi­ku jook­sul ole­ma üld­ju­hul vä­he­malt 11 tun­di jär­jest, kuid se­da pii­ran­gut ei ko­hal­da­ta ter­vis­hoiu- ja hoo­le­kan­detöö­ta­ja­te­le. Siis­ki ei to­hi ka vii­ma­ti ni­me­ta­tui­le keh­tes­ta­da sel­list tö­öae­ga, mis kah­jus­taks töö­ta­ja ter­vist ja ohu­tust. Iganä­da­last puh­keae­ga peab ole­ma vä­he­malt 48, sum­mee­ri­tud tö­öa­ja ar­ves­tu­se kor­ral vä­he­malt 36 tun­di jär­jest. Al­la 3-aas­ta­se lap­se kas­va­ta­mi­ne töö- ja puh­kea­ja ka­su­ta­mi­sel ee­li­seid ei an­na.

Ra­se­da­te­le ja rin­na­ga toit­va­te­le ema­de­le peab tö­öand­ja töö­ter­vis­hoiu ja tö­öo­hu­tu­se sea­du­se alu­sel loo­ma so­bi­vad töö­tin­gi­mu­sed.

Tö­öand­jal ei ole õigust ühe­pool­selt töö­le­pin­gut muu­ta ega se­da lap­se­hool­dus­puh­ku­se ajal üles öel­da, see­ga keh­tib pä­rast lap­se­puh­ku­se lõppu se­ni­ne töö­le­ping muut­ma­tul ku­jul eda­si. Uue le­pin­gu sõlmi­mi­seks ei ole põhjust.

•• Tööandja tahab sõlmida töötajaga kokkuleppe osalise ajaga töötamiseks kuni aasta lõpuni. Tahan teada, mida peab silmas pidama, enne kui sellisele töölepingu tingimusele alla kirjutada. Mida võib see tulevikus kaasa tuua?

Kui töö­ta­ja on and­nud all­kir­ja töö­le­pin­gus (st nõuso­le­ku) osa­li­se tö­öa­ja­ga töö­ta­mi­seks, toob see kaa­sa eelkõige töö­ta­su ja sel­le­ga ka kesk­mi­se töö­ta­su vä­he­ne­mi­se. Vii­ma­ne oma­kor­da mõju­tab puh­ku­se­ta­su, hai­gus- jm hüvi­tis­te suu­rust.

Töö­le­pin­gus võib muu­da­tu­se tö­öa­jas te­ha nii täh­ta­ja­li­selt kui ka ala­li­selt. Tö­öand­ja peab aga ar­ves­ta­ma sel­le­ga, et üle kok­ku­le­pi­tud tö­öa­ja, sh üle osa­li­se tö­öa­ja töö­ta­mi­ne on üle­tun­nitöö ja see kuu­lub hüvi­ta­mi­se­le va­ba aja või ra­ha­ga.

Saada oma tööalane küsimus: