Üksikasjad

Avaldatud: 14 november 2005

• Puhkuseseadus
• Äripäev

Heli Raidve Tööõigusabi juhataja

1. Kui ma tahan anda töötajatele 35 päeva puhkust, siis kuidas peab seda vormistama, kas võib anda 35 päeva põhipuhkust või peab andma 28+7 päeva lisapuhkust?

Puhkust võib and nii ja naa, aga siis tuleb selgitada, mille eest see lisapuhkus on. Puhkuseseadus näeb lisapuhkuse ette tervistkahjustava, eriiseloomuga ja allmaatööde eest.

2. Kas saamata puhkusetasule rakendub viivis?

Sellele viivis ei laiene, selle asemel saab nõuda puhkuse pikendamist. Saamata puhkusetasu nõue aegub nelja kuuga. See ei ole palk, mille nõue aegub kolme aastaga.

3. Kui pikaks ajaks võib teha suulise lepingu?

Kuni kaheks nädalaks. Aga selle suulise lepingu peab lõpetama kirjalikult.

Üksikasjad

Avaldatud: 02 november 2005

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Äripäev

Ketlin Priilinn

Asutuse sisekorraeeskirjad tasub paari aasta tagant üle vaadata, sest seadused ja käitumisreeglid on tänapäeval muutlikud.

EMT avalike suhete juht Kaja Pino sõnul nimetatakse siseeeskirju nende ettevõttes kodukorraks ja nii on neil “Kodukord büroohoones” ja “Kodukord tehnokeskuses”. “Üldjoontes ütlevad need dokumendid, milline on õige ja hea käitumine EMT territooriumil,” selgitab Pino. “Sõnastus on sõbralik ja juhendav, mitte mingis keelan-käsin vormis.”

Pino lisab, et kuna ettevõttes on asjalik haldusosakonna juhataja ning tegemist on üldse normaalse firmaga, siis midagi aegunut või pentsikut kodukorras ei ole. “Muudatusi tehakse vastavalt vajadusele, ehk siis, kui midagi muutub,” ütleb Pino. “Kodukord on välja pandud meie siseportaali Triinu elektroonilises dokumendihalduses, kõik töötajad on reeglitest teadlikud ja järgivad neid.”

Pino sõnul on temal isiklikult raske kinni pidada punktist, et majja tulek ja lahkumine tuleb läbipääsukaardiga kaardilugejas fikseerida. “Kui tulen kellegagi koos, kipun seda lihtsalt unustama ja niisama sisse või välja jalutama,” räägib Pino. “Aga see ei ole sisekorraeeskirjade, vaid minu probleem.”

Tallinna Piimatööstuse personalijuht Tiiu Sarapuu sõnul peab tööandja vastavalt töö­lepingu seadusele määrama oma töösisekorra eeskirja ja nii on see ka Tallinna Piimatööstuses. “Eeskirjades on lahti kirjutatud käitumisreeglid, mida pooled üksteiselt ootavad,” räägib Sarapuu.

“Meie sisekorraeeskirjad on koostatud 1999. aastal ja vajaksid kindlasti uuendamist juba kasvõi seetõttu, et seadusandluses on olnud muudatusi,” leiab Sarapuu. “Kuue aasta jooksul on ka ettevõte arenenud ja seegi on endaga kaasa toonud vajaduse sisekorraeeskirjad taas üle vaadata ja täiendusi teha.” Sarapuu lisab, et midagi naljakat või sellist, mida pole võimalik elus järgida, eeskirjad siiski ei sisalda. “Töötajad peavad olema ja on sisekorraeeskirjadest teadlikud, neid on neile tutvustatud ja töötaja on seda ka oma allkirjaga kinnitanud,” ütleb Sarapuu. “Eeskirjad on töötajatele igal hetkel kättesaadavad juhuks, kui on tarvis midagi täpsustada või meelde tuletada.”

