Artiklid
- Üksikasjad
Alexander Kotchubei, psühhoterapeut ja arst
Ühel hetkel hakkab painama mõte, et kõik mu töö ja senised saavutused tuleb kellelegi teisele üle anda. Kas tõesti on saabunud aeg eelmisest elust lahti lasta? Kuidas teha seda väärikalt?
On kulutatud aastaid, et end üles töötada, on veedetud unetuid öid, peetud kirglikke koosolekuid tõestamaks, et „minu idee just minu esituses” on tõeline rosin. Kas nüüd ongi „täname, et läbi astusite” aeg käes?
Mis siis sellest kõigest alles jääb? Kas vaid mälestus, et mina „olin siin põhitegija”, ja teadmine, et teised ajavad asja edasi, „muidugi mitte nii hästi”, nagu seda tegin mina.
Me õpime elus palju, kuid tööst, eriti elutööst lahtilaskmise tarkus jääb millegipärast tagaplaanile. Ja see hetk saabub üsna ootamatult. Me ei tea, millal ilmub välja aktiivsem ja tegusam noor kolleeg, kes on innukalt valmis meie tööd ja tegemisi jätkama.
Paraku ei juhtu see alati meile sobival ajal ning meie initsiatiivil. Muidugi oleks ideaalne, kui tunneksime äkki hommikul, et võiks äraminekule mõelda, et just eelmisel päeval suhtlesin ühe eriti sümpaatse kolleegiga, kes oli valmis minu ideed ja lippu edasi kandma. Ta nõustus tegema usinasti „kõike, nagu vaja” ja mitte mingit isetegevust harrastama.
Tavaelus on asjad karmimad – kõik ei juhtu meile sobival ajal, harva võtab töö üle inimene, kes meile kohe meeldib või kellesse usume. Vähe sellest! See, kuidas elutöö jätkaja kavatseb asja edasi arendada, tundub nagu „hakkaks saba koera teejuhiks”.
Kuidas leppida karmi elutõega?
Kas me peame armutu elutõega leppima? Kuidas on üleüldse võimalik, et ma sattusin ootamatult niisuguse valiku ette? Miks elu on üldse nii halastamatu? Miks mind varem ei hoiatatud, et oleksin saanud end ette valmistada?
Tegelikult on terve senine elu meid selleks olukorraks ette valmistanud. Oleme lihtsalt seda eluaspekti ignoreerinud. Iga päev jätab hulk inimesi oma tööga hüvasti. Millalgi lahkusid ametist ka meie vanemad kolleegid. Me pole oma suures töötuhinas lihtsalt osanud seda oskust mõtestada ega omandada. Nüüd oleme ühtäkki fakti ees, et peame ise nuputama parima viisi, kuidas „töömärkmik teise inimese kätte usaldada”.
Kas töölt lahkumise kriis on möödapääsmatu? Kas see teema on kõigile niisama valus kui mulle?
Sugugi mitte. Esiteks tuleb endalt küsida, kas see töö on mu ainus verstapost või olen oma elus varemgi mitmeid pöördeid teinud. On hästi teada, et kui oled elu jooksul mitmete asjadega tegelnud, siis ühelt töölt teisele minek juba tõi endaga kaasa mingi ameti mahajätmise. Ja see on väga väärtuslik kogemus. Tänu sellele kogemusele tead, mida tookord tegid ja kui kergelt või keeruliselt see siis kulges.
Võib olla petlik, et tookord mõtlesid lihtsalt uutele tegemistele ja väljakutsetele ning seetõttu ei jätnud vanast tööst lahtilaskmine halba emotsiooni. Aga ka nüüd on ju tegemist sama situatsiooniga. Küsimus pole mitte niivõrd tööga hüvasti jätmises, vaid selles, et lihtsalt pole võimalik midagi sama väärikat või paremat asemele leida. Ja tulebki lihtsalt „siin ja praegu” elama õppida. Tuleb valida uusi tegemisi vastavalt oma võimetele, vanusele ja huvidele. Ehk on sinu pikaaegsele tööle leitud nüüd parem vedaja. Aga samas on palju teisi valdkondi, kus just sina saad nüüd „see parim” olla.
Kellega end võrrelda?
Kellega me end võrdleme? Inimese sees on peidus mehhanism, millega me end omavanuste inimestega võrdleme ja paljuski neilt õpime. Kui muidugi on, mida õppida. Seesama mehhanism kaitseb meid ka selle eest, kui kogemata hakkame tunduvalt nooremate ja võimekamate inimestega võidu jooksma.
Loe lähemalt ajakirjast 60 +
- Üksikasjad
Riigikontrolli analüüs näitab, et kutseõppel on laialdane positiivne mõju – täiskasvanud kutseõppe lõpetajad saavutavad tööturul paremaid tulemusi võrreldes kutsehariduse omandamisele eelnenud ajaga.
Kutseharidus aitab kasvatada inimeste sissetulekuid, suurendada tegelemist ettevõtlusega ning vähendada töötust, seda kõike ka kõrgharidusega inimeste hulgas.
Juba kümmekond aastat on riigi tasandil kõneldud vajadusest viia inimeste teadmised ja oskused paremini vastavusse tööandjate ootustega. Ometi on praegu ebakõla tööandjate ootuste ja inimeste seni omandatud teadmiste ja oskuste vahel jätkuvalt püsiv ning aastatega ka suurenenud. Eesti elukestva õppe strateegias 2020 on seatud eesmärgiks vähendada eri- ja kutsealase hariduseta inimeste osakaalu 25–64aastase seas 2020. aastaks alla 25%. Aastal 2014 oli selliste isikute osakaal rahvastikust 30,2%.
Kutseharidusele kulub igal aastal üle 100 miljoni euro, sellest täiskasvanute õpetamisele hinnanguliselt ligi kolmandik ehk enam kui 30 miljonit eurot aastas. Riigikontroll uuriski viimase viie aasta (2010/2011.–2014/2015. õppeaasta) jooksul kutseharidust omandama asunud täiskasvanute – 25aastaste ja vanemate – käekäiku õpingute eel, õpingute ja hilisema töötamise ajal.
Uuringus keskenduti täiskasvanutele, kuna noorte arvu vähenemise tõttu on juba praegu ja kindlasti tulevikus täiskasvanud õppurid üks kutsehahariduse oluline sihtrühm. Arvestades riigi eesmärki soodustada eri- ja kutsealase hariduseta täiskasvanute jõudmist kutseharidusse, analüüsis Riigikontroll, kui hästi on see õnnestunud ehk kas kutseharidusest on tööturul kasu ja milles see kasu väljendub.
Alates 2010/2011. õppeaastast on vähenenud selliste kutseõppeasutusse sisseastujate osakaal, kel ei olnud eri- ega kutsealast haridust, ja seda peamiselt kõrgharidusega sisseastujate arvelt. Erialase hariduseta (44%) täiskasvanute kõrval on asunud kutseharidust omandama palju kutse- (36%) või kõrgharidusega (20%) täiskasvanuid.
Naiste puhul on eelneva kutse- või kõrgharidusega isikuid rohkem kui meeste puhul. Eriti torkab silma kõrgharidusega naiste suurem osakaal – 24%-l vaadeldud perioodil kutseharidust omandama asunud naistest oli kõrgharidus, samas kui meestest oli kõrgharidus 15%-l.
Täiskasvanud sisseastujate hariduslik taust erines ka vanuserühmade kaupa. Mida noorema vanuserühmaga oli tegemist, seda väiksem oli eri- ja kutsealase hariduseta isikute osakaal ja suurem kõrgharidusega isikute osakaal. 25–34aastastest sisseastujatest oli kõrgharidusega 23%, 35–49aastastest 20% ning üle 50aastastest sisseastujatest 17%.
Kutseõppesse on asunud peamiselt sellised täiskasvanud, kes võiksid soovida oma olukorda tööturul parandada. Kõigist sisseastumisjuhtudest 23%-l olid kutseõpinguid alustanud täiskasvanud olnud aasta jooksul enne õpingute alustamist töötuna arvel. Töist tulu oli aasta jooksul enne sisseastumist saadud 76%-l juhtudest. Töist tulu teeninutest 68%-l jäi viimase aasta keskmine kuutasu sisseastumise aastal alla rahvastikuregistrijärgse elukohamaakonna keskmise brutopalga. Enne sisseastumist töist tulu teeninud isikutest suurima osakaaluga olid avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalal töötanud. Sellele järgnesid jaekaubanduse, tervishoiu, hariduse ja hulgikaubanduse tegevusalal töötanud inimesed.
