Üksikasjad

Avaldatud: 29 veebruar 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib:
Haiguslehe lõppedes sain arstilt tõendi selle kohta, et minu endine töö on tervise tõttu vastunäidustatud ja tööandjal tuleb pakkuda teist tööd või töötingimusi kergendada.
Tööandja ütles, et kergemat tööd ei ole ja kirjutagu ma ise lahkumisavaldus. Kas tõesti peangi ise lahkumisavalduse kirjutama? Kas mul on hiljem õigust töötuskindlustushüvitisele?

Vastab tööinspektsiooni nõustamisjurist Ülle Kool:

Kui töötaja tervis ei võimalda tal töölepingus kokku lepitud ülesandeid täita ja ka arst on soovitanud loobuda selle töö tegemisest, mis võib ohustada tema tervist, on inimesel järgmised võimalused:

Esimene variant: töötajal on seadusest tulenev õigus nõuda arsti otsuse alusel, et tööandja viiks ta ajutiselt või alaliselt üle teisele tööle või kergendaks ajutiselt tööülesandeid. Seega, kui soovite tööd jätkata ja hoida oma tervist, peate esitama tööandjale avalduse. Kui tööandjal on võimalik Teie terviseseisundile sobivat tööd anda, lepite uue töö tingimustes kokku ning saate töötamist jätkata.

Teine variant: kui tööandjal pole töötajale teist tööd pakkuda, töökohta ümber kohandada, muuta töötaja töötingimusi või muudatustega kaasneksid ebaproportsionaalselt suured kulud, võib tööandja töölepingu üles ütelda (töölepingu seaduse, edaspidi TLS § 88 lg 1 alusel). Sellisel juhul ei mängi rolli, kas töötaja on eemal olnud neli kuud või vähem. Vajalik on arsti otsus, töötaja avaldus ning tõsiasi, et tööandjal tegelikult ka pole terviseseisundile vastavat tööd pakkuda.

Kolmas variant: kui töötaja ise ei soovi töösuhet jätkata, kuna tervis kehv või tööandja poolt pakutav kergem/teine töö ei sobi, võib ta töösuhte ise erakorraliselt üles ütelda. TLS § 91 lg 3 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui töötaja terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd. Erakorralist ülesütlemist tuleb avalduses põhjendada ning tööandja võib nõuda arstitõendit.

Kui töölepingu ütleb üles tööandja (TLS § 88 lg 1), siis on töötajal õigus taotleda töötuskindlustushüvitist, kui kõik muud seaduses ettenähtud tingimused on täidetud. Kui töölepingu ütleb tervislikel põhjustel üles töötaja (TLS § 91 lg 3), ei teki tal õigust töötuskindlustushüvitise saamiseks.

Üksikasjad

Avaldatud: 26 veebruar 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Maria Reinik, reporter

Üks kolmandik Saksamaa täiskohaga töötajaid teeb iga nädal ületunde. Üks kuuendik neist töötab rohkem kui 48 tundi nädalas.

Saksamaa Kaubandusliidu poolt tellitud uuring näitas, et üks kolmandik sakslasi teeb igal nädalal ületunde. Neist kuuendik töötab üle 48 tunni nädalas, kirjutab The Local.

Kõige suurema tõenäosusega teevad ületunde mehed – 37 protsenti küsitletudest meestest töötan nädalas kauem kui 45 tundi. Naiste teeb ületunde 24 protsenti.

«Arv, mille saime, kinnitab seda, et ületundide tegemine on massi fenomen,» ütles üks uuringu läbiviijatest Holger Schäfer. Ta lisas, et eriti levinud oli ületundide tegemine tööstusharus. Majandusharus ja kindlustusettevõtetes töötavatel inimestel kogunes jällegi ületunde vähem.

Uuringust selgus, et 57 protsenti neist, kes töötasid rohkem kui 45 tundi nädalas, ütlesid et neil on väga vähe aega pere ja sõprade jaoks. Uuringu läbiviija Enzo Weberi sõnul muutub piir töö ja eraelu vahel järjest hõredamaks. «Osade inimeste elu domineerib täielikud töö.»

Ületundide tegemine on täiesti subjektiivne. See ei pruugi alati negatiivne olla, sest Weberi sõnul võib osadel inimestel muutuda töö elustiiliks. «On inimesi, kellele meeldib nende töö ja nad teevad seda hea meelega. Ületundide tegemine ei ole nende jaoks negatiivne.»

TARBIJATÖÖ

Üksikasjad

Avaldatud: 27 veebruar 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Sirje Niitra, toimetaja

Uuringu järgi töötajad, kellele tööandja ei paku vajadusel vabu päevi, puuduvad haiguse tõttu rohkem kui need, kes saavad vabu päevi.

Hiljutine Palgainfo Agentuuri uuring näitas, et oma tööd on motiveeritud hästi tegema üle poole uuringus osalenud töötajatest, samas 17 protsendil sellist motivatsiooni pole ja tuleks mõelda, mis selle tekitamiseks teha.

Kõigi Postimehe artiklite lugemiseks liitu Postimehe digimaailmaga!

Üksikasjad

Avaldatud: 23 veebruar 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal hinnanguliselt 29 200 noort vanuses 15–29 ehk 12,5% vastavast vanuserühmast.
Nendest ligi kolmandik olid töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed ehk need, kes ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised. Võrreldes 2014. aastaga on tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal olevate noorte arv vähenenud 4400 võrra, kirjutab statistikaameti juhtivstatistik-metoodik Heidy Roosimägi ameti blogis.

Tööturu kontekstis loetakse 15–29-aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored NEET-noorteks (nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Riskinoorte hulgas leidub nii väikelastega kodus olevaid vanemaid, vabatahtlikke, seiklejaid, perekonna eest hoolitsejaid kui ka puude või haigusega isikuid. Tegemist on üsna heterogeense sihtrühmaga, kus mittetöötamise põhjused on väga erinevad.

Viimase 15 aastaga on NEET-noorte arv vähenenud hinnanguliselt 26 000 noore võrra, nendest märkimisväärne osa pärast 2010. aastat. Kui aastatel 2000–2010 vähenes riskinoorte arv ligi 6000 võrra, siis alates 2010. aastast rohkem kui 20 000 inimese võrra.

NEET-noorte mittetöötamise põhjused

Mittetöötamise põhjuseid on erinevaid ning laias laastus võib need jagada neljaks. Esimesse rühma võib liigitada need, kelle hõives mitteosalemise põhjuseks on haigus ja/või puue. Teise rühma moodustavad need, kel on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, sealhulgas rasedus- ja sünnituspuhkusel olijad (eelneva hõiveta) või lapsehoolduspuhkusel olijad.

Kolmandasse rühma võib tinglikult jaotada kõik muu põhjusega noored, sealhulgas nii edasiõppimiskavatsusega kui ka tööotsingutest loobunud. Neljanda rühma moodustavad töötud.

Kõige levinum mitteaktiivsuse põhjus on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, 2015. aastal oli selliseid noori NEET-noorte hulgas ligi 43% ehk hinnanguliselt 12 500. Rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijad moodustavad selle rühma enamuse ja 2015. aastal oli neid ligikaudu 9700, kellest 6600 on vanuses 25–29, ülejäänud 15–24-aastased.

Haiguse või puudega noorte osatähtsus oli 2015. aastal viimase 15 aasta kõrgeim, ulatudes hinnanguliselt 12%-ni. Viimati oli see näitaja üle 10% 2007. aastal. 2015. aastal oli seega haiguse või puude tõttu tööturult eemal hinnanguliselt 3500 NEET-noort, kusjuures haiguse või puude tõttu mittetöötavate osatähtsus on kõrgem vanuserühmas 25–29.

Kolmandale kohale mitteaktiivsuse põhjustest jäävad muud põhjused, sh edasiõppimise soov. Edasiõppimiskavatsusega noored moodustavad NEET-noorte hulgas ligikaudu 7%, enamik neist jääb vanuserühma 15–24.

Demograafiliste tegurite mõju

Lisaks vanuserühmale erineb NEET-noorte olukord tööturul ka soo ja rahvuse järgi. Naiste osatähtsus NEET-noorte seas on võrreldes meestega aja jooksul tõusnud – kui 2000. aastal moodustasid naised riskirühma noortest hinnanguliselt 63% ja mehed 37%, siis 2015. aastal vastavalt 68% ja 32%. 2014. aastaga võrreldes on naiste osatähtsus hüppeliselt tõusnud, kuivõrd 2014. aastal oli naisi 59% ning mehi 41%.

Kõige lähemal olid näitajad teineteisele 2010. aastal, kus meeste ja naiste osatähtsus erines ligi seitsme protsendipunkti võrra. Alates 2012. aastast on naiste osatähtsus NEET-noorte hulgas ligi kaks korda kõrgem. Selle põhjuseks on majanduskriisi ajal kiiresti kasvanud ja pärast seda kiiresti kahanenud meeste töötus.

Võrreldes eestlaste ja mitte-eestlaste olukorda, võib märgata, et 31% 15–29-aastastest NEET-noortest on mitte-eestlased ning 69% eestlased, kusjuures mitte-eestlaste osatähtsus on viimase kolme aasta jooksul vähenenud. Ka aastatel 2004–2009 võis täheldada märgatavat mitte-eestlaste osatähtsuse langust – viie aastaga 13 protsendipunkti võrra. Seda mitte-eestlaste töötuse kiire vähenemise tõttu neil aastail.

Kõrgem haridus loob laialdasemad võimalused

2015. aastal oli 15–29-aastaste NEET-noorte osatähtsus suurim esimese taseme ja madalama haridusega (alg- või põhiharidus) noorte hulgas (13,8%). Teise taseme haridusega noortel oli see näitaja 12,3% ja kolmanda taseme haridusega (kõrgharidus, sh residentuur) noortel 10,8%.

Mistahes koolitus või väljaõpe annab noorele tööturul konkureerimiseks rohkem võimalusi. Viimastel aastatel on märgata esimese või madalama tasemega NEET-noorte osatähtsuse suurenemist. 2015. aastal oli üle kolmandiku (36,5%) kõigist riskinoortest esimese või madalama taseme haridusega, mis on 7% rohkem kui 2014. aastal.

Kolmanda taseme haridusega noorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on pärast majanduskriisi langustrendis, jõudes 2015. aastal 16,9%-ni ehk hinnanguliselt 4900 inimeseni.

Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on viimase 15 aasta kõrgeim

Maapiirkondades töökohtade vähenemine mõjutab otseselt seal elavaid noori. Kui 2013. aastal oli NEET-noorte hulgas linnaliste asulate noori 73%, siis 2015. aastaks oli see kahanenud 60%-le, seega NEET-noorte arv vähenes hinnanguliselt 8300 võrra.

Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on sama ajaga kasvanud 12 protsendipunkti ehk 1900 inimese võrra. 2015. aastal oli 15–24-aastaste maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas 43%, mis oli viimase 15 aasta kõrgeim näitaja.

15–29-aastastest NEET-noortest 34% elab Põhja-Eestis ja 30% Lõuna-Eestis. Kesk-, Kirde- ja Lääne-Eestis püsib suurusjärk 12% juures. Tallinnas elavad NEET-noored moodustavad kogu Põhja-Eesti riskinoortest hinnanguliselt 70–75%, mis on alates 2000. aastast püsinud muutumatuna.

Raskused tööturule sisenemisel

Raskused tööturule sisenemisel, eeskätt majanduskriiside ajal, on töötuse suurenemise ohutegur ning võivad lõpuks viia ka mitteaktiivsuseni. 2009. aasta majanduskriisi ajal kasvas NEET-noorte arv hüppeliselt, tõustes 2008. aasta 33 300-lt 2009. aastal 51 200-le, ent püsides siiski pisut madalamal tasemel kui 2000ndate algul (55 200). Kui kriisijärgsel aastal (2010) moodustasid mitteaktiivsed noored NEET-noortest 41%, siis viie aastaga on see arv ligi kolmandiku suurenenud.

Kuivõrd NEET-nooreks kujunemine sõltub nii vabatahtlikest kui ka mittevabatahtlikest teguritest, on vale väita justkui sõltuks see vaid piiratud ligipääsust tööturule või mistahes ressursside puudusest. Noorte mitteaktiivsuse ja töötuse vähendamine pole ainult Eestis murekoht, vaid kogu Euroopas on selleks loodud erinevaid tööturustrateegiaid ning meetmeid töötusprobleemide lahendamiseks.

Euroopa Liidu noorte tööhõivestrateegia võtmetegevusteks on muuhulgas noorte tööhõivepaketi osana noortegarantii rakendamine, mida täiendab „Noorte tööhõive algatus“ (otseselt suunatud NEET-noortele) ning algatus „Noorte liikuvus“. „Noorte tööhõive algatuse“ eesmärk on pakkuda alla 25-aastastele (või vajadusel kuni 29-aastastele k.a) riskirühma noortele täiendavat sihtotstarbelist tuge.