Artiklid
- Üksikasjad
Meelis Paavel, Töötukassa juhatuse esimees
Töövõimereform, Eesti lähiaastate üks suurematest muutustest, jõuab 1. juulil järgmise olulise verstapostini: töötukassa hakkab uutel alustel hindama töövõimet ja maksma töövõimetoetust. Uus, põhjalikum ja õiglasem hindamine annab meile palju rohkem vajalikku teavet, et leida inimesele jõukohane ja eneseteostust pakkuv töö.
Töövõimereform, Eesti lähiaastate üks suurematest muutustest, jõuab 1. juulil järgmise olulise verstapostini: töötukassa hakkab uutel alustel hindama töövõimet ja maksma töövõimetoetust. Uus, põhjalikum ja õiglasem hindamine annab meile palju rohkem vajalikku teavet, et leida inimesele jõukohane ja eneseteostust pakkuv töö. Mulle teeb tõsiselt rõõmu, et juba praegu on erivajadusega inimesed töötukassa üles leidnud ning nõustamise ja teenuste abil on paljud säilitanud võimaluse jätkata senisel töökohal või leidnud uue töö.
Töövõimereformi ettevalmistamisele tagasi mõeldes meenuvad mulle kõigepealt inimesed, kellega koostöös me seda tegime. Oleme palju väärtuslikku aega veetnud koos erivajadusega inimeste, tööandjate, erinevate teenusepakkujate, sotsiaaltöötajate ja paljude teistega, et kuulata, arutada ja mõista. Et leida parimad lahendused. Oleme vähenenud töövõimega inimesi silmas pidades läbi mõelnud ja uuendanud töötukassa nõustamissüsteemi, loonud tihedad kontaktid tööandjatega, leidnud avalikul hankel töövõime hindajad ja teenuste osutajad. Oleme ise palju õppinud ja julgen kinnitada, et oleme valmis. Valmis ka selleks, et kui mõni lahendus ei tööta, tuleb meil leida uus ja parem. Seda jällegi koostöös kõigi asjaosalistega.
Eesti erivajadustega inimesed väärivad paremaid võimalusi õppimiseks ja töötamiseks. Oma esimese ülesandena näeme erivajadustega inimeste motiveerimist, et tõsta nende enesehinnangut, mis vahel on põhjendamatult madal. Töövõimereform toob paljudele suure elumuutuse ja oluline on, et inimene ise oleks aktiivne ja muutuseks valmis. Samavõrd tähtis on ühiskondlik tugivõrgustik: sageli vajab erivajadusega inimene teenuseid nii töötukassalt, omavalitsuselt kui ka sotsiaalkindlustusametilt. Vajalik on toetav tervishoiu- ja haridussüsteem. Kindlasti ei saa unustada tööandjate rolli reformi õnnestumises, sest just nemad loovad töökohti.
Töövõimereformi ei tehta aasta ega kahega. Anname inimestele aega uue olukorraga harjuda. Ka praegu on arvestatav osa töövõimekaotusega inimestest aktiivsed töötades, õppides, vabatahtlikuna. Ühiskonnas aktiivselt kaasalöömine on inimesele loomuomane, töötaminegi on ennekõike võimalus, mitte tüütu kohustus.
Erivajadustega inimestega suheldes olen mõistnud, et enamasti nad ei soovi, et neisse suhtutaks kui teistsugustesse. Just suhtumise muutumine on töövõimereformi kõige olulisem ülesanne. Meie usume, et see muutus on võimalik.
- Üksikasjad
Meie noor sugulane läks ühe ettevõtja juurde tööle. Nüüd ta väidab, et tööandja on tema andmed kandnud küll töötajate registrisse, samas tema eest sotsiaalmaksu ei maksa ja ta ei saa näiteks haiguse korral haiguslehte võtta.
Palun selgitage, mida peab töötaja sel juhul ette võtma, kelle poole pöörduma, kui tema eest ei maksta sotsmaksu? Mõnikord tööandjad ka vassivad, väidavad, et maksavad kõik sotsiaal- ja ravikindlustuse, aga tegelikult ei maksa.
