Üksikasjad

Avaldatud: 18 Oktoober 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

BNS

CV-Online’i Baltimaade klientide seas läbi viidud töötasu rahulolu-uuringust selgus, et palgaga rahulolu on enim kasvanud Eestis, aga siiski on oma palgaga rohkem rahul lätlased.

Oma palgaga on enim rahul lätlased, kellest 39 protsenti leiab, et nende panus ja makstav töötasu on kooskõlas, teatas CV Online BNS-ile. Eestis on see protsent pisut üle 34 ning Leedus veidi üle 19 protsendi. Kolme aasta taguse ajaga võrreldes on palgaga rahulolu kasvanud Eestis 14 ja Lätis 13 protsendipunkti, kuid Leedus langenud kahe protsendipunkti võrra.

«Palgaga rahulolu kasvu peamisteks põhjusteks võib pidada tööjõu nappust ja kerget majandustõusu. Eestis tähendab see tööotsijate ja töötavate inimeste jaoks paremaid töötingimusi, sealhulgas töötasude tõusu. Prognoosime selle trendi jätkumist ka veel 2017. aastal, sest lähiajal ei tundu tulevat kiiret leevendust tööjõunappusele, ega drastilisi muutusi majandusolukorras,» analüüsis tulemusi CV-Online’i turundusjuht Heikko Gross.

Baltikumi lõikes on oma palgaga enim rahul infotehnoloogia ja värbamise ning põllumajanduse ja keskkonnakaitsega seotud inimesed, kellest vähemasti kolmandik ning Eestis ja Lätis isegi üle poole hindab, et nende tööpanus ja tasu on kooskõlas. Seevastu tervishoiu ja sotsiaaltöö, hariduse ja teaduse ning toitlustuse valdkonnas on leiab üle 70 protsendi, et nad on alatasustatud.

«Erinevates Balti riikides on valdkondade puhul küll erinevad palgaga rahulolu protsendid, kuid üldjoontes on suurim rahulolu ja suurimad mured ikkagi kõigis riikides samades sektorites,» kommenteeris Gross.

Eestis vastas 60 protsenti tippjuhtidest, 45 protsenti keskastmejuhtidest ja 42 protsenti müügiesindajatest, et nende töötasu ja panus on kooskõlas. Samamoodi arvab aga vaid ligi veerand liht- ja oskustöölistest ning klienditeenindajaist.

«Tulemusi vaadates tuleb muidugi arvestada ka inimloomusega, et alati on ootused suuremad kui reaalsus. Samas on selgelt näha, osade positsioonide puhul on rahulolematus suurem. Rahulolematuse järgi annab järjestada positsioone, mille puhul on hetkel suurim palgasurve – seda kinnitas ka küsitlusest selgunud klienditeenindajate, lihttööliste ja oskustööliste aktiivne tööotsimine. Keskmiselt iga viies eelnimetatud positsioonidel töötav inimene otsib aktiivselt tööd ja iga teine on avatud uutele väljakutsetele ning selle taga ei ole lihtsalt soov enam teenida, vaid praktiline vajadus igapäevaste kulutustega toime tulla,» lisas Gross märkusena.

Eestis on valdkondade lõikes kõige rahulolevamad keskkonnakaitse, infotehnoloogia ning personalitöö ja värbamise valdkonna töötajad ning kõige vähem rahulolevad majutuse, hariduse ja teaduse ning tervishoiu ja sotsiaaltöö sektori töötajad.

CV-Online viis küsitlust läbi septembris ja oktoobris kõigis Balti riikides ning selles osales üle 10 200 inimese. Eesti vastajaid oli 6620, kellest üle 82 protsenti töötasid täistööaja või osaajaga. Statistika on tehtud täis- ja osaajaga töötavate inimeste vastuste põhjal.

Üksikasjad

Avaldatud: 17 Oktoober 2016

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Postimees

Maria Reinik

«Käisin tervisekontrollis. Arst ütles, et minu nägemisteravus on langenud ja mul on vaja kuvariga töötamiseks prille. Lugesin seadusest, et kui töötaja nägemine on halvenenud, peab tööandja ostma prillid või hüvitama nende maksumuse. Tööandja ütles, et prillide maksumus hüvitatakse 50 euro ulatuses. Prillid aga maksavad palju rohkem. Kas tööandja võib maksta prillide eest ainult 50 eurot?» küsib lugeja.

Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant:

Tööandja peab hüvitama kuvariga töötamiseks prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite soetamise juhul, kui töötaja on läbinud tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures ning töötaja nägemisteravus on vähenenud.

Vabariigi Valitsuse määrus ütleb, et vähemalt poole oma tööajast kuvariga töötajale peab tööandja korraldama tervisekontrolli, mille käigus kontrollitakse ka silmi ja nägemist. Töötaja tuleb saata kontrolli nii sagedasti, kui seda on konkreetsele töötajale määranud töötervishoiuarst või silmaarst, ent mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul, või kui töötaja kurdab, et nägemine on kuvariga töötamise tõttu halvenenud.

Kui tervisekontrollil selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud, peab tööandja hankima arsti tõendi alusel töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid või kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse.

Sagedasti lepitakse kokku, et töötaja hangib endale prillid ja tööandja hüvitab nende maksumuse. Kuidas prillide maksumust täpsemalt hüvitatakse, määrab tööandja oma sisemise korraga (näiteks maksimaalne hüvitamise summa, summa eraldi klaasidele ja raamidele vmt). Hüvituse suurus peab olema piisav, et töötajal oleks võimalik omale prillid soetada. Kui töötaja soovib osta kallimaid prille, kui tööandja hüvitab, peab ta ise juurde maksma. Näiteks soovib töötaja prille, mis maksavad paarsada eurot, aga tööandja on ette näinud hüvituseks 50 eurot (mille eest saaks osta lihtsad prillid). Siis peab töötaja puuduva osa ise juurde maksma või leppima tööandja poolt hüvitatava summa eest saadavate prillidega.

Kui hüvituse ulatuses ei ole võimalik ka kõige lihtsamaid prille osta, tuleb tööandjale teada anda, et hüvitus on liiga väike ning põhjendada, miks antud summa eest prille osta ei saa. Näiteks võiks ära tuua erinevate prillipoodide hinnad tavalistele, lihtsatele prillidele.

Arvestada tuleb ka seda, et kui kuvariga tööks ettenähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid. Ettevõtlusega mitteseotud osa loetakse erisoodustuseks. Juhul kui ettevõtlusega mitteseotud osa maksumuse tasub töötaja, siis tööandjal täiendavaid maksukohustusi ei teki.

Üksikasjad

Avaldatud: 17 Oktoober 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Ilona Leib
ärileht.ee

Mida tehakse töövestlustel õigesti, mida valesti ja miks enda heast, kuid eksitavast küljest näitamine ka tööotsijale halb on, selgitab kommunikatsioonibüroo PR Partner omanik, tööinspektsiooni infokirja Töökolleegium liige Ilona Leib inspektsiooni infokirjas..

Tööle saamine on iga inimese jaoks mingis eluetapis tuumküsimus, mis määrab palju võimalusi ja otsuseid ka edasises elus. Töölesoovijal on kandideerides valida paljude tööde ja töökohtade vahel ning nende hulgast sobiva(te) leidmine ei ole lihtne. Tööandjal ei pruugi töötaja leidmine kuigi palju kergem olla, sest valida tuleb paljude kandidaatide seast. Terade sõkaldest eraldamine nõuab aega ja süvenemist. Ka siis võib vigu teha. Igale ametikohale on ju tarvis erinevate oskuste ja omadustega inimest. See, kes on ühele töökohale täiesti sobimatu, võib teises kohas olla asendamatu. Igatahes on selge, et nii tähtsa otsuse tegemine nõuab tõsist mõlemapoolset kaalumist.

Leviva müüdi, et töökohad liiguvad vaid tuttavate kaudu, saan üsna kindlalt ümber lükata. Kellegi tööle võtmisele ei aita tema varasem tundmine tingimata kaasa. Selleks, et inimest soovitada, tuleb tunda teda töösituatsioonist. Kui tunned inimest, siis tunned ka tema vigu ja puudusi. Või siis arvad end tundvat. Muidu veetlev, tark ja särav mittetöisel pinnal saadud tuttav osutub töösituatsioonis enamasti kellekski teiseks. Peabki muutuma, sest meil kõigil võiks olla nii töö- kui ka eraelu. Selles osas on võõrastel inimestel tööle kandideerimine märksa lihtsam ning eelarvamustevabam. Töövestlusel tutvuse loomine võib aga samamoodi eksitavaks osutuda – sel juhul võid tööle võtta samade vigade ja puudustega inimesi, kuid ilma eelneva informatsioonita sellest.

Töövestlusel parimal viisil silmapaistmine on paljude eneseabiartiklite teema. Jagatakse nõuandeid, mida teha ja mida mitte teha tööintervjuul ning kuidas potentsiaalsele tööandjale soodsam mulje jätta. Sellesisulised nipinurgad on enamasti tegelikult sügavalt kahjulikud, kuna ei lase kandidaati sellena paista, kes ta on.
Neist soovitustest õppust võttes saab kindlasti tööintervjuul enesekindlamalt ja veenvamalt esineda. Iseasi, mis sellest kasu on, kui tööintervjuule saabuv inimene ei ole see, kelleks ta osutub hiljem tööle hakates. Tihtipeale jääb neis eneseabiartiklites tähelepanuta, et need võtted ei toeta hea ja rahuldustpakkuva töösuhte loomist, kuna kipuvad varjutama töötaja isikut ning tööintervjuul teeseldud omadused ei aita tegelikus töös tulemusi saavutada.

Kui üldse millestki abi oleks, siis sellistest soovitustest, mis aitaksid töövestlusega paratamatult kaasas käivas pingeolukorras iseendaks jääda. Iseendaks jäämine nõuab muidugi enesekindlust, kuid julgustaksin ka tagasihoidlikumate eneseusaldust. See aitab mõlemal poolel õigemaid valikuid teha. Enamus töökohti ei vaja ennekõike enesekindlust, vaid mitmeid teisi omadusi, mis treenitud valvefraaside varjust välja ei paista.

Reedan vist väikese saladuse, et töövestluse läbiviijana ei ole mul enamasti suurt vahet, millise vastuse kandideerija küsimusele annab, vaid kuidas ta seda teeb, millega oma seisukohta põhjendab ning kas vestluse jooksul kõlavas jutus on vastuolusid. Seega seab pealispindse eneseabiartiklite repertuaari omandanu end tegelikult kehvemasse positsiooni, kui esitletav soovitud identiteet ja seletused üksteisest lahku triivivad.

Üks väga lugupeetud ja pikkade kogemustega tööandja võttis oma värbamiskogemused kokku nõnda: „Tööle võtad spetsialisti, lahti lased inimese!“. Tuline õigus! Soovid ju värvata asjatundjat, kes ühe või teise ametikoha ülesandeid väga heal tasemel täidaks.

Kui palju kordi ma end selle eest hurjutanud ei oleks, olen töövestlustel ikka ja jälle sama viga teinud. Kuigi näen ja tajun, et kandidaadi isikuomadused ega meelelaad teda selles töös ei toeta, olen siiski korduvalt nende ilmselgete töötakistuste ees silma kinni pigistanud. Nii meelitav, kui käeulatuses on inimene, kes töövõtteid tunneb ja kogemusi omab. Kuid kui juba töövestlusel häirekell sobimatutest omadustest märku annab, siis oskused ei kaalu üles omadusi. Päriselus juhtub nii, et tööks ebasobivad isikuomadused varjutavad heal tasemel oskused.

Laiskust, lohakust ja õptud abitust ei saa ka kuitahes haritud või diplomeeritud kaastöötajale andestada. Samas saab täiendõppe, juhendamise ja praktikaga tasa teha erialase hariduse puudumist või mingi töölõigu mittevaldamist. See kannab vilja küll vaid õigete väärtuste ja ellusuhtumisega töötajate puhul.

Ka inimese loomus võib olla konkreetsel ametikohal nii hädaks kui ka abiks. Kui töökoht nõuab näiteks kiiret kontakti leidmist võõraste inimestega, siis on introvertsel ning soorituspelglikul inimesel seda ametikohta raske täita. Kui iga uue kontakti loomine on töötaja loomusele võõras ning raske, siis kulutab see täiesti asjatult inimese õhukeseks, tekitab stressi ja ebakindlust, ning päris rõõm ja rahulolu töö ja tulemustega võib saavutamata jääda mõlemal poolel. Teinekord saab sellest üle tööjaotust muutes või tagasisidestades, sageli aga ei saagi. Neil juhtudel taban end mõtlemast, et kas töövestlusel oli midagi, mis oleks pidanud meile saabuvaid raskusi ette ennustama, ning me mõtlesime kandidaadi sobivaks või mängis kandidaat edukalt maha sobiva töötaja rolli, ise seda olemata.

On loomulik, et inimesed püüavad uusi suhteid, sealhulgas uusi töösuhteid alustades ennast parimast küljest näidata. Uus töökoht ongi võimalus uueks alguseks, kuid need muutused peaksid olema püsiva loomuga ja läbimõeldud.

Õnnelikuks saavad need, kes nii töö- kui ka eraelus võimalikult iseendaks jäävad ning end isiksustena arendavad.

Üksikasjad

Avaldatud: 16 Oktoober 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Henry Auväärt
CV Keskus.ee Baltikumi kommunikatsioonijuht

Eesti Vabariigile presidendi valimine oli lihtsam väljakutse kui Eesti personalijuhtide igapäevatöö.

Esmalt mõned numbrid keskmise kandideerimiste arvu kohta 2016. aastal ühele ametikohale: Eesti Vabariigi president 20, JAVA arendaja 4, müügijuht 30.

Tänavustel presidendivalimistel pääses hääletusvoorudesse 20-st välja pakutud (või ühel või teisel moel end pakkunud) isikust seitse väärikat inimest. Kõigil neil (mõnel rohkem, mõnel vähem) oli ette näidata tubli ja korralik CV - mitte hüplik töökogemus, vaid eeskujulik pikaajaline tööstaaž. Taoline lojaalsus on tänasel tööturul pigem haruldaseks muutumas, seega oli kandideerimisvoor igati edukas.

