Artiklid

Üksikasjad

Helve Toomla, ametiühingute jurist

•• Palun infot kaitseväelaste töölähetusse saatmise kohta. Teatavasti saavad kaitseväelased nn toiduraha. Kas selle võib päevarahast maha lahutada? Kas seda võib pidada tasuta toitlustamiseks?

Vabariigi valitsuse 2001. aasta 5. juuni määruse nr 19 “Kaadrikaitseväelasele Eestis teenistusalase lähetuse kulude hüvitamise tingimused ja kord” kohaselt hüvitatakse kaadrikaitseväelasele teenistusalase lähetuse kulud valitsuse sama aasta 28. märtsi määruse nr 108 “Teenistuslähetuse kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord” alusel. Viimane määrus võimaldab ametiasutuse juhil, s.t väeosa või kõrgemal ülemal, vähendada päevaraha määra kuni 70 protsenti, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine.

Seega piirdub päevaraha vähendamise võimalus ainult tasuta toitlustamisega, mitte toiduraha maksmisega. Liiati mõistetakse kaitseväeteenistuse seaduse paragrahvi 158 lõige 1 korteri- ja toiduraha igakuise toetusena, mida minu arvates ei saa võrdsustada tasuta toitlustamisega – lähetuse päevaraha ei saa toiduraha võrra vähendada. Küll aga võib teenistuslähetuses kaadrikaitseväelasele, kellele tagatakse tasuta toitlustamine, jätta kaitseväeteenistuse seaduse paragrahvi 158 lõige 2 alusel maksmata toiduraha.

Kuna kõnealused määrused võimaldavad erinevaid arusaamu, oleks hädavajalik, et vabariigi valitsus oma 5. juuni 2001. aasta määrust nr 19 päevaraha vähendamise osas täpsustaks.

•• Hiljuti muutus komandeeringu päevaraha maksmise süs-teem. Soovin teada, kui suured on need summad, mis tuleb töötajale välja maksta, kui ta on saadetud töölähetusse. Kas summad sõltuvad komandeeringus oldud päevade arvust?

Töölähetusse saadetud töötajale tuleb palgaseaduse paragrahvi 27 järgi säilitada töökoht, tagada keskmine palk, hüvitada sõidu-, majutus- ning muud lähetus-ülesandega seotud kulud ning maksta päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.

Vabariigi valitsuse 2000. aasta 22. detsembri määruse nr 453 kohaselt hüvitatakse sõidukulud kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel. Majutuskulude alammäärad on riigisisesel lähetusel 200 krooni ja välislähetusel 800 krooni ööpäevas. Päevaraha alammäär on riigisisesel lähetusel 50 krooni ja välislähetusel 350 krooni päevas.
Kõnealuse määruse 1. juulil 2005 jõustunud muudatuse kohaselt ei kuulu tulumaksuga maksustamisele majutuskulu riigisisesel lähetusel kuni 1200 krooni ja välislähetusel kuni 2000 krooni ööpäevas ning päevaraha, mis ei ületa riigisisesel lähetusel 80 krooni ja välislähetusel 500 krooni päevas. Seega võib tööandja maksuvabalt maksta Eesti piires lähetuse päevaraha 50–80 krooni päevas ning majutuskulu hüvitada 200–1200 krooni ööpäeva kohta.

Lähetataval on palgaseaduse eelnimetatud sätte kohaselt õigus nõuda tööandjalt avanssi lähetuskulude katteks lähetuskulude ligikaudses suuruses. Avansi mittesaamisel võib töötaja lähetusest keelduda.

Üksikasjad

Thea Rohtla
Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni esimees

Töötajal on õigus nõuda lepingu lõpetamist, kui põhjuseks on tööandja-poolne lepingutingimuste rikkumine. Kui tööandja avaldusega ei nõustu, on tal õigus vaidlustada selle põhjendatus töövaidlusorganis.

L. töötas tislerina määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel, milles oli kokku lepitud kuupalgamääras 7500 krooni ja palgamaksmises kuu kolmandal kuupäeval. Kuni 2005. aasta juunini sai töötaja kätte igas kuus 6051 krooni, edasi aga maksti viie- kuni seitsmepäevaste viivitustega juuli eest 5800, augusti eest 5232 ja septembri eest 5678 krooni, kokku 1443 krooni vähem. Et puhkuste graafikut polnud tööandja poolt koostatud, esitas L. 10. oktoobril avalduse puhkuse saamiseks kahe nädala pärast. 24. oktoobril jäi töötaja puhkusele, kuid puhkuseraha talle ei makstud.

23. novembril esitas L. tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepinguseaduse N 82 alusel, tuues põhjuseks palga kokkulepitust väiksemas summas ja pideva viivitustega maksmise ning puhkusetasu mittemaksmise. Tööandja sellele ei vastanud. Leping lõppes 28. novembril, kuid tööandja seda ei vormistanud ega maksnud välja lõpparvet.

