Üksikasjad

Avaldatud: 09 juuni 2005

• Puhkuseseadus
• Äripäev

Niina Siitam
tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja

Äripäeva arvamustoimetaja Mati Feldmann väidab oma artiklis, et fikseeritud kuupalga juures on töötajal kasulikum puhata selles kalendrikuus, milles on rohkem tööpäevi. Seda põhjusel, et puhkuseraha arvestuse põhimõtte kohaselt jagatakse palk kõigi kalendripäevadega. Seetõttu tuleb ühe päeva puhkuseraha väiksem, aga puhkuseraha makstakse ka laupäevade ja pühapäevade eest.

Millele tuginevad Feldmanni väited, on selgusetu, kuid igal juhul mitte vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud puhkusetasu arvutamise korrale.

Puhkusetasu arvutamise kord annab puhkusetasu arvutamiseks kaks võimalust: kas päevatasu kaudu või palga säilitamise teel. Palga säilitamise teel arvutatakse puhkusetasu siis, siis töötajale on puhkusetasu arvutamise kuule eelneval kuuel kuul makstud ainult põhipalka (fikseeritud kuupalka).

Kuna artiklis oli vaatluse all just nimelt fikseeritud palgamäära alusel arvutatud puhkuseraha, siis teeme arvutuse ja vaatame, kas kuus olevate tööpäevade arv mõjutab puhkusetasu suurust või mitte. Oletame, et töötajal on puhkus 1.–28. märtsini, fikseeritud kuupalk on 7000 kr ja töötajale ei ole märtsikuule eelnenud kuuel kuul lisatasu makstud.

Sellele töötajale makstakse puhkusetasu palga säilitamise teel, st nii, nagu ta oleks märtsikuus sellel perioodil töötanud. Puhkusetasu on:

7000 : 22 (tööpäevade arv märtsis) = 318,18 × 19 (tööpäevade arv puhkuseperioodil) = 6045,42. Kuna töötajal on pärast puhkuselt tagasitulekut kolm tööpäeva, mille eest talle makstakse 954,54, siis annab märtsikuu puhkusetasu + töötasu kokku 6999,96. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Võtame nüüd lühikese kuu – veebruari. Puhkusetasu 1.–28.02. puhkuseaja eest on:

7000 : 19 (tööpäevade arv veebruaris) = 368,42 × 19 (tööpäevi puhkuseperioodil) = 6999,98. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Seega on artiklis toodud väited ja näited eksitavad, mille tõttu võib tekkida mulje, et töötajal on kasulikum puhata selles kuus, milles on rohkem tööpäevi.

Üksikasjad

Avaldatud: 07 juuni 2005

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

Eve Kyntäjä´, Soome Tööturu Infokeskuse juhataja

Tallinnas, vanalinna äärel, asub pisike maja, kust eestimaalased sisse-välja käivad.

Juba kolmandat aastat tegutseb Suurtüki tänavas Soome Tööturu Infokeskus. Sealsed tublid konsultandid vastavad nende eestimaalaste küsimustele, kes kaaluvad Soome tööle minekut.

Naaberriigis töötamisest huvitatud inimestele räägitakse töötajate õigustest ja kohustustest ning nendest mängureeglitest, mis kehtivad Soome tööturul. Ka Soome palgatasemest, maksudest, töötingimustest ja tööseadusandlusest.

Miks on keskust vaja?

Infokeskuse loomist Tallinnasse koordineeris Soome Ametiühingute Keskliit (SAK), seda Soome ja Eesti tööturualase koostööprojekti raames. Toetust selleks saadi Euroopa Liidu (EL) Interreg IIIA programmist. Projekti ametlikeks osapoolteks on SAK koos oma haruliitudega, Soome Teenistujate Liit ja Eesti Ametiühingute Keskliit.

Esmased eesmärgid, miks projekt käima pandi, oli kaasa aidata ELi nõudmistele vastava võrdväärse tööturu arengule Eestis ning tugevdada koostööd Soome ja Eesti tööturuorganisatsioonide ja ametivõimude vahel. Iseenesestki mõista, Soome riigi – nagu ka paljude teiste EL riikide huvides – on kaitsta oma tööturgu võimaliku sotsiaalse dumpingu ehk palkade allasurumise eest. Eesti riik jällegi ei või endale lubada oma kodanike endastmõistetavat diskrimineerimist välismaal. Ka mitte odava tööjõu reservaadi maine tekkimist, ehk seda, et eestlastest oskustöölistele ja spetsialistidele makstaks välismaal väiksemat palka, kui oma maa kodanikele.

Kõrgem palk meelitab

Üheks olulisemaks põhjuseks, miks eestlased lähevad Soome tööle, ongi sealsed kõrgemad palgad. Statistiliste andmete kohaselt on Soome keskmine brutopalk ligikaudu viis korda suurem Eesti omast. Soome töötaja teenis 2004. aastal keskmiselt ligi 13 eurot tunnis. Eesti vastav näitaja oli ligikaudu kolm eurot. Eesti keskmine kuupalk oli möödunud aastal umbes 450 eurot. See on veidi rohkem kui minimaalne sotsiaalabiraha Soomes. Keskmine kuupalk Soome lahe põhjakaldal oli möödunud aastal ligi 2400 eurot.

Laiendatud kollektiivlepingutega kindlaks määratud palka tuleb Soomes maksta kõigile töötajatele sõltumata sellest, kas tööandjad on organiseerunud või mitte, kas töötajad kuuluvad ametiühingusse või mitte. Ja: sõltumata ka sellest, kust riigist töötaja on pärit – see on Soome ametiühingute suurimaid saavutusi, mis on kätte võideldud ränga tööga ning millest ei loobuta.

2003. aastal anti eestlastele Soomes töötamiseks 8987 tööluba. Venelastele anti kokku 8497 tööluba – ehk siis vähem kui eestlastele. Ka aastal 2004 oli töölubade väljaandmise tempo endine: esimese nelja kuuga vormistati üle 3000 tööloa. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga olukord muutus – alates 1. maist 2004 vähenes töölubade arv järsult (nelja kuuga vaid 1692 luba). Seda põhjusel, et samal ajal jõustus teenuste vaba liikumise kord. Mis tähendas, et näiteks renditöötajatel polnud Soome tööle minnes enam tööhõiveameti luba vaja. Kuigi ELi lähetatud töötajate direktiiv näeb ette, et ka rendi- ja alltöövõtu korras piiri taha saadetud inimestele tuleb maksta palka vastavalt selle riigi kollektiivlepingutele, kus tööd tehakse, siis tegelikkuses seda kahjuks alati ei järgita. Kas teadlikult või lihtsalt teadmatusest.

Soome Tööturu Infokeskus

Mida küsitakse?

•• milliseid muutusi tõi kaasa EL töö- ja elamislubade taotlemisel;
•• mida tähendab teenuste vaba liikumine – renditöö, lähetatud töötajad, FIE-d;
•• kuidas leida tööd, milliseid kanaleid usaldada;
•• palgad ja maksud Soomes;
•• ametiühingute teenused;
•• mida teha, kui ette tuleb tööaja ja töökaitse alaseid rikkumisi;
•• millised on õppimis- ja praktikavõimalused Soomes;
•• kõrgkoolide ja kraadide tunnustamine.

Keskusest saab teavet:
•• Soome elamis- ja töölubadest;
•• Soome tööturukorraldusest (palgatase, maksustamine, töötin-gimused, töökaitse, pensionid jne);
•• seaduslikust töö leidmisest Soomes;
•• koondumisest ametiühingu-tesse ja nende teenustest.

Keskus pakub:
•• infomaterjale soome, inglise, eesti ja vene keeles;
•• interneti kasutamise võimalust;
•• nõustamist. Allikas: SAK