Veelgi enam, kõik kandideerijad olid kannatlikult valmis ootama pool aastat tööandja otsust, keeldudes kõikidest teistest pakkumistest ja sihtides vaid üht ametikohta. Haarates võrdluse personalijuhtide igapäevatööst: tugeval kandidaadil on keskmiselt vähemalt kolm head pakkumist laual. Kuidas värvata olukorras, kus ainsal presidendikandidaadil oleks laual lisaks Eestile ka samaväärsed pakkumised Soome ja Rootsi riikidelt? Kui tugevat konkurentsi me sel juhul pakuksime? Kui hea maine on Eestil kui tööandjal?

Viimaste uuringute kohaselt hoiab Eesti ihaldusväärseimate sihtriikide edetabelis 67. positsiooni. Lätile (88. koht) ja Leedule (82. koht) teeme veel silmad ette, kuid ei tasu siiski loota, et suudame põhjanaabritega tööturul konkureerida. Kas oleksime oodanud ka taolises olukorras pool aastat enne kui langetanud otsuse, et ükski neist tippjuhtidest meile ei sobi? Iga teise tööandja maine oleks pika tagasisideta värbamisprotsessiga rikutud ning järgmised personaliotsingud kolm korda keerulisemad.

Niivõrd lihtsast otsingust võivad ülejäänud Eesti tööandjad vaid unistada - paljudel neil on raskusi ka lihttööliste leidmisega, rääkimata kogemustega spetsialisti värbamisest. Igast teisest ettevõttest on töötajaid puudu ja üha enam läheb tarvis värbamisspetsialistide abi. Tööandja võib küll suurt vaeva nähes tööturult näiteks kogemustega IT-arendaja isegi üles leida, kuid sellele järgneb kuudepikkune veenmisprotsess, mille käigus ilmuvad potentsiaalse töövõtja lauale ka teised, konkureerivad tööpakkumised.

Eesti tööandjad värbavad ka olukorras, kui pole mitte ühtegi sobivat kandidaati. Vaevalt, et keegi tänavustest keskkooli lõpuklassi astunuist unistab näiteks ventilatsiooniinseneri ametikohast. Riigiteadusi läheb õppima tuhandeid noori, mõnele inseneri elukutsega seotud erialale aga paremal juhul neli (neist kaks lõpetab ja ka nemad värvatakse enne viimast semestrit juba tööle). Taoline keeruline olukord Eesti tööturul on välja koolitanud tõelised värbamistalendid, kes mõne tuhande euro eest võimatuid värbamisülesandeid lahendavad. Valimiskogu istungi korraldamine läks maksma 13 000 eurot - tõsi ka värbamisspetsialiste oli tunduvalt rohkem. Samas annavad personalijuhid täisotsingu puhul oma tööle ka aastase garantii...

Ehk on presidendist lihtsam leida vähemasti müügijuhti? Tegemist on ju valdkonnaga, kus töövõtjate arv on üks Eesti suurimaid. Jah, müügijuhi tööpakkumisele heidab tõepoolest pilgu koguni tuhatkond võimalikku töövõtjat, neist mõnikümmend avaldab kandideerimiseks ka soovi. Kuid enamasti ei vasta kõik kandideerijad aga tööandja ootustele. Paremal juhul tunduvad kümmekond neist tööandjale sobivat, kuid enne kui personalijuht jõuab nad vestlusele kutsuda, on pooled juba huvi kaotanud - mõned on saanud parema pakkumise enda praeguselt tööandjalt, teised konkurendilt. Kiirus on saanud personaliotsingutel määravaks. Riigipea valimistel õnneks seda muret veel ei ole. Veel.

Langetada riigipea vanuse alampiiri?

Üks põhjus, miks väärt töötajat on raske leida, võib peituda ka ebamugavas värbamisprotsessis - keskmine eestlane ei ole loodud esinema ja endast ülivõrdes kõnelema. Ehk ei oska suur osa Eesti tööandjatest end müüa ja muuta personaliotsinguid töövõtjale meeldivaks? Vaevalt aga ka presidendikandidaadid veetsid viimase poolaasta enda mugavustsoonis.

Teiseks, tööturult kaob järgmise kümne aastaga rahvastiku vananemise, vähese sündimuse ning väljarände tõttu üle 100 000 töötegija, mis on enam kui 14% tänasest tööjõust. Tööjõukriis on kiirelt lähenema ning viie aasta pärast võib presidendi leidmine olla juba märksa keerukam kui tänavu. Ehk peaksime hiljuti välja pakutud pensioniea tõstmise plaani valguses kaaluma ka riigipea vanuse alampiiri kaotamist, et ka viie aasta pärast oleks valik sama lai kui tänavu?