Uutele töötajatele tutvustab Sarapuu sõnul eeskirju personaliosakond, rääkides lahti olulised punktid, mida kindlasti töötaja peaks meelde jätma või mis on ka praktikale toetudes tekitanud probleeme. “Selline ülerääkimine ja olulistele punktidele tähelepanu juhtimine on kindlasti uuele töötajale abiks ettevõttesse sisseelamisel,” usub Sarapuu. “Kuna plaan on eeskirju uuendada, siis kohe, kui see saab tehtud ning tööinspektori poolt kinnitatud, tahaks uued eeskirjad intranetti üles panna, aga selle kõrval jätame kindlasti ka paberkandjal kättesaadavuse võimaluse töötajatele alles, sest kõigil töötajatel ei ole intraneti kasutamise võimalust.”

Sarapuu ütleb, et töösisekorraeeskirjade täitmise jälgimiseks iseenesest mingeid spetsiaalseid tegevusi ei tehta. “Kui juht või ka kolleeg märkab rikkumist, siis juhitakse sellele reeglina alguses suuliselt töötaja tähelepanu, kui aga rikkumine on korduv või ka mingeid kahjusid endaga kaasa toov, siis võib juhtuda, et eeskirjade rikkujale määratakse distsiplinaarkaristus.”

Siiski pole eeskirjad Sarapuu sõnul iseenesest selleks, et nende alusel töötajaid karistada, vaid pigem ikka selleks, et korrastada ühist arusaamist sellest, kuidas ettevõttes tegevused on korraldatud ja millised on töötaja ja tööandja tegutsemisereeglid erinevates olukordades.

“Ise arvan siiski nii, et kuigi eeskirjades on nn miinimumprogramm kirjas, peaks iga tööandja pisut laiemalt asjale vaatama,” leiab Sarapuu. “Võiks mõelda selle peale, mida ta õigupoolest ikkagi konkreetses töökeskkonnas reguleerida tahab – näiteks koosolekutest osavõtt, tervisekontrolli läbiviimine või see, keda, millal ja kuidas peaks töötaja teavitama, kui tal pole võimalik oma töökohustusi täita. Samuti rida muid kas valdkonnast või tööspetsiifikast tulenevaid reegleid.”

Eesti Raudtee personalidirektori Ille Einmanni sõnul on nende ettevõtte eeskirju võimalik lugeda intranetist. Samuti on need kättesaadavad väikeste brošüüridena. Sisu osas on need pigem üldiseks raamiks täpsematele tööalastele juhistele ja kordadele.

“Punkte, mis ettevõtte igapäevase eluga vastuolus oleks, meil ei ole, küll aga oleme valmis eeskirju tulenevalt ettevõttes ja ka seadustes toimuvatest muudatustest kohendama ja täiendama,” ütleb Einmann.

Punktid, mis sätestatakse sisekorraeeskirjades

hooliv suhtumine töövahenditesse
parkimine ja liiklus hoonete juures
kodukord ruumides
sisenemise ja väljumise registreerimine
nõupidamis- ja muude ühisruumide ­kasutamine
suitsetamine
külaliste vastuvõtmine ja ka nende liikumine majas
konfidentsiaalsete dokumentide hävitamine
töölepingu sõlmimine, muutmine ja lõpetamine
tööaeg ja selle üle arvestuse pidamise kord
puhkeaja regulatsioon
töötasu maksmise kord
tööalaste korralduste andmise kord
üldised töökaitse ja tuleohutuse juhised
töötajate tunnustamine
taunitav käitumine
distsiplinaarkaristuste määramine

Üksikasjad

Avaldatud: 03 november 2005

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Postimees

Kärt Anvelt, vanemtoimetaja

Raviraha vähesuse üle kurtev haigekassa asus uurima, kuivõrd põhjendatult on perearstid inimestele välja kirjutanud töövõimetuslehti ehk nn siniseid lehti, mis lubavad töötajal pikaks ajaks koju jääda.

Pikaajaliste töövõimetuslehtede põhjendatuse kohta on haigekassal audit valmis Tartus ja Pärnus, Tallinna ja Harjumaa arstide töö põhjal tehtav aruanne valmib kuu lõpuks.

Haigekassa juhatuse liikme Arvi Vase sõnul on juhuvalikuga võetud vaatluse alla enam kui 20-päevane ajutine töövõimetus, auditi koostab emeriitprofessor Vello Salupere.

«Probleeme oli kindlasti dokumentide täitmisega,» ütles Vask eile napisõnaliseks jäädes. Ta lisas, et põhjalikum arutelu on plaanitud ajaks, mil kõik tulemused koos.

Kiita saab väheseid

Vastates küsimusele, kas haigekassal on kahtlusi, nagu oleksid perearstid väljastanud pikemaid haiguslehti põhjendamatult, ütles Vask, et ajutise töövõimetuse ekspertiisi tegemise õigus on raviarstil ja põhjendamatust saab üldjuhul tuvastada vaid kordusekspertiisiga, mida antud audit kindlasti ei ole.

Auditit läbi viiv Salupere oli aga oma hinnangutes karm, nentides, et kiita saab väheseid arste.

Peamiste vajakajäämistena nimetas Salupere kahte põhjust. «Kõige suurem puudujääk oli see, et arstid polnud dokumentides sageli seostanud haigust ja tööd, millest patsient vabastatakse,» osutas ta.

Teise puudujäägina nimetas emeriitprofessor seda, et haiguslehel on kirjas küll haiguse sümptom, mille põhjal on antud pikk töövabastus, kuid vahepeal ei tehta uuringuid saamaks teada, mis on selle põhjuseks.

«Alguses ei saa arst loomulikult öelda lõplikku diagnoosi, sest tal pole selleks andmeid, kuid kuuks ajaks töölt vabastatud patsient on ju kogu selle aja edasiste uuringute tegemiseks talle hästi kättesaadav,» selgitas Salupere.

Ta tõi näite ühe perearsti kohta, kes teatas, et ta põhimõtteliselt ei pane ambulatoorsele kaardile kirja, mis tööd inimene teeb ja miks on tal vaja töövabastust, sest tal on patsientide andmed peas.

Salupere sõnul on 20-30 päeva töölt eemalolekut väga pikk aeg. «Nii pikad vabastused pole küll domineerivad, kuid põhjendamatud pikaajalised töövabastused on tõsine finantsiline ja meditsiinieetiline probleem,» märkis ta. «Arstid peaksid ikka kirja panema, miks töövabastus on antud.»

Arstid napisõnalised

Enamik perearste jäi eile teemat kommenteerides napisõnaliseks, eelistades rääkida anonüümselt. Arstid möönsid, et kui haigekassa neid rahastab, siis on neil ka õigus kontrolliks.

Üks Tartu perearst ütles, et ka tema kontrollimisel leidis haigekassa vajakajäämisi. «Minu probleemiks oli, et ma polnud haiguslehti väljastades iga patsiendi kohta nii põhjalikku juttu kirjutanud, kui ehk olnuks vaja,» rääkis ta. «Aga kirjutasin seletuskirja ja selgitasin ka usaldusarstidele, miks see nii oli, ja minu selgitustega jäädi rahule.»

Arvi Vase sõnul ei kahtlusta haigekassa arste põhjendamatuses. «Haigekassa jaoks on võrdväärselt olulised, et haiged inimesed ei käiks tööl, kui ka see, et terved on mingil põhjusel haiguslehel,» märkis Vask.

Ta lisas, et ühest kriteeriumi välja antud töövõimetuslehe põhjendamatuse kohta pole. «Välja arvatud juhud, kui on tuvastatud pettus. Antud auditi puhul pole seda tuvastatud,» kinnitas Vask.

Üksikasjad

Avaldatud: 02 november 2005

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Äripäev

Olavi Kärsna
ettevõtluskonsultant

Kodutöötajate kulude arvestamine valmistab tööandjale tihti peavalu, sest kompen­seeritavad kulud vajavad selget tõestamist.

Kodus töötamine on levinud laua taga töötajatel, näiteks ajakirjanikel, telefonimüüjatel ja raamatupidajatel. Palgatöötaja puhul peab firma tema töökoha sisustama ja töövahendid hankima, ükskõik kus inimene töötab.

Kodus töötav inimene ei peaks isikliku varaga tegema tööandja heaks rohkem kui firma ruumides töötav kolleeg. Teisalt jälle tuleb kodukontori juures silmas pidada, et kui töötaja või tema pereliikmed kasutavad tööandja vara omaks tarbeks, on tegemist erisoodustusega. Ei ole vahet, kas firma ostab asjad ise või maksab need ostnud töötajale täies ulatuses kinni.

Nagu FIEdel, nii tuleb ka kodus töötavatel palgatöötajatel arvestada sellega, et arvutit, internetiühendust, telefoni ja teisi üldkasutatavaid seadmeid tarbitakse kodus vähem või rohkem isiklikuks tarbeks. Reeglina on väga raske tõestada, et seda üldse ei tehta. Seda ka siis, kui töötaja elab üksi, rääkimata sellest, kui kodus on lapsi, kelle pea juba vanemate puusadeni ulatub. See tähendab, et firma saab ka ise töövahendit ostes kuludesse kanda või töötajale välja maksta vaid osa ostuhinnast. Sama lugu on käibemaksuga.

Aga nagu FIEde puhul, oleneb kõik konkreetsetest asjaoludest. Kui kodus on riiul, milles ainult tööga seotud kaustad, on see 100protsendiliselt tööga seotud.

Kui inimene teeb kodus tööd, siis on kodu osa ööpäevast tööruumiks. FIE saab seepärast osa kodustest kuludest tulust maha arvata, palgatöötajale peaks firma tegelikult ka osa kodustest ekspluatatsioonikuludest kompenseerima.

Tulumaksuseaduses on aga erisoodustuste tüüpnäitena toodud see, kui firma maksab kinni töötaja eluasemekulusid. Seepärast on mõned kodutöötajaid kasutavad firmad palgatöötajate puhul koduste kulude kompenseerimisest igaks juhuks loobunud ja soovitavad neil, kes kodus töötada tahavad, FIEdeks hakata.

Erisoodustuseks on eluasemekulude tasumine tööandja poolt aga siis, kui see on mõeldud osana töötasust. Kui aga inimene kodus töötab, pole töö tegemiseks kasutatava osa kulude tasumine erisoodustus. Omaette küsimus on, milliseid kulusid ja kui palju kompenseerida ning kuidas seda korralikult paberil vormistada. Ühest küljest maksaks töötaja oma korteri eest niikuinii, teisalt kasutab ta töötades rohkem elektrit ja vett ning osa kodust amortiseerub natuke intensiivsemalt.

Koduste kulude tööga seotuse protsendi määramisega on probleemid samad, mis FIEdel: täpset protsenti enamasti määrata ei õnnestu ja universaalset soovitust anda ei saa. Kõik oleneb konkreetsetest asjaoludest.

Telefonimüüja kasutab töö tegemiseks palju telefoni, raamatupidaja jälle arvutit. Lastega peres kasutatakse ainsat arvutit ilmselt isiklikuks tarbeks rohkem, kui seda teeks üksi elav raamatupidaja.

Seda, et üks ruum on kodus ainult ettevõtluse või palgatöö tegemiseks, enamasti ei juhtu. Samuti ei saa täpset numbrit elektrikulule. Telefonile küll saaks, aga see maksab. Paljud FIEd on telefoni kõneeristusi tellinud paar-kolm kuud ja sealt leitud protsenti kasutanud ka edaspidi.

Kirjalik leping muudab kulutused usaldusväärseks

Laialt kasutatava telefoni kindla kuulimiidi kompenseerimise kallal eriti ei urgitseta. See, kui firma maksab kinni näiteks 400 kooni iga kuu telefoniarvest, ei tähenda aga, et töötaja tegelikult 400 krooni eest tööasju ajas. Kokkuleppeline number on kehtestatud ­ainult isikliku sõiduauto tööandja huvides kasutamisele.

Muude kulude kohta kehtib nõue, et kuludesse kanda ja välja maksta saab ainult tegelikke ja dokumentaalselt tõendatud asju. Kui see võimatuks osutub, on tõendatavuselt järgmine variant kokkuleppeline protsent igakuistest tegelikest kuludest.

Kuna kirjalikke tõendeid hinnatakse suulistest usaldatavamaks, tuleb teha kirjalik leping: mida kodus tehakse ning mis ulatuses seda kompenseeritakse. Tööandjal peab olema iga tehingu kohta algdokument ja töötaja peab kompenseeritavate kulude kohta raamatupidamise seaduses toodud algdokumentide nõudeid rahuldava taotluse kirjutama.

Kulude paberitega “katmine” on nii tööandja kui töötaja huvides. Seadus ütleb, et isiku maksustatavaks tuluks ei loeta teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi. Seega võib niisama maksmisega tekitada probleeme ka töötajale.