Keskus eestlaste seas popp

•• 2005. aasta aprilli lõpu seisuga on Soome Tööturu Infokeskust Tallinnas külastanud üle 4000 eestimaalase.
•• E-posti ning telefoni teel on ühendust võtnud ligi 3000 inimest.
•• Infokeskuse töö planeerimise, koordineerimise ja juhtimisega tegeleb Soome Ametiühingute Keskliidu (SAK) projektijuht Eve Kyntäjä, kelle parem käsi on projektisekretär Tytti Jäppinen.
•• Keskuses töötavad põhikohaga kaks konsultanti, Marje Soon ja Kalev Liibert, kes nõustavad külastajaid nii eesti kui ka vene keeles.
•• Soovijad võivad ka iseseisvalt internetist abi otsida ja tutvuda ametiühingute tööd tutvustavate infomaterjalidega.
•• Infokeskuse koduleheküljelt saab teavet soome, eesti, inglise ja vene keeles.
•• Nõu ja abi saab ka e-posti vahendusel – Kyntäjä ja Jäppinen vastavad küsimustele soome, eesti ja inglise keeles.
•• Infokeskusest saab teada sedagi, milliseid teenuseid pakuvad Soome ametiühingud.
•• Juhul kui töökohal tekib robleeme, on palgasaajal ametiühingu liikmena õigus abi saamiseks pöörduda oma ametiühingu poole.
•• Infokeskus korraldab ka mitmesuguseid teemaseminare ja vestlusringe tööelu aktuaalseid aspekte puudutavates küsimustes.
•• Keskusel on toimiv kahepoolne side nii tööturuorganisatsioonide, uurijate, poliitikute, ajakirjanike, kodanikeühenduste kui ka ametivõimudega nii Soomes, Eestis kui ka mujal EL-is.
•• EL-i poolt finantseerituna kestab projekt kuni augustikuuni. Pärast seda jätkab infokeskus tööd SAK-i ning Soome Teenistujate Liidu kulu ja kirjadega.
•• 1. augustist on keskuse uus aadress Liivalaia 11/4, 10118 Tallinn, telefoninumber jääb samaks.

Soome Tööturu Infokeskus
Suurtüki 4a-8, 10133 Tallinn
Tel: 648 7750
Fax: 648 7751
E-post:
Kodulehekülg:
www.sak.fi/tallinn

Üksikasjad

Avaldatud: 07 juuni 2005

• Palgaseadus
• Postimees

Maris Lehtmets, Eesti Ametiühingute Keskliidu infojuht

Maris Lehtmetsa arvates tuleks alampalga tõstmine kasuks kogu ühiskonnale, kuna see parandaks eelkõige tublide töötegijate elujärge.

Mõni aeg tagasi koputati minu tööruumi uksele, sisse astus korralikult riides ja hea käitumisega naine. Kes palus: «Teil oli majahoidjat tarvis. Palun, võtke mind.

Jah, ma tean küll, et tuleb alampalga eest talvel õues lund rookida ja suurt prügikonteinerit välja tarida võtke, palun. No kas või poole kohaga.» Vaatasin ta pabereid – naine oli lõpetanud tehnikumi, töötanud maakonnas palgaarvestajana aga nüüd, kui tulid uued ajad, uued olud, oli tööd leida – võimatu. Kuigi mitu kuud juba otsitud.

Juuni alguses alustavad ametiühingud tööandjatega taas üleriigilise alampalga läbirääkimisi, sedakorda püütakse saavutada 3100 krooni kuus. Mis, nagu selgus 2. juuni Postimehe artiklist, on mõnegi tööandja arvates liiga palju «ilma oskusteta inimesele».

Maainimese palk

Tõepoolest – maailmas üldlevinud arusaamise kohaselt on alampalga saaja tihti eluheidik, keda ühiskond n-ö aitab vee peal hoida. Kas ka Eestis? Ma arvan, et mitte.

Kes võtab vaevaks Eestimaal pisut ringi vaadata, näeb, et rääkides tänapäeva Eestis alampalga saajatest, räägime suurest hulgast erinevates eluvaldkondades väljaõppinud maaelanikkonnast, Eesti väikelinnade töötajatest.

Kuid kes hoolimata oma tehnikumi- või kutseharidusest ei tea alati sedagi, kas seegi rahanatuke järgmine kuu arvele laekub või kuulutab omanik päevapealt pankroti välja. Või kirjutatakse graafikusse/lepingusse vähem töötunde, kui tegelikult tehtud, et oleks võimalik veelgi vähem maksta.

Seega me räägime ca 100 000 tavalistest normaalsetest eestimaalastest, meie endi (maal elavatest) sugulastest. Kes püüavad oma (või kohaliku) olukorra kiuste olla ühiskonna aktsepteeritud osa. Mitte olla luuser, muidu laisk ega sotsiaalabi järjekordades istuja. Meie rahvaarv on väike, iive negatiivne.

Vilets prognoos

Prognoosid näitavad, et varsti on meil eakaid inimesi tunduvalt rohkem kui töötegijaid. Kuid teatavasti ei ole meil kusagilt võtta laiu naftavarusid, mille abil toita ja katta oma elanikkonda, nagu see toimib mõningates araabia maades.

Ka ei ole meil imelist Vahemere-äärset kliimat, mis kutsuks rikkaid britte siia permanentseid suveresidentse rajama ning oma kallist raha meile maha jätma.

Seepärast põhineb meie riigi heaolu töökohtadel ning tööealise elanikkonna olemasolul, selle efektiivsel toimimisel ning toimetulekul.

Ning enda taastootmisel, millega, nagu öeldud, on meil lood kehvakesed.

Statistikaameti arvutuste järgi elavad allpool vaesuspiiri pered, kus kuu sissetulek on madalam kui 1662 krooni inimese kohta. Kuna sellest väiksemast rahast ei piisa enam elementaarseteks kulutusteks: eluasemeks, toiduks, riieteks.

Kui antud, siis nõutakse

Mis tähendab, et peres, kus on kaks last (mis on vältimatu arv taastootmiseks), peab ühes kuus laekuma pere eelarvesse vähemalt 6 648 krooni (neto), mis on aga kolm praegust alampalka netos. Kuid palgasaajaid on peres (sedagi heal juhul) ainult kaks.

Kes tihtilugu on ka alampalga saajad, parimas tööeas inimesed, keda ootavad kodus ülalpeetavad, lapsed. Ning kes kõigi raskuste kiuste kombineerivad ja arvestavad iga senti, et kasvatada oma lastest korralikud ja ausad kodanikud. Ehk tegelevad selle artikli ja teema kontekstis tööjõu taastootmisega meie ühisele tööturule. Kus iga töökäepaar on arvel.

Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. Kas eksin, kui eeldan, et tööandja kui ühiskonna haritum ja edukam osa peaks suutma näha kaugemale, mõtlema laiemates ühiskondlikes kategooriates kui praegune suurem kasum?

Ning et siis saab asendada küsimuse «Miks maksta?» vastuse otsimisega: «Kuidas teha, et saaks maksta 3100 krooni kuus?» Inimestele, kes pingutavad kõigest väest, et leida mingigi inimväärne toimetulekuviis, vanematele, kes kõigi raskuste kiuste kasvatavad meie ühiskonnale järeltulevat põlve. Sest homme on ka päev.

Üksikasjad

Avaldatud: 06 juuni 2005

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

Tõnu Vare, Tööinspektsiooni nõunik

Veerandsajandi jooksul Soomes tehtud töö-elu-uuringutest võime järeldusi teha ka meie.

Naiste eneskindlus iseenda müümisel jääb kõvasti alla meeste omale – jutt on enda müümisest tööjõuturul.

Naistöötajaid kammitseb arvamus, et nad ei ole palgatõusu ära teeninud. Tööpuuduse tingimustes ollakse valmis töötama pigem palgatõusuta, kui et ukse taha sattuma.

Soome statistikakeskus on veerandsajandi jooksul läbi viinud viis tööelu uuringut. Küsitletud on 5000–7500 töötajat üle riigi. Äsja avaldati 2003. aasta uuringu tulemused ja järeldused 101-leheküljelise raamatuna tähelepanuväärse pealkirja all: “Ohud ja võimalused”. Just need kaks valitsevad tööjõuturul igas riigis. Nii et tulemustest võivad omad järeldused teha ka eestlased.

5300 palgasaaja küsitlusest selgus, et viie aasta jooksul on ettepanekuga (nõudmisega) palka tõsta pöördunud töö-andja poole kokku tubli kolmandik (36%) vastanutest. Osakaal ei olegi teab mis suur, kuid tasub arvestada, et Soomes tervikuna tõuseb palk tänu ametiühingute nõudmistele ja mitme aasta peale tehtud tulupoliitilistele kokkulepetele pidevalt. Meestest on viimase viie aasta jooksul küsinud palka juurde 44 protsenti vastanutest, naistest vaid ainult 29 protsenti. Palgatõusu nõutajate osakaal on suurel määral sama kõigis sektorites – olgu tegemist riigi, kohaliku omavalitsuse või erasektori firmadega. Tegevusalati taotlevad palgatõusu kõige vähem haridustöötajad, olgu nad siis mehed või naised.

Uurijad rõhutavad oma kokkuvõttes, et mehed küsivad palka juurde julgemalt hoolimata sellest, et neil on naistest niikuinii reeglina kõrgem palk ja nad saavad naistest sagedamini mitmesuguseid palgalisasid.

Tulemuspalk meestele

Ka tulemuspalka saavad mehed sagedamini ja rohkem kui naised. Uuring näitas, et meeste seas on tulemuspalga saajaid 29, naiste hulgas aga ainult 14 protsenti. Vahe on kahekordne! Üle tuhande euro kuus, mis moodustab peaaegu poole keskmisest palgast, sai tulemuspalka juurde 13 protsenti meestest ja ainult viis protsenti naistest. Tuhandeeurost lisa saavad koguni 37 protsenti meestest, kes töötavad välisomanike firmades. Ettevõtete juhtorganitesse valitud-määratud meestest on nii suure lisa saajaid kolmandik.

Muidugi saavad sagedamini tulemuspalka kõrgharidusega mehed (48%) kui keskharidusega meestöötajad (31%), mis on ka enesestmõistetav. Tulemuspalk on levinum erasektoris (38% kõigist töötajaist), palju ei jää maha ka riigisektor (25%), kuid tagasihoidlikult makstakse lisa munitsipaalsektoris (ainult 7%). Välisfirmade töötajaist saab tulemuspalka koguni 61 protsenti.

Uuriti sedagi, kuivõrd õigeks peetakse oma palgataset võrreldes teiste tegevusalade töötajate omaga. Selles küsimuses on naised rahulolematumad kui mehed. Nii on see olnud viimased viisteist aastat. Mehed on oma suhteliselt kõrge palgaga rohkem rahul – 1990. aastal oli rahulolijaid 60 protsenti, üle-eelmisel aastal olid seda veidi rohkem kui pooled küsitletutest. Selgelt rahulolematuid naisi oli 2003. aastal rohkem munitsipaalettevõtetes (43%) ja riigiasutustest (28%), kõige vähem oli niisuguseid naistöötajaid erasektoris (16%). Palka madalaks pidavaid naisi oli enim tervishoius (50%), sotsiaalalal (41%) ja hariduses (34%).
Viimasel ajal on probleemiks kujunenud seegi, et naiste ületunnitööd korvatakse lisapalga või vabade päevadega vähem kui meeste oma. 2003. aastal tegi ligi kolmandik naisi ületunde, mille eest nad ei saanud mingit hüvitist. Meeste seas oli selliste töötajate osakaal selgelt alla kolmandiku. Kaks aastakümmet varem oli olukord vastupidine – igausguse hüvitiseta tegid ületunde meestest 22 ja naistest 18 protsenti. Samas on tasuta ületundide tegijate määr pidevalt kasvanud.

Tähtajalised lepingud naistele
Mehed suhtlevad kolleegidega

•• Tähtajalisi töölepinguid sõlmivad tööandjad rohkem naiste (17%) kui meestega (11%). Vanusegrupis 25-34 ja 35-44 eluaastat on tähtajaliste töölepingutega naiste osakaal kaks korda suurem kui samaealiste meeste seas.

•• Praeguse tööandja juures on naised töötanud veidi lühemat aega kui mehed – vastavalt 9,9 ja 10,2 aastat. Üllatav on see, et töösuhe on kahe aastakümnega pikenenud nii naistel (1,1 aastat) kui ka meestel (1,4 aastat). Uuringust ilmnes ka, et naised saavad Soomes kolleegidega töövälisel ajal palju harvemini kokku kui mehed.

•• 1984. aastal said korra nädalas tööpäeva ja -nädala järel töökaaslastega kokku viiendik naistest ja kaks viiendikku meestest.

•• 2003. aastal olid need protsendid vastavalt 14 ja 25. Mida vanem on töötaja, seda harvemini kohtub ta töövälisel ajal kolleegidega.

•• Väga harva või üldse mitte ei käi kolleegidega läbi kaks kolmandikku (63%) naistest ja üle poolte (52%) meestest. T. V