Üksikasjad

Avaldatud: 24 august 2005

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Äripäev

Aili Sandre

Kogu sotsiaalkindlustuse 13 miljardi kroonisest aastaeelarvest läheb pensionideks ümmarguselt kümme miljardit krooni ja kõikvõimalikeks sotsiaalabitoetusteks veidi enam kui kolm miljardit. Seejuures pensioni- ja abisaajate ring osaliselt kattub, mis pole põhimõtteliselt hea lahendus. Veel halvem on aga, et riiklik sotsiaalkindlustussüsteem alandab ka majandusraskustes inimeste inimväärikust. Seega on ilmselge, et süsteem vajab viivitamata ümbertegemist.

Paar näidet, mis osutavad, kui vildak õieti meie sotsiaalkindlustussüsteem on.

Perekonnas on kolm naist – 80aastane piiratud liikumisvõimega vanaema, tema keskealine tütar ja kerge vaimse puudega koolis käiv teismeline tütretütar. Selle pere sissetuleku moodustab vanaema pension 2700 krooni, lapsetoetus 300 krooni, toitjakaotuspension ca 1000 krooni ja ainsa töötegija 3000kroonine palk. 7000 kroonist jääb pärast kommunaalteenuste, elektri, telefoni, pesumasina järelmaksu ja vanaema ravimite kulu mahaarvamist pereliikme kohta 1000 krooni ringis.

Elatakse kehveminigi. Näiteks hooldab 76aastane pensionär, pension ligi 2700 krooni, liikumisvõimetut 40aastast tütart, kelle töövõimetuspension ulatub 1100 kroonini. Miinus ravimid, kulud korterile ja jällegi jääb pereliikme sissetulek pisut pealepoole toimetulekupiiri.

Mõlemad pered pingutavad ja tulevad toime. Aga nad on hingepõhjani solvunud. Nad jäid ilma hooldustoetusest, kui riik andis toetusemaksmise üle omavalitsustele. Omavalitsuse hooldustasu maksmise lõpetamise põhjendus kõlas loomulikult – tütar hooldab ema ja ema hooldab tütart. Nii, nagu see olema peakski. Aga asi pole ei ses põhimõttes ega ka paarisajakroonises toetuses. Mõlemas peres tõi omavalitsuse otsus kaasa pea ühesuguse reaktsiooni – riik on meid maha kandnud.

Poliitikud on vanaduspensioniga mängides ära unustanud, et meil on ka pensionäre, kes on kaotanud töövõime, kel seda pole olnudki või kes on kaotanud toitja. Vanaduspension on poliittuultes tasapisi tõusnud ning ea tõttu töölt eemale jäänuid jääb sotsiaalabi taotlejate hulgas tasapisi järjest vähemaks. Aastate pärast pensionile jääjatel on juba praegu võimalus panustada ise oma vanaduspõlve kindlustamisse – kohustusliku kogumispensioni või/ja vabatahtliku pensionikindlustuse kaudu.

Toitjakaotus- ja töövõimetuspension näib aga olevat pea sama igavesti seotud rahvapensioniga (1056 krooni), nii nagu on riigikogujate ja tippametnike palk seotud keskmise palgaga. Ainult et esimene püsib muutumatuna, paraku ka nende saajate olukord – need inimesed ei saa oma olukorra parandamiseks suurt midagi teha. Iga ettenägematu kulutuse tarbeks on neil küll võimalus käia omavalitsusest ühekordset toetust küsimas, kuid seda kord antakse, kord ei anta, mis süvendab alaväärsustunnet ilmselt veelgi.

Minu meelest on häbiväärne, et riik on muutnud oma kodanikud sisuliselt kerjusteks, kes peavad käima mangumas abiraha. Ja ma kohe üldse ei usu, et toetuste valikuline ja teatud reeglite alusel maksmine on efektiivsem kui suuremate pensionide maksmine.

Riik peab ja riik saab olukorda parandada ilma sotsiaalmaksu tõstmata, toetusi lisamata ja, rõhutan, inimväärikust solvamata – suurendades töövõimetus- ja toitjakaotuspensione sotsiaalabitoetusteks ette nähtud miljardite kroonide arvel.

