Üksikasjad

Avaldatud: 27 mai 2008

• Virumaa Teataja

Eesti Haigekassa Viru osakonna andmetel on haiguslehtede arvestamise järjekord kaks nädalat ehk 14 kalendripäeva.

Isegi vigased või puudulike andmetega lehed on makstud välja õige aja piires (30 kalendripäeva jooksul), kinnitas Eesti Haigekassa avalike suhete osakonna kommunikatsioonispetsialist Kristi Põder.

“Inimestel tekib aga segadus hoopis seetõttu, et nad viivad oma haiguslehe tööandjale ja hakkavad arvestama 30 kalendripäeva hetkest, kui nad haiguslehe ära andsid,” selgitas Põder asjaolu, millest inimestel tekib arvamine, nagu oleks viimasel ajal esinenud viivitusi haigusraha kättesaamisega haigekassast.

Põdra sõnul aga ei edasta tööandjad haiguslehti alati õigel ajal ning periood, 30 kalendripäeva, saabki inimeste endi arvestuse järgi täis, aga haigusraha ei ole ikka veel tulnud.

“Kuid haigekassa maksab hüvitise välja 30 kalendripäeva jooksul, alates nõuetekohaselt vormistatud dokumentide laekumisest haigekassasse. Seega palume, et inimesed küsiksid oma tööandjalt täpselt, millal nende haigusleht haigekassale saadeti,” lausus kommunikatsioonispetsialist.

Seega, kui haigusleht on haigekassa andmebaasi sisestatud, siis on haigekassa kohustatud alates sellest päevast 30 kalendripäeva jooksul hüvitised välja maksma.

Siiski nentis kommunikatsioonispetsialist Põder, et kevadtalvisel perioodil on viirushaigustesse haigestumiste arv palju suurem kui suvisel ajal, mil inimesed on harjunud oma hüvitisi saama mõne päeva jooksul. Nii võib ka õigel ajal edastatud haiguslehe puhul haigusraha saamiseks kuluda rohkem kui mõni päev. (VT)

Üksikasjad

Avaldatud: 27 mai 2008

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla
jurist

Kas välislähetuses viibides on tööaeg sama mis Eestis? Kas töö- ja puhkeaja seaduse järgi kehtib tööaja summeeritud arvestus?
Kas tööandjal on õigus nõuda välislähetuses olijalt ületunnitöö tegemist? Ning kui töötaja teeb välislähetuses ületunde, siis kas tööandja peab need kinni maksma? Palun viidet seadusele.

Töölepinguseaduse paragrahvi 51 kohaselt on lähetus (ka välislähetus) tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Seega muutub lähetuse ajal üksnes töö tegemise asukoht, kõik muud tingimused, sealhulgas tööajanorm, jäävad samaks, kui just eelnevalt milleski muus kokku ei lepita. Kui tööaega arvestatakse summeeritult, jääb ka lähetuse ajaks see arvestusviis kehtima. Ehk: ka töölähetuses olles tuleb töötada tööandja koostatud ajakava (graafiku) järgi.

Ilma töötaja nõusolekuta tööandja ületundide tegemist nõuda ei saa, välja arvatud nn vääramatu jõu korral ja juhul, kui vahetustöötaja ei ilmu tööle, ning töös ei või tekkida pausi (töö- ja puhkeaja seaduse § 7). Lähetuse ajal tehtud ületunnitöö eest tuleb tasuda üldise korra järgi: palgaseaduse § 14 kohaselt makstakse lisatasu vähemalt 50 protsenti töötaja tunnipalga määrast. Oluline on silmas pidada, et tööaja summeeritud arvestuse korral peetakse ületunnitööks arvestusperioodi töötundide üldarvu ületavaid töötunde. Seega saab ületunnitöö tekkida alles arvestusperioodi lõpus, mitte igal tööpäeval, mil töötatakse üle kaheksa tunni.

Üksikasjad

Avaldatud: 27 mai 2008

• Puhkuseseadus
• Postimees

Kas mul on õigust jätta ühe aasta puhkus välja võtmata, küsides vaid puhkuse kompensatsiooni?

Niina Siitam, tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja:

Ei ole. Puhkuseseadus ei luba tööandjal jätta puhkust andmata ja töötajal loobuda puhkuse kasutamisest. Kasutamata puhkuse eest rahalise hüvituse maksmine on lubatud üksnes töölepingu lõpetamisel, mistõttu ei ole lubatud töötamise ajal asendada kasutamata puhkust rahalise hüvitisega.

Piiratud on ka kogu puhkuse üleviimine järgmisele tööaastale. Seadus lubab osa iga-aastasest puhkusest üle viia järgmisele tööaastale, kuid seda tingimusel, et töötaja ja tööandja on selles kokku leppinud.

Seadusega sätestatud piirangute eesmärk ongi selles, et töötaja kasutaks igal aastal puhkust või vähemalt osa sellest.

Üksikasjad

Avaldatud: 20 mai 2008

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Samal ajal on see arvestatav alternatiiv nii töövõtjale kui ka -andjale.

Tavalise Hollandi väikelinna ühe, kahe või enama lapse ema käib tööl paar korda nädalas. Seda siis, kui ta pole jäänud (nagu valdavalt tavaks ) pärast pere loomist koduseks. Kui Eesti ema lapsed peakandmise ikka jõuavad, kohtab nii väikese töökoormusega naisi haruharva. See on suurim erinevus Eesti ja teiste Euroopa Liidu riikide osaajaga töötavate naiste (ja ka meeste) vahel. Eestis töötas pere (laste või abivajavate täiskasvanute) hoolitsemise eesmärgil aastal 2004 osaajaga vaid 2,4 protsenti inimestest, EL-15 riikides oli neid aga toona 28,4 protsenti, seisab statistikaameti teemalehes “Töö-aja paindlikkus”.

Erinevus tuleneb sellest, et kuni kaheaastaste lastega Eesti naised on üldjuhul lapsehoolduspuhkusel ega tööta (hõive-määr üks EL-i madalamaid), kolmeaastaste ja vanemate lastega naised töötavad aga juba valdavalt täistööajaga. Teistes EL-i maades seevastu ei olene naiste hõivemäär nii palju laste vanusest, tunduvalt rohkem töötatakse osaajaga, mis võimaldab töö- ja pereelu paremini ühitada.

Vähe raha, palju tööd

Kaks aastat hiljem, 2006. aastal, on osaajatöötajate hulk Eestis jõudsalt kasvanud just naiste seas. 11 protsenti nais- ja neli protsenti meespalgatöötajatest tegi tööd alla 35 töötunni nädalas. Uurijad juhivad tähelepanu ammu teatud-tuntud tõsiasjale: kuigi osaajatöö võimaldab paremini jagada töiseid ja koduseid kohustusi, tähendab see ka suuremat ebastabiilsust ja väiksemat palka. Veelgi enam: mitu Töölehe küsitletud osaajaga töötajat kurtis, et tööd tuleb ikka teha teistega võrdselt, aga palga-päeval potsatab kontole vaevalt kolmandik kolleegide kuutasust. Ja kui ettevõttel tuleb kulusid kokku tõmmata, kuuluvad seaduse järgi esmalt koondamisele just osaajaga töötajad.

Võib oletada, et Eestis saadav väike tasu osaajaga töötamise eest on üks olulisemaid põhjuseid, mis hoiab eestlannasid osaajatööst eemale. Lisaks on ühiskonnas levinud arusaam, et “üks õige töö” tähendab kahek-sat tundi päevas ja viit päeva nädalas. Ning mis seal salata, tööandjatel on mugavam “pidada” üht täistööajaga töötajat kui kaht osaajaga töötajat.

Osaajatöö

Tööaeg alla 35 tunni:
•• osaajatöötaja on hõivatu, kelle tavaline nädalatööaeg on alla 35 tunni, v.a ametid, kus on seadusega kehtestatud lühendatud tööaeg.

Kasu tööandjale:

•• Tööjõuvajaduse vähenemisel lubab osaajaga töötamise kasutamine vältida koondamisi.
•• Kui nõudlus töötajate järele suureneb, võimaldab see kaasata tööturule inimesi, kes ei saa/ei taha täiel määral tööjõus osaleda (nt üliõpilased, pensionärid, lapsevanemad).

Kas oled mõelnud osaajatööle?

Kättlin Küttis,
klienditeeninduse projektijuht, viieaastase poja ja 1,7-aastase tütre ema, lapsehoolduspuhkusel:

Olen osaajaga töötamist kaalunud. Üks põhjusi, miks ma seda mõtet pole ellu viinud, on see, et noorem laps on alles liiga väike. Teine, kaalukam põhjus on asja-olu, et pole sugugi kerge leida osaajaga tööd, mis oleks ühtlasi huvipakkuv ja tasuv.

Võrkturunduse olen enda jaoks välistanud. Kolmas väga oluline põhjus on lasteaiakoha puudumine. Nii olengi esialgu kahevahel. Kui peaks väga hea osaajatöö pakkumine tulema, kaalun seda võimalust tõsiselt.

Maarit Vabrit-Raadla,
koolitaja ja arenduskonsultant, 3,5- ja kaheaastase poja ema, teist nädalat tagasi tööl:

Oleksin hea meelega osaajaga tööle tagasi läinud juba aasta eest. Kuid eelmine tööandja keeldus mind osalise ajaga tööle võtmast ega olnud nõus ka kombineeritud variandiga (osa töö-ajast kontoris ja osa kodus). Nii meie töösuhe ka lõppes. Üks põhjus, miks Eestis on nii vähe osaajaga töötajaid, on kindlasti see, et paljude ettevõtete juhid ei ole endale lihtsalt suutnud selgeks teha, et naiste roll ja profiil on tööturul kõvasti muutunud. Justkui oleks see tohutu vastutulek töötajale ja tööandjale väga kulukas. Tegelikult on kasutegur mõlemapoolne.