Edasi lugemiseks telli Maaleht
Oled juba lugeja? Logi sisse
- Üksikasjad
Andres Reimer, majandusajakirjanik
Eesti maksusüsteemile on kadunud ligi 40 000 noort, kes ei maksa riigile makse ja kellel pole seetõttu õigust ka nn tasuta arstiabile, selgub eile avaldatud konjunktuuriinstituudi uuringust.
«Eelmisel aastal kasvas nende inimeste arv, kes on ümbrikupalgaga rahul, ja samal ajal vähenes oluliselt nende arv, kes ei ole ümbrikupalgaga rahul,» ütles konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing. «Ligi 40 000 noort inimest on kadunud ja pole teada, kes maksab nende raviarved.»
Ümbrikupalga saaja on uuringu tulemuste järgi madala haridustasemega, maal elav ja põllumajanduses, teeninduses või ehituses töötav noor mees. «Viimase paari aasta tagasilöögid on tekitanud selle, et ka põllumajandusse on tekkinud ümbrikupalk,» lisas Josing.
Kui 2014. aastal moodustasid põllumajandusest ümbrikupalka saanud töötajad vaid kolm protsenti kõigist illegaalse töötasu saajatest ja veel varem jäi see vahemikku kuus kuni üheksa protsenti, siis 2015. aastal kasvas põllumajanduses ümbrikupalga teenijate osakaal 20 protsendini.
Eesti riigieelarve kaotab ettevõtlusminister Liisa Oviiri (SDE) sõnul salasuitsu, -alkoholi ja ümbrikupalkade tõttu ligi 225 miljonit eurot aastas. «Selle uuringu tulemused on alles nii värsked, et valitsusel pole lahenduste leidmiseks veel poliitikat,» tõdes Oviir. «Peame kasvatama inimeste teadlikkust sellest, et riigi tagant varastamine pole aktsepteeritav, ning selgitama, millest nad ümbrikupalka vastu võttes ilma jäävad.»
Oviiri kinnitusel mõjuks väga tõhusalt, kui näiteks kooli ettevõtlustunnis räägitaks senisest rohkem varimajanduse kahjulikkusest.
Asjatundjate hinnangul aga ei anna senisest usinam teavitamine varimajandusest mitte mingit tulemust niikaua, kuni Eesti palgatase ei võimalda noortel saavutada neile eeskujuks olevat elatustaset.
«Kümme varimajandust selgitavat tundi õppeprogrammis ei muuda asjaolu, et 500 euro suuruse kuupalgaga ei saa noor inimene endale lubada unistuste elu, kuhu kuuluvad auto, mobiiltelefon ja oma eluase,» rääkis Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak. «Tänapäeva noor pole nõus elama nagu pärisori kogu elu kodukülas ja sööma jahukörti. Ta ostab lennupileti ja rändab ilma mingisugustesse registritesse raporteerimata sinna, kus makstakse rohkem: Austraaliasse, Inglismaale, Soome.»
Pooled maksusüsteemile kadunud noortest inimestest seiklevadki Pastaku sõnul mööda maailma ringi, teenides teekonnale ette jääval maal reisiraha, ning liiguvad edasi kiiremini, kui nad jõutakse mingisse registrisse sisse kanda.
«Avalik saladus on see, et kui noor inimene läheb Tallinna südalinna toitlustusasutusse tööle, siis ametlikult teenib ta vaid miinimumpalka, teine osa tuleb ümbrikus,» lausus Pastak. «Kuid ma olen kindel, et kõik minu kooli lõpetanud õpilased saavad ametlikult tööle ja teenivad ka korralikku palka.»
Ausast maksumaksmisest peletab maanoori eemale nii põllumajanduse raske olukord kui ka pensionisüsteemi ebakindlus.
«Mina olen FIEst talupidajana kõvasti rabanud, aga nüüd, kui põllumajandus on omadega jamas, pean leppima minimaalse pensioniga,» kurtis Koli talu peremees Jaan Erm. «Ma vaatan neid naabritalu noori mehi, kes praegu kõvasti rabavad – mis kasu nad oma makstud maksudest saavad, kui hakkavad tulevikus saama samasuguseid sandikopikaid nagu mina?»
Ümbrikupalka sai mullu iga kümnes töötaja. Nagu ka eelmistel aastatel maksti 2015. aastal illegaalset töötasu kõige enam ehituses, kus sai ümbrikupalka 33 protsenti kõigist illegaalse töötasu saajatest.