Sotsiaalabiks üle kolme miljardi krooni
-peretoetused, 1 702 023 200
-vanemahüvitis, 578 884 512
-puuetega inimeste igakuulised toetused, 499 609 000
-erijuhtudel riigi poolt makstav sotsiaalmaks, 137 445 600
-kahjuhüvitised seoses tööõnnetustega, 41 500 000
-matusetoetused, 40 700 000
-erivajadustega inimeste rehabilitatsioon, 21 754 300
-täiendav puhkusetasu, 15 000 000
-muud toetused, 14 529 300
-Kokku, 3 051 435 812
Allikas: sotsiaalkindlustusameti 2005. aasta eelarve

Üksikasjad

Avaldatud: 29 juuli 2005

• Palgaseadus
• Tarknet

Esimesest juulist jõustus terve hulk maksukorralduse seaduse (MKS) muudatusi. Nendest, mis ettevõtjaid kõige rohkem puudutab võib nimetada mitteresidendist tööandja registreerimise kohustuslikkust, enammakse avalikustamist ja e-kontrolli.

Registreerimiskohustus on nüüd ka mitteresidendist tööandjal ning seltsingul, ühisusel või muul juriidilise isiku staatust mitteomaval isikute ühendusel kümne tööpäeva jooksul maksukohustuse tekkimisest Eestis. Enne seaduse muudatust oli mitteresidendist tööandja registreerimine vabatahtlik ning seltsingu, ühisuse ja muu juriidilise isiku staatust mitteomaval isikute ühenduse registreerimise regulatsioon puudus üldse. Mitteresidendist tööandja registreerimiseks esitatavad andmed on samaks jäänud (MKS § 22 lg 1). Samas sätestatakse, et mitteresidendist tööandjana registreerimise õigus on ka enne maksukohustuse tekkimist.

Seoses MKS § 27 muutmisega ei avalikusta maksuhaldur enam maksude enammakseid ning vaide puhul on lubatud avalikustada ainult vaideotsuse resolutiivosa.

Kuna maksuhalduri 2005. aasta üks prioriteetidest on e-kontroll siis muudeti ka maksukorralduse seadust selles suunas. Juhul kui maksumaksja peab raamatupidamist elektroonselt, on ta kohustatud maksuhalduri nõudmisel andmed edastama elektroonselt. Dokumendid peavad olema loetavad või võimalik teisendada loetavasse vormi seitsme aasta jooksul. Samuti on seadusemuudatuse kohaselt maksukohustuslasel kohustus tutvustada revidendile raamatupidamissüsteemi ja raamatupidamisega seotud infosüsteeme.

Lisaks on tehtud muudatusi dokumentide kättetoimetamise, revidendi taandamise, rahvusvahalise infovahetuse, pangakonto arestimise jms osas.

IMG Konsultant AS
Rävala pst 5
10143 Tallinn
Tel 646 2050
Faks 646 1153
www.img.ee

Loe veel Maksu- ja Tolliametist

Üksikasjad

Avaldatud: 23 august 2005

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Suuremate firmade palgasaajatel on enamjaolt ette näidata korrektsed töölepingud.

Muljetavaldavalt paljudel Eesti töötajatel pole siiani korralikke töölepinguid, näitas tööinspektsiooni sihtkontroll. Viie kuu jooksul külastasid inspektorid 423 tööandjat ning vaatasid läbi 9706 töölepingut.

Tervelt 62 protsenti tööandjatest sai puudulikult vormistatud töölepingute eest ettekirjutuse. Veelgi enam: ka kõigil ülejäänutel, keda kontrolliti, oli töötajate lepingutes lihtsamat sorti puudusi.

“Peab ütlema, et valdavalt oli tegemist tööandjate teadmatusega, mitte hooletusega,” ütles tööinspektsiooni peajurist Reet Vare. Paljud tööandjad ei tea, kust vajalikku infot leida ning milline üldse peab korralik tööleping välja nägema.

Teatavasti tuli enne 1. jaanuari 2004 sõlmitud töölepingud seadusemuudatusega kooskõlla viia praeguse aasta esimeseks jaanuariks. Tegemist on tööandjatele pandud kohustusega, töötaja puuduliku töölepingu eest vastutust ei kanna.

Vare hinnangul ei olnud töölepingute täiendamisega muret ettevõtetes, kus palgal personalijuhid. Sama kinnitasid ka küsitletud töötajad. “Minul ei olnud sellega mingisugust muret, kogu töö tegi personaliosakond õigel ajal ära,” ütles YIT Ehituse eelarvegrupi analüütik Rein Kurg.

Ettevõtetes, kus lood nii libedalt ei läinud, oli kõige suuremaks probleemiks palgatingimuste näitamine töölepingus. Sageli polnud kirjas põhipalka või oli näidatud põhipalk kehtivast miinimumpalgast madalam, näitas tööinspektsiooni kokkuvõte. Segane oli asi lisatasude maksmisega: ületunnitasu ja puhkepäevadel töötamise tasu oli sageli arvatud palga hulka. Ära polnud toodud palga arvutamise viisi ja maksmise korda.

Kui osa puudusi töölepingus töötajate õigusi ei kahjusta, sest küsimused on seadustega nii või teisiti reguleeritud (nt puhkuse andmine), siis palga suurust puudutavates küsimustes saab töötaja toetuda peaasjalikult oma töölepingule.

Töötaja keeldus

Tööinspektsiooni peajuristi sõnul tuli ette neidki olukordi, mil tööandja oli küll töötaja töölepingusse täiendused sisse viinud, kuid töötaja keeldus muudetud lepingule alla kirjutamast. “Tihtipeale oli see kombinatsioonis asjaoluga, et tööandja üritas kohustuslike muudatuste tähe all muuta ka teisi sisulisi tingimusi,” ütles Vare. Mida aga teha juhul, kui tööandja töölepingut seadusega kooskõlla lihtsalt ei vii ja kõik? “Siis tuleb töötajal pöörduda kohalikku tööinspektsiooni ning me uurime, mis on selle põhjuseks,” lubas Vare.

Aluseks muudetud
töölepingu seadus:

Alates 1. jaanuarist 2005 peab tööleping sisaldama
vähemalt järgmisi andmeid ja tingimusi (TLS § 26 lõige 1):
•• poolte andmed (nimi, isikukood või registreerimisnumber, elu- või asukoht);
•• töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg;
•• tähtajalise töölepingu korral töölepingu kestus ja alus;
•• ameti- või kutsenimetus või kvalifikatsiooninõuded ja töö-ülesannete kirjeldus;
•• töö tegemise koht või piirkond; palgatingimused;
•• tööajanorm;
•• töötaja põhi- ja lisapuhkuse kestus, samuti alused lisapuhkuse andmiseks;
•• töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad või nende tähtaegade määramise alused;
•• viide kollektiivlepingu rakendatavuse kohta töölepingus.
EPL

Üksikasjad

Avaldatud: 29 juuli 2005

• Palgaseadus
• Äripäev

Heido Vitsur
majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik, majandusanalüütik

Palgad Eestis kasvavad jätkuvalt. Kasvavad kiiremini kui tööviljakus, kiiremini kui sisemajanduse koguprodukt ja muugi. On kasvanud vaatamata sellele, et paljude asjatundjate arvates palgad ei tohiks või ei saaks juba aastaid sellises tempos kasvada.

Ei tohiks sellepärast, et see viiks majanduse jätkusuutlikult rajalt kõrvale. Ei saaks sellepärast, et Eesti ettevõtted on paljudes majandusvaldkondades kaotanud või kaotamas oma senist, madalate palkade konkurentsieelist. Ning osal ettevõtjatest lihtsalt polegi võimalik oma töölistele rohkem maksta, kui nad seni maksnud on, kuivõrd palgatõus tähendaks sellistele ettevõtetele kiiret kadu.

Tööviljakuse ja palkade kasvutempo ei klapi
Paraku on palgad sellist loogikat juba aastaid trotsinud ja ilmselt teevad seda ka järgnevatel aastatelgi.

Eestis ei juhtu ju midagi mõistusevastast, vaid tänapäevale omane turbulentne, maailmas toimuvatest protsessidest ja ressurssidest mõjustatud majanduslik areng, mille käigus selgub, kas Eesti ja eestlased pääsevad ree peale või jäävad edasiminejaid tagant vaatama, ja kus riigisisene erinevate majandusnäitajate vaheline loogika järjest vähem tähendab.