2. detsembril sai avaldaja tööandjalt tähitud postiga käskkirja töölepingu lõpetamise kohta töölepinguseaduse paragrahv 86 p 6 alusel töölt põhjuseta puudumise eest alates 24. oktoobrist 1. detsembrini. Töötaja palub tühistada karistuse kui ebaseadusliku; lugeda tööleping lõppenuks TLS N 82 alusel tööandja-poolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu ning mõista välja vähem saadud palgad, puhkusetasu, lõpparve ja keskmine palk selle kinnipidamise eest.

Tööandja avaldaja nõudeid ei tunnistanud. Ta selgitas, et avaldaja töötasu arvestati juba maikuust töö tulemuslikkusest; selles osas on leping ebaõigesti sõlmitud, st muudatused on lepingusse tegemata. Töötaja tegi praaki ja ei pidanud kinni tööajast, mistõttu palk oligi väiksem.

10. oktoobril esitas töötaja küll puhkuseavalduse, kuid et tellimusi oli palju, teda puhkusele ei lubatud. Et ta siiski tööle rohkem ei tulnud, määrati talle karistuseks töölepingu lõpetamine töölt omavolilise puudumise eest, TLS N 86 p 6 alusel.

Tööandja tunnistab, et töötaja avalduse lepingu lõpetamiseks ta 23. novembril sai, kuid ei reageerinud sellele, sest oli oma otsuse karistuse määramise kohta juba teinud, millise saatis avaldajale postiga. Lõpparvet töötajale makstud ei ole.

Töövaidluskomisjon leidis, et töötaja avaldus kuulub rahuldamisele. Komisjon tuvastas, et töötajale oli kolmes kuus makstud palka vähem kui tööleping ette nägi.

Ei leidnud tõendamist, et palgatingimusi oleks muudetud, et töölepingusse oleks tehtud selles osas muudatusi; samuti ei leidnud tõendamist avaldaja väidetav praagi tegemine ega tööajast mittekinnipidamine - komisjonile ei esitatud ei praagiakte ega tööaja arvestust. Komisjon mõistis töötajale välja vähem saadud palgad.

Et tööandja polnud koostanud ega tutvustanud töötajatele 2005. aasta jaanuaris puhkuste ajakava, oli töötajal õigus jääda puhkusele tema poolt soovitud ajal, teatades sellest tööandjale kaks nädalat ette. Töötaja teavitaski tööandjat oma soovist ette ning jäi 24. oktoobril puhkusele. Saamata puhkusetasu mõistis komisjon töötajale välja. Töötaja oli õigustatud nõudma töölepingu lõpetamist töölepinguseaduse N 82 alusel, kuna tööandja ei täitnud endale töölepinguga võetud kohustust palga suuruse ja maksmise aja osas.

L. teatas tööandjale lepingu lõpetamisest viis päeva ette ning et tööandja ei vaidlustanud oma õigust mitte lõpetada töölepingut töötaja poolt soovitud alusel, luges komisjon avaldaja töölepingu lõppenuks 28. novembril TLS N 82 alusel - tööandja-poolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu. Tööandja hilisem käskkiri ei oma mingit juriidilist jõudu ega tähendust, sest tööleping oli nimetatud ajaks juba lõppenud.

Töötajale mõistis komisjon välja lõpparvena kahe keskmise kuupalga suuruse hüvitise ja ühe kuu keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest.

Üksikasjad

Kai Kalamees

Poliitiline kadedus takistab võimuparteisid opositsiooni ettepanekut toetamast.

Eesti poliitikas vohava väikluse musternäiteks on homme riigikogus arutusele tulevad kaks eelnõu, mille sihiks on tühistada tööturul ligi 14 aastat ahistamist lubanud vanusepiirang.

Vanuselist diskrimineerimist võimaldava sätte, mis annab tööandjale õiguse vallandada 65-aastaseks saanud inimene, tahavad töölepinguseadusest kaotada nii sotsiaaldemokraadid kui ka valitsusliit. Seaduseks on aga määratud saada vaid koalitsiooni eelnõul, sest võimuerakondade juhid on otsustanud maha hääletada juba teise sotside vastava algatuse ning haarata kogu au endale. “Selle seaduse üks ilusamaid eesmärke ongi pensionieale lähenevatele vanematele inimestele hingerahu andmine. Pensioniealisi tuleb tööprotsessi kaasata. See on paratamatu kui valitsuse poolt igati oodatud ja soositud tendents,” teatas peaminister Andrus Ansip novembris.

Läinud aasta mais ütles valitsus täpselt samasisulisele sotside eelnõule “ei”. Ansip tunnistas siis, et 65 aasta piiri kaotamine parandab elatanud inimeste tööhõivet, kuid küsimus tuleb lahendada uue kompleksse seadusega. “Tervikliku lahenduse” vaimust kantuna kukutasidki koalitsioonisaadikud sotside ettepaneku septembris läbi.