Kokkuvõtlikult selgus, et õpingutele järgnenud aasta jooksul oli vähenenud töötuna arvel olnud isikute hulk ning suurenenud nii töist tulu teenivate inimeste arv, keskmisest palgast suuremat tulu teenijate kui ka ettevõtlusega tegelejate hulk. Kutseõpingute üldine positiivne mõju ilmnes nii eri- või kutsehariduseta kui ka juba varasema kutse- või kõrgharidusega täiskasvanute puhul.
Erialase hariduseta isikud olid õpingute lõpetamise järel väiksema tõenäosusega töötud, samas kui kutseharidusega täiskasvanutel olid paremad väljavaated oma palgapositsiooni parandada. Kõrgharidusega lõpetajad olid võrreldes teiste rühmadega enne õpingute alustamist tegelnud märkimisväärselt rohkem ettevõtlusega ning ka õpingute järel alustasid nad ettevõtlusega rohkem kui varasema erialase hariduseta või kutseharidusega täiskasvanud.
Selle kõige taustal on Riigikontrolli hinnangul haridus- ja teadusministril väga oluline tähele panna, kuidas saada rohkem eri- ja kutsealase hariduseta ning tööturul mitteaktiivseid ja ebastabiilse või madala sissetulekuga inimesi kutsekoolidesse ning kuidas neid seal toetada, et nad jõuaksid kutsehariduse omandamiseni.
Riigikontrolör Alar Karise kommentaar täiskasvanute kutseõppes osalemist käsitleva Riigikontrolli ülevaate kohta:
"Õppimisvõimaluste kättesaadavaks tegemine mitte ainult noortele, vaid ka täiskasvanutele on juba nüüd ja on edaspidigi väga oluline, sest töökäte nappus sunnib tööd, oskusi ja teadmisi ümber kohandama senisest tehnoloogiarikkamaks. 2014. aastal oli Eesti 25–64aastastest 30,2% erialase ettevalmistuseta, see tähendab, et nii suur hulk inimesi on alghariduseta, alg-, põhi- või üldkeskharidusega, neil puudub erialane väljaõpe (kutse- või kõrgharidus). Kõige enam on erialase hariduseta inimesi 25–29aastaste seas (2014. a 38%). Meeste hulgas on erialase hariduseta isikuid rohkem kui naiste hulgas. Seega on praegustel ja tuleviku töökohtadel vajalike oskuste ja teadmiste omandamiseks haridus üks olulisemaid inimeste ja riigi majanduse pikaajalise arengu tagatisi, sest valikud tööturul muutuvad aina teadmiste- ja tehnoloogiakesksemaks.
Seepärast on igati mõistetav, et õppimine on meie kõigi igapäevatöö üks üsna mahukas osa. Lisaks neile, kelle haridustee on lühikeseks jäänud, ka nende inimeste jaoks, kel on juba ka kõrgharidus. Omandades sellele lisaks ka mõne konkreetse kutse, saab ka kõrgharidusega inimene oluliselt laiendada oma teadmiste ja oskuste paletti ning tunda end tööturul kindamini. Et noorte hulk väheneb suuresti, ei ole ette näha ka ohtu, et mõni noor või madalama haridustasemega isik jääks kutsekooli vastu võtmata, sest kõrgharidusega täiskasvanud on kõik kohad hõivanud. Sama näitavad Riigikontrolli auditid. Seejuures tuleb riigil olulist tähelepanu pöörata kutseõppeasustustest väljakukkumisele – kõigi vanuserühmade õppurite hulgas on kutseõppe katkestajate hulk juba üle viiendiku, mis on väga murettekitav hulk.