«Töötamisregistri statistika näitab ka, et ettevõtjad on aidanud vähendada ümbrikupalga probleemi. Murelikuks teeb aga see, et noorte suhtumine ümbrikupalka on muutunud soosivamaks. See on kahtlemata suund, mis võib tulevikus kahjustada ettevõtete konkurentsi, ümbrikupalga saajast endast rääkimata,» nentis maksu- ja tolliameti peadirektor Marek Helm.
Ümbrikupalga maksmist ei pooldanud 2015. aastal 68 protsenti töötajatest ja see näitaja on viimase kümne aasta jooksul järjest vähenenud. Illegaalset töötasu pooldas 15 protsenti töötajatest. Ümbrikupalga pooldamist põhjendati enim sellega, et Eestis on liiga suur maksukoormus – 70 protsenti illegaalse töötasu pooldajatest õigustas ümbrikupalka töötajate ja 67 protsenti ettevõtte liiga suure maksukoormusega.
Samas on vähenenud illegaalsete sigarettide suitsetajate hulk, salaalkoholi turg püsib aga samal tasemel.
Ümbrikupalga maine tõuseb
Küsitletute suhtumine (protsentides)
2014 2015
Sai ümbrikupalka 7 11
Pooldab ümbrikupalka 7 15
Ei poolda ümbrikupalka 71 68
Rahul ümbrikupalgaga 47 49
Rahulolematu ümbrikupalgaga 29 22
Keskmine ümbrikupalga teenija
elab maal,
töötab põllumajanduses, ehituses või teeninduses,
töötab väikeses ettevõttes,
on noor,
meessost,
madala haridustaseme ja
väikese sissetulekuga.
Allikas: konjunktuuriinstituut
- Üksikasjad
Merike Teder, reporter
Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna saatis viimasele kooskõlastusringile eelnõu, mille alusel hakatakse järgmisest aastast maksma üksi elavatele pensionäridele ühekordset toetust.
Eelnõu järgi hakkab üksinda elavate pensionäride toetuse süsteem tööle 2017. aasta 1. jaanuarist ja riigieelarves on selleks ette nähtud 10 miljonit eurot. Toetust hakatakse maksma kord aastas oktoobrikuus ja selle suurus on 115 eurot.
Tsahkna sõnul puudutab see 97 000 Eesti pensionäri, kes elavad üksinda. «See on väike leevendus nendele, kelle kulud on, eriti üksi elades, kindlasti suuremad,» põhjendas minister.
Toetust saab pensionär, kes on vähemalt 1. aprillist kuni 30. septembrini elanud üksi ja kelle netopension ehk pension, millest on maha arvutatud tulumaks, on alla 402 euro kuus.
See, kas pensionär elab üksinda, tehakse kindlaks rahvastikuregistri andmete alusel. Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja selgitas, et elukoha registreerimine tähendab inimese elukoha andmete kandmist rahvastikuregistrisse. Inimene on kohustatud esitama oma andmed rahvastikuregistrisse pärast uude elukohta kolimist, valede andmete leidmisel rahvastikuregistrist või elukoha andmete puudumisel.
Toetust taotlema ei pea, vaid selle otsustab sotsiaalkindlustusamet pärast andmete kontrollimist ja teavitab sellest isikut näiteks e-posti teel.
Pensionäritoetuse saamiseks peab pensionär olema jooksva kalendriaasta 1. aprillil vanaduspensionieas. Kui pensionär jõuab vanaduspensionikka hiljem, siis sel kalendriaastal tal pensionäritoetusele õigust ei ole, vaid see õigus tekib uuel kalendriaastal.
Toetuse maksmisel ei arvestata, kas vanaduspensioniealine isik töötab või ei tööta, samuti ei arvestata isikule makstavaid muid sotsiaaltoetusi või muid tulusid, näiteks üüritulu. Töise tulu mittearvestamine on seotud sellega, et soodustada vanaduspensionieas töötamist, sh osalise koormusega.
Pensionäritoetust ei maksustata tulumaksuga ja makstud toetust ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekute hulka.
Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal allpool suhtelise vaesuse piiri 40,1 protsenti vanaduspensionäridest. Üksi elavate inimeste vaesuse määr on aga oluliselt kõrgem ning uuringute kohaselt ulatub üksi elavate 65-aastaste ja vanemate inimeste suhtelise vaesuse määr 73,7 protsendini. Enamasti on üksi elavate vanaduspensioni saajate sissetulek kuus vahemikus 301–400 eurot.
- Üksikasjad
Kui varimajandus (ja ümbrikupalk sealhulgas) kasvab, astume sammu eemale Põhjamaadest, mille elukorraldusega oleme harjunud end võrdlema.
Vaevalt leidub maailmas just palju inimesi, kes riigimakse tasudes ekstaasi sattuvad. Siiski on maksumaksmiskultuuris vägagi suured erinevused. Inimestele loeb see, kas teised ka makse maksavad ja mida nende maksurahaga tehakse. Loeb nii tegelikkus ise kui ka see, millise nad arvavad tegelikkuse olevat.
Kui sa ikka usud, et naabrimees (konkurent, rikkad, poliitikud jne) ausalt makse ei maksa, siis hakkad ka ise suurema tõenäosusega pettusevõimalusi otsima. Selle vastu aitab riigi loodav maksudistsipliin – maksupetturid, ka suured sulid, jäävad millalgi vahele ning pill tuleb pika ilu peale. Raskem lugu on küsimusega, kas inimesed üldiselt usuvad, et maksuraha kulutatakse õigete asjade peale, või mitte. See on oluline märk ühiskonna sidususe kohta.
Jäädes Euroopa piiresse, võime skaala ühte otsa paigutada näiteks Kreeka ning teise me põhjanaabri Soome ja Ðveitsi (seda rahvusvahelise konkurentsivõime uuringu järgi). Muidugi on varimajandust ja maksupettusi igas riigis ja nii ehitus kui ka teenindus kipuvadki olema need tööalad, kus palka makstakse tihtipeale (osaliselt) mustalt. Küsimus on selle probleemi ulatuses. Ühel pool on arusaamine, et ehkki loomulikult oleks meeldiv maksuraha eest iseendale midagi toredat osta, vajavad siiski ülalpidamist ka koolid, haiglad, riigikaitse, vaesteabi jpm. On sügav arusaamine, et iga tööinimene (olgu siis ettevõtja või palgatöötaja) peab kõigesse sellesse panustama. Teisel pool on (nende kogemusele tuginev) mõte, et maksuraha raisatakse niikuinii ära – arukam on maksudest viilida, nii kuis saab.
Üldiselt on nii, et parema maksukultuuriga riigid on edukamad kui suure varimajanduse osakaaluga riigid.
Eesti on ses asjas keskmike hulgas. Võrreldes praegust mentaliteeti 1990ndatega, on erinevus silmanähtav. Kahjuks ei lähe asjad aga selgelt paremaks, vaid pigem vastupidi.
Üllataval kombel on viimase kümne aastaga Eestis märgatavalt kahanenud nende inimeste osakaal, kes on ümbrikupalkade maksmise vastu, ning kasvanud lausa pooldajate ja selle suhtes ükskõiksete hulk, selgus konjunktuuriinstituudi värskest uuringust.
Kui 2005. aastal ütles 93 protsenti vastanutest, et ei poolda ümbrikupalka, siis eelmisel aastal vastas nii vaid 68 protsenti. Pooldajaid on aga tervelt viis korda rohkem kui kümne aasta eest – kolm protsenti (2005) ja 15 protsenti (2015).
Muidugi võiks igale noorele koolis selgeks saada, kuidas ühiskond üldiselt toimib, milline tähtsus on selles solidaarsusel ja igaühe ausal maksumaksmisel. Sotsiaaldemokraadist minister Liisa Oviir eksib aga ilmselgelt, kui tõsimeeli arvab, et sedavõrd sügavat hoiakuprobleemi saab mõjutada üksnes kooliõpetuse, propaganda vms kaudu. Ka Eesti majanduse tegelikkus peab muutuma ning valitsuselt ootaks siinkohal nii sisukamat seletust varimajanduse kasvule kui ka mingit arukat plaani
Lehekülg 868 / 1632
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee