Artiklid

Olavi Kärsna
ettevõtluskonsultant

Vanemahüvitist saavatel FIE-del võib sotsiaalmaksu miinimummäära muutudes tekkida ootamatu sotsiaalmaksu võlg.

Sotsiaalmaksu seadus ütleb, et kui inimene saab vanemahüvitist, maksab riik tema nimele iga kuu eest miinimummäära jagu sotsiaalmaksu. Sotsiaalministeerium maksab aga sellisel juhul sotsiaalmaksu kahekuulise viivitusega, mis miinimummäära muutudes võib FIEdele põhjustada ootamatu maksuvõla.

FIE sotsiaalmaksu kohustuse täitmist arvestatakse iga kvartali viimase kuu 15nda kuupäeva seisuga. Seda ka siis, kui FIE nimele maksab sotsiaalmaksu riik. Riik maksab sotsiaalmaksu sellesama miinimumi jagu, millega on seotud FIE sotsiaalmaksu miinimumkohustus.

Sotsiaalmaksu seadus ütleb, et vanemahüvitise saaja nimele maksab riik miinimumi ulatuses sotsiaalmaksu ning vastsed vanemad arvavad rahulikult, et kui seadus kord nii juba ütleb, siis on sellega kõik korras.

Vastavalt vanemahüvitise seadusele makstakse vanemahüvitist kord kuus eelmise kuu eest. Kui õigus hüvitisele tekkib oktoobris, makstakse see välja novembri alguses, nagu palkagi.

Sotsiaalmaksu seadus ütleb, et riik maksab sotsiaalmaksu nende eest, kellele vanemahüvitist makstakse. Küsimus on selles, et kui novembris makstakse hüvitist oktoobri eest, siis millal peab riik ära maksma oktoobri sotsiaalmaksu?

Palgamaksmise loogika ütleb, et ka sotsiaalmaks tuleks oktoobri eest ära maksta novembri alguses.

Sotsiaalministeeriumis on aga miskipärast otsustatud seadusi tõlgendada nii, et kui oktoobri vanemahüvitis makstakse välja novembris, siis sotsiaalmaks oktoobri eest makstakse ära alles detsembris - ja nii edasi.

Probleem hüvitise saajale tekkib siis, kui uuest aastast muutub sotsiaalmaksu miinimummäär, nagu 2006. a alguses juhtus. 2006. a 1. jaanuarist tõusis nõutav miinimum kaks korda, sotsiaalkindlustusamet maksis oma loogika järgi aga sotsiaalmaksu esimest korda uue määra järgi alles 10. märtsil.

Maksuamet peab aga lähtuma sotsiaalmaksuseaduse tekstist ning arvestab seda, kui palju sotsiaalmaksu inimese nimele tegelikult kvartali viimase kuu 15ndaks on laekunud.

2006. aasta I kvartali miinimumsumma oli juba 2005. aasta IV kvartali eest nõutust kaks korda suurem. Õigust siin mingeid erandeid teha neil ei ole, sest seadus sellist võimalust ette ei näe.

Nii et kui sotsiaalministeeriumi süsteem maksab, nii nagu see maksab, läheb FIE sotsiaalmaksu kohustuse täitmisega, nagu läheb, ja kui maksu juures midagi muutub, võib tekkida ootamatu kohustus FIEna juurde maksta, et kvartalis nõutud summa täis saaks.

Vastab:

Karin Ungro
RMP Eesti OÜ tegevjuht

Küsida võib, aga tööandja ei pruugi seda alati maksta, kuna firmal võib tekkida täiendav maksukohustus.

Selliseid sõite on võimalik hüvitada maksuvabalt, kui ühissõidukeid kasutades ei ole võimalik läbida teekonda mõistliku ajakuluga. Näiteks ajal, mil ühissõidukid ei liigu – öötöö puhul. Või kohas, kus puudub ühistransport – raietööd metsas. Samuti juhul, kui tööletulek muu transpordiga on väga kallis või aeganõudev ning samuti juhul, kui tegemist on puudega töötajaga.

Hüvitamise alternatiiviks võib olla tööandja korraldatav vedu või tema auto kasutamine.

Helve Toomla
ametiühingute jurist

Puhkusejärgsel palgapäeval avastasin, et mulle kanti üle 1500 krooni vähem palka. Mitmekordsel järelepärimisel sain selgituse, et mulle olevat puhkuseraha 3200 krooni võrra rohkem arvutatud ja see võetakse nüüd kahe kuu jooksul palgast tagasi. Kui mitme kuu keskmine palk võetakse puhkuseraha arvutamise aluseks ning kas raamatupidajal on ikka õigus ette teatamata selliseid mahaarvestusi teha?

Puhkusetasu arvutamiseks võib olla mitu viisi. Kui töötaja on viimase kuue kalendrikuu jooksul saanud ainult põhipalka või on sellele lisandunud püsiva suurusega lisatasu, siis säilitatakse puhkuse ajaks palk, s.t puhkusetasuna makstakse palka ja lisatasu summas, mida ta saanuks tööl käimise korral. Teistsugust meetodit tuleb rakendada juhul, kui töötajale on puhkusetasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul makstud eri lisatasusid või on palk töömahust sõltuvalt varieerunud, näiteks tükitöö puhul. Siis tuleb arvutada viimase kuue kalendrikuu palga alusel ühe kalendripäeva keskmine palk ja korrutada see puhkusepäevade arvuga. Kalendripäevade hulka loetakse ka laupäevad ja pühapäevad, kuid välja jäävad riigipühad, seda ka juhul, kui need langevad nädalavahetusele. Kuna küsimusest ei selgu, kas töötaja sai ainult põhipalka või oli palk kuuti erinev, ei ole võimalik puhkusetasu arvutamise viisi küsimusele täpsemalt vastata.

Raamatupidajal ei ole õigust ilma töötaja kirjaliku nõusolekuta rohkem makstud puhkusetasu palgast kinni pidada, kuna tegemist ei olnud arvutusveaga, s.t aritmeetilise eksitusega, vaid eksliku arvutusviisi või mõne muu veaga. Kui töötaja sellise kinnipidamisega nõus ei ole, tuleks sellest tööandjale teatada. Lõpuks võib maksmata palga-osa ja sellele arvutatud viivist nõuda töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu. Samas võib tööandja alusetult makstud puhkusetasu töötajalt ka töövaidlusorgani kaudu tagasi nõuda. Seega oleks mõistlik asjad omavahel ära klaarida.

Gertlin Lindmaa

Kallimate prilliraamide eelistamise puhul tasub tööandjaga hüvitise ulatuses kokku leppida.

Tänapäeva internetistunud maailmas on aina vähem ameteid, kus töö ei oleks seotud arvutiga. Töötajad, kes töötavad kuvariga rohkem kui poole oma tööajast, tuleb saata tervisekontrolli tööle asumise esimese kuu jooksul. Edaspidi töötervishoiu arsti näidatud ajavahemiku järel, kuid mitte harvem kui kord kolme aasta jooksul. Samuti ka töötaja nõudmisel, kui tekkinud on nägemisprobleemid. Tervisekontrolli eest tasub tööandja. Just nägemisteravuse vähenemine on üks võimalikke tagajärgi, mis töötajat kuvariga töötamisel ohustab.

Mis saab töötajast aga siis, kui nägemisteravus on vähenenud ja tööandjal tekib arvutiprillide muretsemise või maksumuse hüvitamise kohustus? Mis saab, kui tööandja ei ole oma töötajat siiski kontrolli saatnud? Ometi on ta olnud tööülesandeid täites rohkem kui 50% tööpäevast kuvari ees? Kui tööandja on jätnud siiski täitmata tervisekontrolli korras ette nähtud töötaja kontrolli saatmise nõude, siis on see tööandja vastutuse küsimus.

Töötajal ei ole kohustust tõendada, mille tõttu nägemisteravus on vähenenud. Tööandja on kohustatud töötajale nägemisteravuse vähenemisel hankima arvutiprillid või hüvitama töötajaga kokkuleppel nende maksumuse.

Tööandja otsustada

Määruses ei ole sätestatud prillide maksumuse hüvitamise suurust. Osa tööandjaid arvab, et kompenseerima peaks üksnes klaasid. Tekib küsimus: kas töötaja peab klaase näppudega silmade ja ekraani vahel hoidma? Kuna tööandjal on kohustus prillid muretseda või nende maksumus kompenseerida, on temal ka õigus otsustada, millises ulatuses toimub hüvitamine. Oluline on siiski tähele panna, et kompensatsioon peaks võimaldama töötajal osta sobivad prillid. Sageli hüvitatakse prillid koos lihtsate raamidega. Juhul, kui on soovi meelepärasemate raamide järele, tuleks jõuda poolte mõistlikule kokkuleppele. Kui siiski ei leita mõlemat osapoolt rahuldavat lahendust või keeldub tööandja oma kohust üldse täitmast, ei jää töötajal muud üle, kui pöörduda tööinspektori poole.

Ettevõtted võiksid siiski ettenägelikult töösisekorras kehtestada ka prillide kompenseerimise korra ja ulatuse.

Nelli Pello

Osalise tööajaga töökohta otsivad eelkõige tudengid, kes leiavad rakendust enamasti klienditeenindajatena. Erialast tööd aga napib ning töökuulutusportaalides pakutava kõrval loevad üha enam tutvused.

Tartu Ülikooli semiootikatudeng Kristin Vaik otsib ülikoolis õppimise kõrvalt töölkäimise võimalust, ent poole kohaga tööd leida on pigem raske kui kerge. Kogemuse põhjal teab ta öelda, et firmad tahavad eelkõige täiskoormusega töötavaid inimesi.

Vaigu sõnul on tudengitel kergem osalise tööajaga töökohta leida klienditeenindajana, kus on paindlik töögraafik. Ka suurfirmadest on osalise tööajaga töökohta tema teada kergem leida.

Erioskus on kasuks

Vaigu sõnul tuleb osalist töökohta otsivale inimesele kasuks mõni erioskus, näiteks keelteoskus. Ülemöödunud aastal sai Vaik Tallinki klienditeenindajana tööle just tänu soome keele oskusele. «Võtsin vastu soomekeelseid tellimusi ja broneeringuid,» ütles Vaik. Töö leidmiseks kasutas ta portaale CV-Online, CV Keskus ja Hyppelaud ning Tartu Ülikooli karjäärilisti.

Tartu Ülikoolis kirjandust tudeeriva Marju Himma sõnul on poole kohaga töö leidmisel määrav see, millist tööd otsitakse. «Erialast tööd on raskem leida kui lihtsalt ükskõik mis tööd,» kinnitas neiu, kes on praegu just erialase töö otsinguil. «Teeksin meelsasti kodus õhtusel ajal näiteks tõlke-, kirjutamis- või korrektuuritööd,» rääkis Himma. Tööpakkujaile saadetud 30-40 CV-le on vastanud vaid kaks-kolm.

Himma tõdes, et poole kohaga töö leidmisel on kasu tutvustest. Tütarlaps on otsinguil kasutanud ka töökuulutuste portaale, ent seal pakutav nõuab täiskoormusega töötamist.

Comarketi juhatuse esimees Jüri Vips tõdes, et kuigi osalise tööajaga kohti ei pakuta muidu just palju, on kaubanduses neid küll. Tema sõnul vajatakse osalise tööajaga töötajaid kauplustes abitöödele näiteks riiulite täitjatena ja kaubapaigaldajatena, aga ka kassapidajatena. Comarketi poodides töötab suviti osalise tööajaga umbes 30-50 inimest.

Vips tunnistas, et hooajatööliste palkamisel on omad miinused, näiteks vajavad nad kõik eelnevalt koolitust. Mehe kinnitusel leiavad nad osalise tööajaga töötajaid lisaks töökuulutusportaalidele ka tänu vanadele kontaktidele ning tuttavatele.

Personaliotsingufirma CVO Group OÜ äriüksuse Simplika konsultandi Meelis Trumbergi sõnul ei ole nende firma vahendatav osalise tööajaga töökohtade pakkumine suur – umbes viis protsenti. «Tööandjal pole sellist luksust, et palgata poole kohaga töötajaid, kui täitmata on isegi täistööajaga kohad,» toob Trumberg välja ühe põhjustest, miks osalise tööajaga töökohti napib.

Otsijaid rohkem kui kohti

Simplika andmebaasis ei kajastu, kui paljud inimesed osalise tööajaga kohta otsivad. «Seda pole võimalik kindlaks teha, kuid ma arvan, et otsitakse rohkem kui pakutakse,» pakkus Trumberg.

Personaliotsingufirma Manpower OÜ konsultant Ene-Silja Kohtla nentis, et nõudlus osalise tööajaga töökohtade järele on olemas, kuid pakkumisi vähe. Ta tunnistab, et poole kohaga töökoha leidmine on probleemne ja nende firmal praegu selliseid pakkuda polegi.

«Olen intervjuudel näinud väga tublisid inimesi, kes ei saa täiskohaga töötada ja sooviksid just osalist tööaega. Ent mõne aja pärast näen ma neid taas, sest nad pole kohta leidnud.» Kohtla väitel saavad paljud tudengid, kes eelkõige osalise tööajaga rakendust otsivad, tööd kõnekeskustes klienditeenindajatena.

Ka Manpoweri tegevjuht Heigo Kaldra ütleb, et osalise tööajaga töökoha leidmine pole kerge, sest Eesti ettevõtjad ei kasuta piisavalt poole kohaga töötajate palkamise võimalust. «See lisaks paindlikkust,» nentis Kaldra. Imestama paneb teda ka see, kui vähe otsivad tudengid osalise tööajaga tööd.

Kaldra sõnul oleks nii suurem nõudlus kui pakkumine mõlemale poolele soodsam, sest üks põhjustab teist. «Tudengid kui põhilised osalise tööajaga töökoha otsijad võiksid rohkem sellist tööd küsida.»

CV Keskuse ärijuhi Kadri Johansoni sõnul pakub CV Keskuse tööportaal praegu 85 praktikakohta, hooajatööd või osalise tööajaga ametit. Samas on portaalis umbes 40 000 CV-omanikku, kes on valmis töötama kas asendajana, osalise tööajaga või vahetustes.

«Suurimad osalise tööajaga töö pakkujad on turvafirmad, poed, toitlustusasutused ja kasiinod. Alati vajab lisajõude ehitus-, teenindus- ja IT-sfäär. Kõige sagedamini vajatakse lisatöötajaid või asendajaid, tihti on tegemist ka vahetustega tööga,» selgitas Johanson.