Käesolev ülevaade sündis soovist teada saada, kas noorte arvu vähenemise tingimustes suudab paljureformitud kutseharidussüsteem mingil viisil avaldada mõju inimeste käekäigule õpingutes ja tööelus. Riigikontrolli võrdles õpingutele eelnenud õpingu- ja töökäiku kutsehariduse omandamise järgse töökäiguga ning selgus, et õpingute järel paranesid õppurite tulemused – nad said paremaid töökohti, suuremat palka ja olid altimad ka ettevõtlust alustama. Kutsehariduse omandamisele eelnenud ajaga võrreldes paranesid tulemused kõigi haridustasemetega täiskasvanute puhul. Seega sünnib kasu kõigile.
Samas vajavad paljud täiskasvanud veelgi paindlikumaid võimalusi, et töökohtadel vajalikud teadmised ja oskused omandada. Juurdepääs õppimisvõimalustele ja paindlikud õppimisvõimalused kõigil haridustasanditel on kindlasti lähituleviku vajadus, sest tuleviku vaates pole oluline mitte ainult see, et haridustase oleks võimalikult kõrge, vaid ka see, et inimeste haridus ja oskused oleksid mitmekülgsed."
- Üksikasjad
Kerli Kivistu, reporter
Eelmisel aastal käis töötukassas karjäärinõustamisel töötavaid ja töötuna mitteregistreeritud inimesi ligikaudu 7200 korral. Kõige enam käisid nõustamisel inimesed vanuses 26-34 eluaastat ja sugude lõikes moodustavad suurema osa nõustamisel käinutest naised, aga aasta jooksul on karjäärinõu saanud ka enam kui 2000 meest.
«Ka sel aastal ootame karjäärinõustamisele töötavaid inimesi ja teisi, kes ei ole töötukassas töötuna registreeritud (näiteks õppijad, pereliikmete hooldajad, tervise tõttu mittetöötavad inimesed, pensionile jäänud või töötud, kes ei otsi tööd töötukassa abiga), et koos nõustajaga läbi arutada töötamisega seotud arenguvõimalusi ja enesetäiendusi,» ütles töötukassa nõustamisteenuste juht Lana Randaru.
Töötukassa maakondlikes osakondades töötab kokku 44 karjäärinõustajat, kellest 24 nõustavad töötavaid ja töötukassas töötuna mitteregistreeritud inimesi. Karjäärinõustajad viivad individuaalseid ja grupinõustamisi läbi nii töötukassa büroos kohapeal kui ka koostöös erinevate organisatsioonidega väljaspool töötukassat (näiteks tööandja juures).
«Selleks, et töötavad inimesed saaksid endale sobival ajahetkel karjäärinõu, oleme avanud võimaluse e-kirja ja Skype teel karjäärinõustamiseks,» sõnas Randaru. Ta lisas, et võimalus karjäärinõustajaga suhelda silmast-silma kohtumata muudab karjäärinõustamise paremini kättesaadavaks töötavatele inimestele ja ka näiteks liikumisraskustega või hoolduskohustusega inimestele.
Nõustamisest huvitatud töötajatele pakutakse näiteks eneseanalüüsi võimalust läbimõeldud karjäärialaste valikute tegemiseks. Samuti nõustamist õppimisvõimaluste ja -vajaduste (täiend-, ümberõpe, koolitused) väljaselgitamiseks ja ühtlasi ka tuge muutustega kohanemisel, töölt tööle liikumise toetamisel ja koondamisjuhtumite puhul.
- Üksikasjad
Lugeja küsib:
Olen kuulnud, et kui tööandja ei taga töötajale võimalust töötada teatud soojakraadides, siis võib keelduda töö tegemisest, kui see kahjustab tervist. Alates mis külmakraadidest on töötajal õigus keelduda töö tegemisest?
Vastab tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Mari-Liis Ivask: Õigusaktides ei ole sätestatud konkreetset külmakraadi, millest madalama temperatuuriga on töötamine keelatud. Piirnormi pole kehtestatud, kuna mitmes valdkonnas tuleb töötada ka madalate temperatuuridega ruumides – näiteks toiduainetetööstuses, kus vastasel juhul ei oleks tagatud toidu säilimine värskena. Ka peavad mitmed töötajad tegema tööd õues ning nad ei saa jätta oma tööülesandeid täitmata seetõttu, et õues on teatud miinuskraadid (nt kojamehed, päästjad, politseinikud, kiirabiarstid, aga ka rikkeid likvideerivad elektrikud jpt).