Eelnõu võimuliidult

Kõik see ei takistanud võimuliitu pakkumast oktoobris välja paarilauselist eelnõu, mis välistab vanuse töölepingu lõpetamise alusena. Vaid nädal varem oli SDE tulnud oma eelnõuga teisele katsele. SDE aseesimehe Eiki Nestori sõnul seisneb meie lapsekingades poliitkultuuri õnnetus selles, et tähtis pole idee, vaid autor.

“Kui neid autorsus piinab, siis meie igal juhul toetame koalitsiooni sama ideed,” ütles Nestor. “Üllatust siin ei ole. Ka eelmise koalitsiooni ajal hääletati maha meie lastetoetuse kahekordistamise eelnõu ja esitati siis sellega samasugune.”

OÜ Lugemisvara 65-aastase juhataja Virve Tibari kinnitusel tuleb parlamendil igal juhul see aegunud punkt seadusest kaotada. “65-aastane inimene on enamasti elujõudu täis. Teda ei saa niisama nurka visata. Paljudele võib see olla vaimselt suur löök, mis inimest kustutama hakkab,” rääkis Tibar. “Mul on ümberringi tuttavaid, kellele see on tõsine probleem.”

Pensionäride töökäed vajalikud

•• Olukorras, kus Eesti seisab kohati silmitsi tõsise tööjõupuudusega, on pensionäridest töötajad riigile lausa hädavajalikud. Sotsiaalminister Jaak Aabi sõnul on viimasel ajal tööhõive kasvanud just eakate arvelt. “Kui näiteks 2005. aasta teises kvartalis oli üle 65-aastaseid töötajaid 18 300, siis kolmandas kvartalis juba 24 900. See trend on kindlalt kasvav,” ütles Aab novembri lõpus.

•• Ansipi väitel pakub seaduseparandus eelkõige kindlustunnet. Tema sõnul ei ole vanuse tõttu töölepingu lõpetamine ka praegu sugugi massiline, kuna heast töötajast ei loobuta.

•• Sotside hinnangul on kehtiv piirang vastuolus nii põhiseaduse kui ka EL-i dokumentidega, mis keelustavad igasuguse diskrimineerimise. Põhiseaduslikule vastuolule osutab ka õiguskantsler Allar Jõks, kes on nõudnud riigikogult töötajatele parema kaitse pakkumist. Võimuliit loodab, et piirangu mahavõtmisel on “positiivne mõju vanemaealiste töötajate kolmanda nooruse kujundamisele”. Eestis elab umbes 220 000 inimest, kes on ületanud 65. eluaasta piiri.


Üksikasjad

Siiri Schneider
vandeadvokaat

Tööandja maksab osale töötajatest hüvitist ärisaladuse hoidmise eest, teistele aga mitte. Ameti ja saladustesse pühendatuse poolest ei erine esimesed teistest. Kas see, kellele maksta, sõltub ainult tööandja otsusest?

Töötaja on kohustatud hoidma tööandja ärisaladust, kui selline kohustus on töölepingus. Seadus ei kohusta tööandjat töölepingu kehtivuse ajal ärisaladuse hoidmise eest eritasu maksma. Küll reguleerib seadus eritasu maksmise kohustust, kui töötaja ja tööandja lepivad kokku ärisaladuse hoidmises pärast töölepingu lõppemist. Nendel töötajatel, kellele tööandja kokkulepitud ärisaladuse hoidmise kohustuse eest eritasu maksnud ei ole, ei teki kohustust pärast töölepingu lõppemist ärisaladust hoida. Nendel töötajatel, kellele on makstud, lasub see kohustus ka pärast töölepingu lõppemist.

Üksikasjad

Heli Raidve
jurist

Kui lapsepuhkusel olija tuleb tööle tagasi, siis kas ta peab pärast seda pool aastat töötama, enne kui tal on õigus saada kaks nädalat puhkust?

Tööaasta algab tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani. Tööaasta eest saab puhkust tavaliselt 28 kalendripäeva ehk ühe töötatud kuu eest 2,33 päeva. Kui selle tööaasta sees on mingi aeg, mis tööaasta hulka ei lähe (nt lapsehoolduspuhkus), siis nihkub tööaasta nende puhkusepäevade võrra edasi. Kui töötaja läheb lapsehoolduspuhkusele ja sellel hetkel on tal kasutamata kaks nädalat puhkust, siis see ei kao ja puhkuselt tagasi tulles on tal ikka kaks nädalat kasutamata puhkust.

  1. Kolmandik töösisekorraeeskirju ei saa tööinspektsiooni kooskõlastust
  2. Eesti naine teenib veerandi vähem kui mees
  3. Muutus sotsiaalmaksu maksmise aluseks olev kuumäär
  4. Töötaja palgaandmed pole ärisaladus