Tasub näiteks mõelda sellele, et mõnikümmend aastat tagasi ei võinud ükski riik endale nii lõdvalt ja nii pika aja jooksul lubada märkimisväärset jooksevkonto puudujääki, panna selle katmiseks mängu osa oma kulla- või valuutavarust või siis kaubelda IMFilt maksebilansi toetuseks laenu.

Ilmselt ei hakka meil tööviljakuse ja palkade kasvutempo omavahel klappima niipeagi, sest globaliseeruvas maailmas – ja seda enam ühinenud Euroopas, kus kaubad, tööjõud ja kapital üha vabamalt ringi liiguvad – määravad ühe maa, liiatigi väikese maa majandusparameetrid järjest vähem.

Eesti ei ela ainuüksi iseenda ressurssidest, enamik Eesti tootjaid ei võistle enam ammugi omavahel Eesti turu ja tööjõu pärast, vaid teeb seda maailmaturul jumal teab kellega, juhindub seal toimuvast ja võib Eesti majanduse seisukohast vaadatuna teha üsnagi irratsionaalseid otsuseid. Samuti ei võistle Eesti tööjõu pärast enam üksnes Eesti ettevõtjad ja institutsioonid.

Tulemus on võimas – vabalt kujunevaid palku kirjutavad Eesti erinevatele majandussektoritele samaaegselt kaudselt ette nii Hiina idarannikul töötavad vietnamlased oma vaevalt tuhande kroonini küündivate kuupalkadega kui ka Brüsseli ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja firmade fat cat’id oma tunduvalt soliidsemate palganumbritega. Seejuures huvitab pikaajaline perspektiiv antud maailmanurgas ainult statistikuid.

Loodusseaduse jõuga suundumus
Nii oligi raha sissevoolu, ülemaailmse konkurentsi, kaasasündinud omaduste ning stardipositsiooni kui juhuse tulemusel Eesti ümmarguselt 600 000 aastaringselt täiskohaga palgatööd tegeva inimese keskmiseks palgaks möödunud aastal ümmarguselt 7500 krooni. See oli nominaalis ligi kümnendik rohkem kui üle-eelmisel aastal ja tegi meie maal ühtedele meelehärmi, teistele aga rõõmu.

Sest nendest 600 000st oli 50 000 töötajal keskmine kuupalk nagu paljudelgi eelnenud aastatel väiksem kui 1501 krooni, 50 000 töötajal aga suurem kui 15 000 krooni, kusjuures 5000-l kõige konkurentsivõimelisemal töötajal oli kuu töötasu üle 53 000.

Niisiis liberalismi ja globaliseerumisega täiesti hästi kokku sobiv tulemus. Teisiti ei oleks saanudki minna. Võib päris kindlalt ennustada, et palgatõus jätkub ka järgnevatel aastatel jätkusuutlikkuse vajadusi ignoreerivas tempos ning vahe palgaäärmuste vahel kasvab ka järgnevatel aastatel tunduvalt kiiremini kui palk ise. Selline suundumus on tänase maailmamajanduse korralduse juures loodusseaduse jõuga ning ühegi riigi valitsusel pole sellele jõule midagi vastu seada.

Tänane kaotaja on ka homme kaotaja
Möödas on need ajad, kus majanduses tuli läbi saada enamjaolt oma rahaga, kus töötajate palgad ühel või teisel maal koondusid küllalt tihedalt keskmise palga ümber, kus hea töö oli ka hästi tasustatav töö.

Ainus, mida riigid sellises olukorras teha saavad, on hoolitseda selle eest, et võimalikult suur osa rahvast kvalifitseeruks võimalikult kiiresti sellistesse majandussektoritesse, millel ei tule võistelda odava tööjõuga riikidega. Siin on võtmesõnadeks haridus, kutse- ja ametialane ettevalmistus, pidev täiendus- ja ümberõpe, arendustegevus, konkurentsivõimelised palgad, investeeringud infrastruktuuri ja inimesesse.

Ainult siis, kui selline eesmärk on saavutatud, osutub võimalikuks luua rahuldavalt tasustatavaid töökohti ka ülejäänutele.

Aga seda, kas selline võidujooks viib pikemas perspektiivis inimesed nende unelmate randa või selle asemel hoopis hullu- või vangimajja, me täna loomulikult ei tea. Hetkel polegi see kõige olulisem. Kõige tähtsam on aru saada, et tänased kaotajad jäävad kaotajateks mis tahes tulevikuvariandi korral.