Külmas töötamine ei ole aktsepteeritav alalistes tööruumides, kus ei ole erinõudeid temperatuurile (toiduainetetööstus jmt). Kui töö toimub siseruumides, peab tööandja tagama, et tööruumid (sh olmeruumid) oleksid piisavalt soojustatud, arvestades selles ruumis tehtavat tööd ja töötaja füüsilist koormust. Siseruumides on soovituslik tagada kerge füüsilise töö (näiteks kontoritöö) puhul õhutemperatuur 19-24 kraadi. Keskmise ja raske füüsilise töö (näiteks laotöö, tootmistöö, siseviimistlus) korral on soovituslik tagada õhutemperatuur 15-20 kraadi.
Välitöödel ei saa tööandja kontrollida töökoha temperatuuri. Sel juhul peab tööandja andma töötajatele normaalsete töötingimuste tagamiseks sobivad tööriided ja jalanõud ning vajadusel näokaitse ja prillid. Tööriiete soetamisel tuleb arvestada töö iseloomu - näiteks kui töötamine eeldab liikumist, peavad riided olema nö hingavad, et töötajal oleks soe, ent mitte higistama-ajavalt palav. Kui tööriietus ei ole hingav, hakkab töötaja higistama ning külmetab kergemini ja võib jääda haigeks.
Välitöödel on lisaks kraadiklaasile soovituslik arvestada ka Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi koostatud tuule-külma indeksiga, mis näitab, kuidas inimene külma tegelikult tajub. Tuul ja külm koos jahutavad inimese nahapinda väga kiirelt. Seega tuleb organismi jahtumise ja külmumise vältimiseks arvestada temperatuuri ja tuule koosmõjuga.
Tööandja peab tagama, et töötajad saavad teha töötamisel vaheaegu, mis on arvestatud tööaja sisse. Vaheaja kestuse ning sageduse valikul tuleb arvestada töötajate ettepanekutega. Välitööde puhul peab tööandja puhkepausideks töötajad kindlustama sooja ruumi või soojakuga, kus soovi korral oleks saadaval kuum jook. Soojakus peab saama vajadusel riideid kuivatada või vahetada neid kuivade vastu. Ühtlasi peab tööandja juhendama töötajat nii, et ta teaks madala õhutemperatuuri tingimustes töötamisel tekkida võivatest terviseriskidest ning nende vältimise abinõudest. Juhendamise käigus võiks töötajatele selgitada, et puhkepausid on mõeldud külmas töötamise terviseriski vähendamiseks ning kui töötaja puhkepausi ajal näiteks õues suitsetab, kaotab puhkepaus oma mõtte.
Kutsume tööandjaid mõistma, et külmade ilmadega kaasneb ka oht töötajate tervisele ning arvestama töötajate ettepanekutega, et töö saaks tehtud ning inimeste tervis oleks hoitud.
- Üksikasjad
Silja Lättemäe
Maaleht
1. jaanuaril 2016 jõustus üle 250 seadusemuudatuse. Neist olulisimad on uus lastekaitseseadus, toetuste tõus peredele, samuti maksutagastus madalapalgalistele ja pangahoiuste kaitse.
Toetus esimesele ja teisele lapsele tõusis tänavu 1. jaanuarist 50 euroni kuus iga lapse kohta. Alates kolmandast lapsest makstakse perele 100 eurot kuus. Näiteks kahelapseline pere saab lapsetoetust kokku 100 eurot kuus. Kui peres on kolm last, siis kaks last saavad kumbki 50 eurot ja kolmas 100 eurot, nii et kokku saab kolme lapsega pere 200 eurot lapsetoetust kuus.
Riiklike peretoetuste seaduse muudatus määrab lapsetoetuse tõusu ka järgnevaks neljaks aastaks. Alates 2017. a hakatakse lisaks maksma lasterikka pere toetust, see on kolme- kuni kuuelapselistele peredele 200 eurot, alates seitsmendast lapsest 370 eurot pere kohta kuus.
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
Lehekülg 905 / 1632
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee