Artiklid
- Üksikasjad
Tõnu Vare
tööinspektsiooni nõunik
Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse liikme Andreas Kaju meelest on alampalk ajast ja arust. Kui alampalk on nii vastuvõetamatu majandusteadlastele lausa üksmeelselt - nagu kirjutas Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse liige Andreas Kaju -, miks kasutatakse siis sellist palgakujundusinstrumenti kogu maailmas?
Euroopa Liidus kehtis üleriigiline alampalk aasta alguses 18 liikmesriigis, lisaks veel kolmes kandidaatriigis. Kõrgeim oli see Luksemburgis, 1503 eurot, madalaim Lätis, 129 eurot. Üle 1200 euro kuus oli see kuues riigis.
Madalaimat alampalka 28 riigi seas makstakse siiani Bulgaarias (82 eurot), 1. jaanuarist 2007 tõuseb see 3. oktoobril sõlmitud kolmepoolse leppe kohaselt 10 euro võrra, ületades Rumeenia taseme (90).
Miinimumpalga saajaid on kõige rohkem muidugi Luksemburgis (18%), kõige vähem Hispaanias (0,8%), kus alampalk on 631 eurot. Eestis saab vähimat palka Eurostati andmeil 5,7% töötajaskonnast.
Eesti on oma alampalgaga (192 euro) liikmesriikidest alt neljas. Kui võtta aluseks aga ostujõu pariteet, mis teatavasti on valuutade selline vahetuskurss, mis võrdsustab valuutade ostujõu ja elimineerib riikide hinnatasemete erinevuse, langeb Eesti lõpust kolmandale kohale, edestades napilt Lätit ja Leedut.
Ülejäänud liikmesriikides (nt ka Soomes) on minimaalne palgatase määratud kollektiivlepingutega tegevusalade kaupa. Üleriigilise alampalgata riigid ELis on Saksamaa, Rootsi, Austria, Taani, Itaalia ja Küpros. Siin on muutust oodata.
Saksamaa ametiühingute keskliidu DGB esimees tegi juba 2005. aasta oktoobris ettepaneku kehtestada riiklikuks alampalgaks 7,5 eurot tunnis. Selline alampalk hakkaks kehtima tegevusaladel, kus ei ole üleriigilist kollektiivlepingut. Tugevate ametiühingutega tegevusaladel tuleks jätkuvalt kokku leppida tegevusala alampalgas, mis loomulikult oleks üleriigilisest kõrgem. Ametiühingujuht pidas üleriigilise alampalga kehtestamist oluliselt vajalikuks, et piirata tööl käivate vaeste arvu kasvu. Tema sõnul on Saksamaal ligi 8 miljonit töötajat, kes peavad tulema toime väga madala palgaga.
Suvel tehtud avaliku arvamuse uuring näitas 60%-list toetust alampalgale. 7,5eurost tunnipalka pidas piisavaks 56%, liialt madalaks 36%. 1. jaanuarist 2007 on üleriigiline alampalk riigi lääneosas 7 ja idaosas 6,15 eurot.
Prantsusmaal tõsteti tänavu tunnialampalk 8,27 euroni, Inglismaal on see oktoobrist 5,35 naela (7,97 eurot) tunnis. Austrias, kus üleriigilist miinimumpalka pole, jõuti kolmepoolselt kokkuleppele kehtestada lähiajal 1000eurone kuutasu. Türgis tõusis alampalk 331 eurole kuus (suurenes 8,6%). Venemaal tõsteti see 1. maist 800 rublalt 1100ni (495 kroonini).
Luksemburgis ja Iirimaal moodustas alampalk 2004. aastal keskmisest palgast tootmises ja teeninduses täpselt poole, Maltal 49%, Hollandis 46%, Sloveenias 44% ja Bulgaarias 41%. Madalaim on see suhe Eestis - 34%.
Eesti alampalk moodustas keskmisest palgast tänavu teises kvartalis vaid 31,5%.
USAs kehtib (tunni) alampalk juba 68 aastat
Alguses oli see 25 senti. Praegu on USAs makstav alampalk 5,15 dollarit (64 krooni), kuid üha rohkem esitatakse ühiskonnas nõudmist seda tõsta. Alampalga saajaid on üle kahe miljoni. Osariigid kehtestavad oma äranägemisel üleriigilisest kõrgema alampalga.
- Üksikasjad
Ervin Nurmela
Tartu Ülikooli Õigusinstituudi vilistlane
Kas tööandjal on õigus nõuda võimalikult uuelt töötajalt proovipäeva?
Tuleb juhinduda Eesti Vabariigi töölepingu seadusest. Tööandjal tuleb sõlmida tööleping ning töölepingus võib kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks ette näha katseaja.
Katseaja minimaalse kestvuse osas piiranguid ei ole, kuid katseaeg ei või olla pikem kui 4 kuud. Siinkohal on oluline, et tegelikult on tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest.
Juhul, kui tööandja soovib võtta isiku praktikale, tuleb juhinduda kutseõppeasutuse seadusest. Praktikast tulenevad suhted õpilase, kooli ja praktikaettevõte või -asutuse vahel reguleeritakse nende isikute vahel enne praktika algust sõlmitava lepinguga
- Üksikasjad
Andrus Karnau, reporter
Kaire Uusen, reporter
Maksuamet leiab, et paljud firmad käituvad ebaõiglaselt, kui nõuavad maksuraha kokkuhoiu nimel suurelt osalt töövõtjailt enda vormistamist füüsilisest isikust ettevõtjaks.
Füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) nõustaja Olavi Kärsna ütles, et teab mitmeid näiteid, kus tööandja on seadnud tingimuse, et töötajal tuleb hakata FIEks. «Raplas oli selline juhtum, kus metsameestel kästi FIEks hakata, ja seda nad tegidki,» meenutas Kärsna.
Kui aga aasta sai läbi ja meestelt küsiti deklaratsiooni ja maksude kohta, siis selgus, et mehed ei teadnud FIEnduse reeglitest üldse midagi.
Hoiavad kulusid kokku
Maksuameti hinnangul on Eestis kuni 1700 FIEt, kelle tööülesanded on sisuliselt samad tavalise palgatöölise omaga. Tööandjale tähendab FIE palgakulude kokkuhoidu.
«Erinevalt palgatöötajast, kelle eest tasub tööandja nii sotsiaalmaksu kui ka töötuskindlustusmakse, tasub FIE oma tulemilt ise 33 protsenti sotsiaalmaksu ega ole kaitstud töötuskindlustusega,» kommenteeris maksuameti osakonnajuhataja Egon Veermäe.
Kärstna andmetel läksid kunagi Soome ka paar ehitusmeest, keda firma sundis enne FIEks hakkama.
«Lahke Soome ametnik täitiski ankeedi ära, aga tegi kõigisse lahtritesse linnukese, muu hulgas ka sellesse, et registreeriti end käibemaksukohuslasena,» selgitas Kärsna. Juba kahe kuu pärast said mehed Soome ametivõimudelt kurja kirja, et nad ei ole maksnud käibemaksu.
«Need õnnetukesed, keda sunnitakse FIEks, ei tea ka nõu küsima tulla,» rääkis Kärsna.
Oma nime ei soovi FIEdeks sunnitud inimesed tihti avaldada. Kärsna märkis, et tema seminaridel on tulnud nõu küsima ligi paarkümmend inimest, kes on tunnistanud, et tööandja sundis FIEks hakkama. «Neid, kellega nii on juhtunud, on aga kindlasti palju rohkem,» nentis Kärsna.
Mitme taksofirma mure
Eestis ei ole Kärsna sõnul näiteks üldse võimalik, et kui suur firma saab ehituselt tellimuse, et siis vabatahtlikult FIEks hakanud saaksid seal alltöövõttu.
«Minu kogemus ütleb, et kui suurel objektil töötavad kõrvuti FIEd ja palgatöötajad, siis need FIEd ei ole mitte vabatahtlikult selleks hakanud,» rääkis Kärsna. «Ehitajate seas on ka vabatahtlikke FIEsid, kuid need nokitsevad oma väikesi asju ise.»
Postimehe andmetel on ka taksofirmad tööandjaiks, kus taksojuhil peaaegu puudub võimalus palgatöötajana ametisse asuda, kuigi lepingu järgi seda justkui ollakse.
Taksojuhtide liidu juhatuse liige Lembit Poolak ütles, et hiljutisel Tallinna linnavalitsuses toimunud arutelul andis maksu- ja tolliamet seda tõesti mõista, et taksofirmades pole FIEdega asjad korras.
«Üks taksofirma lausa võpatas selle peale,» rääkis Poolak, kes usub, et maksuamet hakkab taksofirmasid tõsisemalt jälgima.
Siiski ei usu Poolak, et maksuameti suurem huvi taksondusse erilisi muutusi tooks. «Kaldun arvama, et mõni firma võib lihtsalt korstnasse lennata ja nende asemel tekivad uued, kes hakkavad jälgima kriteeriume, mida tahab maksuamet,» rääkis Poolak. «Mõnel firmal tuleb aga kindlasti oma rahakotti kergendada.»
Maksuameti osakonnajuhataja Veermäe sõnul pole majanduslike suhete vorm kooskõlas nende sisuga, kui FIEks vormistatu jätkab töötamist tööandja kontrolli all, ja sel juhul võib maksuamet ka ettevõttele lisamakse määrata.
Lisaks on FIE-l raamatupidamiskohustus, ta vastutab ise tööohutuse eest ja ettevõtluse tagajärgede eest kogu isikliku varaga.
Tööandja priske võit
Töölepinguga läheb 10 000-kroonist brutopalka teeniv inimene firmale maksma iga kuu 13 330 krooni.
Sellest sotsiaalmaks on 33 protsenti ehk 3300 kr.
Lisaks tasub tööandja 0,3 protsenti töötuskindlustusmaksu 30 kr.
FIE peab aga varjatud tööandjalt saadud summast peale tulumaksu tasuma ise ka sotsiaalmaksu.
Allikas: maksuamet
- Üksikasjad
Maksu- ja Tolliamet taunib ettevõtjate tegevust, kes avaldavad palgatöötajatele survet enda FIE-ks vormistamiseks, kuna see loob äriühingutele ebaausal teel konkurentsieelise ning asetab töövõtja ebasoodsasse positsiooni.
Maksuhalduri andmetel leidub ettevõtjaid, kes avaldavad palgatöötajatele survet enda FIE-ks vormistamiseks, et hoida kokku palga ja sotsiaalmaksu arvelt. See omakorda parandab äriühingu finantsnäitajaid ja loob ebaausal teel konkurentsieelise ausate äriühingute ees. Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe sõnul on tegu kasvava trendiga. "Sellega seoses soovib amet nii töötajate kui tööandjate täehepanu probleemile juhtida ning avalikkust ameti lähenemisest teavitada. Maksuhaldur näeb maksuriski üle 1700 FIE puhul, kes tegelikult on oma olemuselt palgatöölised, " ütles Veermäe.
Palgatöötajad pole alati teadlikud, et FIE staatusega kaasneb hulk kohustusi ja riske ning kaovad paljud palgatöötaja hüved, näiteks ei laiene FIE-le puhkuse ja töölepingu seadusest tulenevad õigused. Erinevalt palgatöötajast, kelle eest tasub tööandja nii sotsiaalmaksu kui töötuskindlustusmakse, tasub FIE ise oma ettevõtluse tulemilt 33% sotsiaalmaksu ega ole kaitstud töötuskindlustusega. FIE vastutab ise oma töötervishoiu ja tööohutuse ning ettevõtluse tagajärgede eest, viimast kogu oma isikliku varaga. Samuti lasub FIE-l raamatupidamiskohustus.
Kuigi FIE-ks sunnitud jätkavad reeglina töötamist sisuliselt palgatöötajatena, leiavad tööandjad, et töölepingu puudumise tõttu pole neil FIE-de suhtes mingeid kohustusi. Maksuhaldur on menetluses olevate äriühingute ja FIE-de vaheliste võlaõiguslike teenuste osutamise lepingute analüüsimisel jõudnud järeldusele, et antud lepingud on tegelikkuses töölepingud.
Maksu- ja Tolliameti kontrolli osakonna juhataja Egon Veermäe sõnul pole majanduslike suhete vorm kooskõlas nende sisuga, kui FIE-ks vormistatu jätkab töötamist tööandja kontrolli all, ning sel juhul annab maksukorralduse seaduse § 84 maksuhaldurile õiguse kvalifitseerida ettevõtja tulu ümber palgatuluks. "Kui lähtume seisukohast, et tegemist on varjatud töölepinguga, ning loeme FIE-le tehtud väljamaksed tema palgatuluks, ei tohi sellest mahaarvamisi teha ning sotsiaalmaksu kohustus lasub ettevõtjal," lisas Veermäe.
Kindlasti peaksid töötajad enne tööandja survel FIE-ks astumist oma otsuse ja sellega kaasnevad tagajärjed põhjalikult läbi kaaluma. Küsimuste tekkimisel on maksuhaldur alati nõus abistama, informatsiooni FIE kohustuste kohta saab teenindusbüroodest, infotelefonilt 8800811 ja 1811 ning Maksu- ja Tolliameti veebilehelt.
Lugupidamisega,
Liis Plakk
Maksu- ja Tolliameti pressiesindaja
tel: 6967906, 52 10 550
e-post:
www.emta.ee
- Üksikasjad
Taivo Ruus
vandeadvokaat, advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets
Tahan tööle asuda müüjana, kuid mu tulevane tööandja nõuab, et võtaksin töölepinguga endale ka varalise vastutuse (näiteks vargustega tekitatud kahjude katteks). Kas pean sellega nõustuma? Kas sissenõutaval summal on ka mingid piirid?
Tulenevalt eraõiguses kehtivast üldisest lepinguvabaduse põhimõttest on nii töötajal kui tööandjal põhimõtteliselt vabadus otsustada, kellega ja millistel tingimustel töölepingut sõlmida. Seega, kuni teie vahel veel töösuhet tekkinud ei ole, võib tööandja tõesti keelduda teiega lepingu sõlmimisest, kui te ei soovi vastu võtta tema pakutud tingimusi.
Ehkki varalise vastutuse lepingu sõlmimine on töötajale vabatahtlik ja teda ei või selleks sundida, ei satuta seadusega vastuollu, kui varalise vastutuse leping on üheks tööleasumise tingimuseks ning töö iseloom ei välista sellise lepingu sõlmimist.
Kui te ei nõustu varalise vastutuse lepingut sõlmima, ei ole tööandja kohustatud teiega töösuhet looma. Kui teil aga õnnestub sõlmida tööleping ilma varalise vastutuseta, siis ei saa tööandja teid hiljem kohustada seda kohustust võtma.
Ehkki töötaja võib keelduda varalise vastutuse lepingust, ei vabasta sellise lepingu puudumine töötajat täiesti varalisest vastutusest tööandja ees. Kui kahju tekib töötajal lasuvate kohustuste rikkumise tagajärjel või on töötaja süüdi kahju tekitamises, vastutab ta oma ühe keskmise kuupalga ulatuses.
Ka täielikku varalist vastutust saab teatud juhtudel kohaldada ilma vastava lepingu olemasoluta, näiteks kui töötaja tekitab kahju kuriteoga, ebakainena või tahtlikult.
Tahan töökohta vahetada. Mu praegune ülemus nõuab nüüd, et kompenseeriksin mobiiltelefoni, mis firma kulul mulle aasta eest osteti. Kas ma pean tasuma? Samuti nõuab ta, et maksaksin tagasi 500 krooni prillikompensatsiooni, mille sain paari kuu eest kas firmal on tõesti õigus minult neid summasid nõuda?
Kui teil puudub tööandjaga vastupidine kokkulepe, tuleb töösuhte ajal töötaja kasutusse antud tööandjale kuuluvad vahendid töösuhte lõpetamisel tagastada või nende väärtus hüvitada.
Kas peate telefoni tagastama või selle väärtuse kompenseerima, sõltub sellest, kas telefon kuulub teile või tööandjale (kas tööandja andis telefoni teie omandusse või ainult kasutusse).
Prillikompensatsiooni tagastamine sõltub sellest, millisel alusel teile vastavat kompensatsiooni maksti. Kui hüvitis on makstud vastavalt valitsuse määrusele «Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded», siis ei ole tööandjal õigust seda tagasi nõuda.
Lehekülg 1540 / 1649